Mere ääres

Imeliselt päikeseline nädalavahetus hakkabki läbi saama. Kui homseks on veel üle paarikümne kraadi lubatud, siis neljapäeval näikse kallavat vihma ja sooja on hädised +7. Üürikesed on suverõõmud, ent võib-olla just seetõttu hoopis meeldivamad?

Olen osaliselt tänaseid pilte juba sorteerinud ning jätkan seda kindlasti veel mõnda aega. Üldjoontes käib see nii: kõigepealt laen kõik fotokas olevad pildid arvutisse. Tänane saak = 204 pilti. Esimesel vaatamisel kustutan selgelt hägused või valesti fokuseeritud pildid. Seekord jäi pilte järgi 192. Ent siis algab keerulisem töö - mõttetute või kehvasti väljakukkunud piltide kustutamine. Mul on pildistades harjumus ühest objektist või maastikust vähemalt kaks-kolm pisut erinevat võtet teha, et minimeerida vigu - tavaliselt üks piltidest tuleb üldiselt ikka paremini välja kui teised. Linde või loomi fotografeerides võib kaadreid tulla lausa mitmeid kümneid, sest pildistamisobjekt on kas kaugel, liigub või näiteks vaatab vales suunas. Samuti on pisike käte värin või vale fookus tavapärased häired, ent üldiselt on sellistes keerulisemates tingimustes üks kolmest pildist õnnestunud. Mõnikord on aga kõik mitukümmend võtet päris normaalsed - nagu täna veelinde pildistades - ja siis ürita neist mõnda huvitavamat poosi või kompositsiooni välja valida. Enesekriitika peaks olema ja samuti mingisugune kunstiline pilk. Neid ma harjutan :)

Täna on pärast sellist filtreerimist järel 93 pilti - palju on kärbitud, ent võtteid on suure tõenäosusega siiski veel liialt. Olen tõdenud, et sellise pildistamispäeva kohta on 50-60 pilti juba äärmiselt piisav tulemus. Ent see selleks, tegelen asjaga hiljem. Praegu ma räägin teile sellest, kus täna käisime ning selle jaoks tuleb mul läbi teha veel üks piltide läbikäimise tuur. Selle käigus valin välja blogikõlbulikud pildid, ehk siis sellised, mida kindlasti tahan näidata - mõnusad maastikud, ümbruskond, mõned hästi tabatud linnud-loomad; või sellised, mis lihtsalt jutuga kokku lähevad, näiteks mingi piknikupilt, millel kunstilist väärtust teps palju pole.
Väljavalitud piltidele teen Paint.NET programmiga esiteks sobiliku cropi, siis 800 piksli laiuseks ning vahel lisan kraadi võrra teravust. Muid trikke üldiselt ei harrasta - ei oska ja ega toormaterjal ning programm ka selleks eriliselt soodsad pole. Täna sai väljavalitud pilte kokku kümme - siin nad tulevad, koos päeva kirjeldusega.

Väljasõit viis meid siis täna Helsingist lääne poole, Kirkkonummel asuvale Porkkalanniemi loodusalale.



Parkimisalast oli mereni veel 1,3 kilomeetrine rada, mis läbis kuiva, kaljudel asuvat ja täielikult suve järgi lõhnavat männimetsa. Esimesed vaated puude vahel paistvale sügavsiniselt helkivale merele andsid lootust, et peagi saavad meie kuumutavad ihud veidike värsket õhku ja jahutust.


Seal ta sillerdab!

Laugjatel rannakaljudel avanesid meeletud vaated - päikeses sillerdav meri, jalga puhkama kutsuvad siledad kaljud pisikeste lahesoppidega ning kaldavees prääksuvad linnud poegadega.





