teisipäev, 26. mai 2009

Miks getod on ägedad

Mulle tundub, et ma peaksin hetkel tegema kõike muud kui blogima. Pesu oleks vaja pesta, nõud masinasse visata, riidekappi korrastada, aga no vot ei viitsi. Siinkohal peab mainima, et ega Aki ka parem pole. Tema muidugi üldiselt avastab pesupesemise enda jaoks sel hetkel, kui hommikul tööle minnes pole kapis enam puhtaid sokke. Mul avaneb siis võimalus näpuga näidata ja pidada väikest loengut teemal kodutööde võrdne jagamine. Igapäevased väiksed rõõmud eks.

Argitoimetuste lisaks peaksin ühe tööasja veel enne homset üle vaatama ning arenguvestluseks valmistuma. Neist ka asja ei saa. Selle prinditud tööasja unustasin muidugi tööl printerisse ning miskipärast ei leia ma seda ka oma saadetud meilidest, kuigi saatsin täna enne lahkumist faili töökaaslasele. No mis sa hing teed, kui kogu maailm on ka seda meelt, et peaksin hoopis blogima. Ja arenguvestlus - no ei ole viimasel ajal olnud üldse sellist tuju, et vot mõtleks, kuidas areneda ja mida teistmoodi võiks teha. Pigem käib asi stiilis, et vehin presed ja asjad kiirelt valmis, et vaba-aja tegevustele keskenduda.

Niisiis on hetk soodne rääkimaks teile pühapäevaõhtusest jalutuskäigust. Piltide suhtes ei oska ma ka kunagi kriitiline olla, nii et neid lendab samuti ekraanile korralik hulk.
Suundusime siis Helsingi Kivinokka-nimelisele alale. Et seletada, miks me sellise sihtkoha valisime, pean esmalt vähe kaugemalt pihta hakkama. Kui Helsingis metrood kasutada, võib ühel hetkel aknast märgata aedade rohelust ning tihedalt külg-külje kõrval seisvaid suvilakatuseid. Seda nähtust on märganud muudki, nagu võib lugeda salakuunneltua.fi -lehelt (ühistranspordis ja avalikes kohtades pealtkuuldud jaburdusi vahendav lehekülg):
Teismeline neiu 1, suvilakatustest mööda sõites: "Vaata mis see on, mingi geto vä?"
Neiu 2: "Just see jah! Vähe imelik, et Helsingis on selliseid."
Neiu 1: "Sellises kohas oleks jummala äge elada. Tulistamine ja taoline värk."
Neiu 2 pomiseb nõusolevalt.

Päris getoga siiski tegemist pole, kuigi pean möönma, et talvel luitunud katuseid ja raagus puid vaadates jääb mulje, nagu oleks tegemist mingisuguse metsistunud looduse keskele püstitatud ja kokkunaelutatud karbikülaga. Ajalugu (ja internet) räägib, et suurte tehaste ja vabrikute ajal oli töölisrahval vajadus nii looduses askeldamise kui ka pisikese peenramajanduse järele. Ajapikku kasvas linnalt renditud peenramaadest välja suvilatraditsioon. Siinkohal ma räägin justnimelt spetsiifilistest suvilatest või pigem ehk lausa aiamajakestest, mis tänapäeval asuvad keset linna teatud aladel külg-külje kõrval, koos mõneaarise aialapikesega. Ma ei ole Eestis sellist nähtust kohanud ja ei oska seetõttu terminit tõlkida, ent andke muidugi teada, kui see kellelegi tuttav on.

Ka ei ole ma varem aru saanud, miks keegi peaks tahtma endale soetada pisikese suvila keset linna ja naabritega tõtt vahtida. A la metrooga maale. Just sellepärast läksimegi uurimisreisile ja muuseas ka silmade-avanemise-reisile. Pikk sissejuhatus, aga nüüd jõudsimegi kohale.

Meie jalutus käik algas Kulosaari mõisahoone kõrvalt. Koht oli kaunis, ühel pool loksusid merelained, teisel pool paistsid need kurikuulsad suvilakatused. Majad ise olid kohati lausa kahekordsed ning tänapäeval on neis muidugi ka vesi ja elekter - ela või terve suvi seal sees. Aga veel tähtsamad on need aiad! Milline lillerikkus ja värvikirevus! Kadetsevalt vaatasin, kuidas inimestel lokkasid aias ka sellised kevadlilled, mille kasvamisest mina võin kobaduse ja mullatingimuste tõttu vaid unistada.











Aialappide vahel kulgesid täiesti adekvaatsed kruusakattega tänavad, nimedega ja puha. Majade nikerdamise ja aedade korrastamisega oldi vaeva nähtud, mitmel pool võis märgata omapäraseid detaile. Soome suvilakülakeste bravuuriks pidid olema aiaväravad ning neid leidus tõepoolest erinevates stiilides ja huvitavate kaunistustega.













Jalutuskäigu tulemusena võin öelda, et enam ei tekita "linnasuvilad" naeruturtsatust. Ise ma siiski veel sellist ostma ei hakkaks - eelistan ikkagi oma maja (kui juba, siis juba) või mökkit metsa sees järve kaldal; ent ma saan suurepäraselt aru, miks mõnedele võib see tegevus huvi pakkuda. Edaspidi plaanin ka Helsingi teiste aiamajakülakestega tutvuda, näiteks siis kui oma õuelapikese osas on inspiratsioon kustumas. Värsked ideed ja innukus on kindlustatud.

4 kommentaari:

Tiina L. ütles ...

Nii huvitav et te käite just seal kust minul on kõike parimat (ja halvimat - sa mäletad Seurasaari oravad!) mälestused.

Ma elasin ühe lühikese aja Kulosaares, seal silla kõrval, aadress vist oli Rantatörmä 1.

Ja Kivinokkas mä käisin mitu mitu korda! Aga ma ei Kivinokka Kivinokkaks nimetanud. Minule se oli Muumilaakso.

Ne väikesed majakesed, niin hooldatud ja armastatud oli nii nunnud!

Aga, tegelikut asi ei ole mingisuguses ghettos. Kui sa ise tahad oma maja sealt osta, oled sabas mis jätkub järgmisele vuosituhannelle (mis see on eesti keeles?). Keegi ei taha omast majast loobuda. Ainult pärimise teel on võimalik sealt maja endale saada.

Ja kui midagi on müügis, ei hind ole üldse odav.

Aga, arusaatav - sellinen väike taevasparadiis põhimötteliselt Helsinki Kesklinnas!

--

ma arvan et üleval olen kirjutanud väga palju vigu, palun vabandust. Aga, vähemalt ma üritan...

Maris ütles ...

Harjutamine teeb meistriks! Ma saan su tekstist vähemalt väga hästi aru. Vuosituhannes peaks olema aastatuhat.

Naljakas jah, et samad kohad tulevad ette, ju siis on Helsingis piiratud hulgal huvitavaid kohti :)
Mulle on ka jäänud mulje, et nendest aiamajakestest ei loobuta kergelt. Kusjuures seal oli ka palju noori näha - ilmselge põlvkondade vahetus toimub.

Tiina L. ütles ...

Veel paar sõna Helsingi vaatamisväärsustest.

Kui sina ja Aki leiate veel selle väga imeliku hüljatud amfiteatri Vuosaare metsast, olete täiesti väljaõppinud.

Been there, seen that, never got the T-shirt, though.

Maris ütles ...

Ohoo, see on juba nagu väljakutse. Tõenäoliselt veedame järgmised nädalad Vuosaare metsi läbi kammides...