Keerasime end esialgu kaasavõetud tekile pikali, võtsime päikest, lebotasime niisama ja tundsime elust mõnu. Mina lugesin kaasavõetud raamatuid - ühe sain läbi ja teist alustasin (mõnus lugemine, aitäh kingi eest!). Nautisime ka plastkarbi-piknikut ja üritasime lähedalasuval kivil ümbrust jälgivat randtiiru pildistada.


Saare Light, nii ongi!



Ühel hetkel sai enese grillimisest villand, pole ka erilised rannainimesed kumbki. Pakkisime kimpsud-kompsud kokku ja läksime ümbruskonda uurima. Kõmpisime kaljudel, nägime veelinde ja nende poegi, puhkasime kividel ja loomulikult klõpsisime-klõpsisime.


Kaljude vahel kasvas mingeid taolisi palle.


Valgepõsk-lagled ja nupsud!

Vahepeal kohtusime taas hahkade parvega, linnujõugus oli mitmeid täiskasvanuid ning nende vahel sukeldusid pidevalt vette ja tõusid pinnale pisikesed pojad.



Lõpetuseks veel paar Porkkalanniemi meremaastikku:





Peale sellist nädalavahetust on äärmiselt vastukarva homme klaaskarpi tööle ronida ja aknast lühikeste varrukatega mööda jalutavaid inimesi jälgida. Õhtul pääseb muidugi oma õuele pikutama, selle nimel elangi! :)

Väljasõit Porvoosse

Tänase päikeselise päeva puhul tegime väljasõidu Porvoosse. Päikesekreemid (või täpsemalt küll Garnieri pihustatav päikeseblokk, äärmiselt mugav asi) nahale hõõrutud, läksime asja uurima.

Porvoo asub meist umbes pooletunnise sõidu kaugusel, aga on minuarust ikka täiesti erinev maailm. Inimesed istusid jõe ääres kohvikutes ja terrassidel, mõned sõitsid mootorpaadiga. Linn on kuidagi nii hoitud, pisike ja armas - eks kindlasti aitavad sellele kujutluspildile kaasa ka puumajad ja suvine päike.

Midagi hirmus tarka me seal ei teinud. Kujutasime ette, et olime kuskil soojal lõunamaal, pugisime jäätist ja promeneerisime jõekaldal. Pildistamist muidugi ei hakka eraldi mainimagi, see kaasneb viimasel ajal igasuguse tegevusega.

Peale kerget lõunasööki hakkas minul juba väsimus peale tulema - ega soe suveilm ja värske õhk pole ka ületarbimiseks mõeldud. Umbes nelja paiku olime kodus ja kukkusime mõlemad voodisse "kergele" kahetunnisele päevauinakule. Ent päev sellega ei lõppenud, sooja õhtut jätkasime õues grillides. Seekord kana- ja salatiliinil, et mitte mu tervislikke eluviisi täiesti ära rikkuda. Salati tegin värskest rohelisest sibulast, redistest, kurgist-tomatist ja kohalikust hapukoorest. Ülimalt hea tuli, selline lapsepõlve suvine salat.
Päev ei jäänud ka magustoiduta. Ma nägin kuskil lehes pilti grillitud õuntest, seega mõeldud-tehtud: viskasime kaks poolekslõigatud suurt rohelist õuna grilli ülemisele tasemele. Pehmeks grillitud kuumad õunad koos vaniljejäätise ja kaneeliga - sellest tuleb mu uus grillibravuur ma ütlen.

Nüüd pilte tänaselt Porvoo-visiidilt. Peab need ju kiirelt blogisse üles viskama, enne kui homse väljasõidu pildid peale tulevad ... Kena suve algust kõigile!


Jõerannas oli väikseid ja tiba suuremaidki laevu.


Nagu Itaalias oleks.. mida rõdu.


Puumajad ja munakivitänavad.






Seinamaaling kirikus.


Jõeäärsed võilillepõllud.

But will it blend?

Lõpuks olen ka mina soetanud mitme sõbra ja tuttava poolt soovitatud ja kiidetud köögimasina - blenderi! Maasikamargaritad ja smoothied on mul suu vett jooksma pannud. Lisaks on mul käimas järjekordne tervislike eluviiside järgimise programm (umbes sajas juba) ning värsked marja- ja puuviljasmoothied sobivad sinna nagu rusikas silmaauku. Kusjuures tegelikult minuarust rusikas nagu eriti silmaauku ei sobi - võibolla suuruse poolest küll, aga mitte moraalselt ja esteetiliselt - ent see selleks.

Nüüd sellest blenderist. Köögis seisab trendikalt heleroheline OBH Nordica masin ja tehtud on ka esimene test ehk pilootblending. Loopisin kannu maitsestamata jogurtit, õunamahla, banaani, maasikaid ja ploome ning välja tuli täiesti arvestatav kokteil. Isegi Aki konsumeeris seda suure klaasitäie, kiitis heaks ja kõhtu täitvaks. Nagu te aru võite saada, on Aki terviseteemade puhul hea ratsionaalsuse mõõdik.

Plaan A on seega õhtuse magusanälja (ja üleüldse nälja) tõrjumiseks juua klaasitäis smoothiet. Sellega kaasneb muidugi mõistlik söömine ka muudel aegadel ning aktiivsem liikumine. Hetkel olen lausa kolm (!) päeva selle graafiku järgi vastu pidanud. Õnneks täna on nii kehv ilm, et panen liikumise alla kirja õhtuse diivanispordikohtumise: Barca - ManU mängu.
Plaan B muide on maasikamargaritad, kui see veel selge polnud ;)

Lõpetuseks - kui kellelgi on huvi selle vastu, mida kõike üks blender purustab, siis uurige lähemalt lehekülge Will It Blend? Seal on eraldi osakonnad, Try this at home ja Do not try this at home, viimane neist märgatavalt suurem.

Miks getod on ägedad

Mulle tundub, et ma peaksin hetkel tegema kõike muud kui blogima. Pesu oleks vaja pesta, nõud masinasse visata, riidekappi korrastada, aga no vot ei viitsi. Siinkohal peab mainima, et ega Aki ka parem pole. Tema muidugi üldiselt avastab pesupesemise enda jaoks sel hetkel, kui hommikul tööle minnes pole kapis enam puhtaid sokke. Mul avaneb siis võimalus näpuga näidata ja pidada väikest loengut teemal kodutööde võrdne jagamine. Igapäevased väiksed rõõmud eks.

Argitoimetuste lisaks peaksin ühe tööasja veel enne homset üle vaatama ning arenguvestluseks valmistuma. Neist ka asja ei saa. Selle prinditud tööasja unustasin muidugi tööl printerisse ning miskipärast ei leia ma seda ka oma saadetud meilidest, kuigi saatsin täna enne lahkumist faili töökaaslasele. No mis sa hing teed, kui kogu maailm on ka seda meelt, et peaksin hoopis blogima. Ja arenguvestlus - no ei ole viimasel ajal olnud üldse sellist tuju, et vot mõtleks, kuidas areneda ja mida teistmoodi võiks teha. Pigem käib asi stiilis, et vehin presed ja asjad kiirelt valmis, et vaba-aja tegevustele keskenduda.

Niisiis on hetk soodne rääkimaks teile pühapäevaõhtusest jalutuskäigust. Piltide suhtes ei oska ma ka kunagi kriitiline olla, nii et neid lendab samuti ekraanile korralik hulk.
Suundusime siis Helsingi Kivinokka-nimelisele alale. Et seletada, miks me sellise sihtkoha valisime, pean esmalt vähe kaugemalt pihta hakkama. Kui Helsingis metrood kasutada, võib ühel hetkel aknast märgata aedade rohelust ning tihedalt külg-külje kõrval seisvaid suvilakatuseid. Seda nähtust on märganud muudki, nagu võib lugeda salakuunneltua.fi -lehelt (ühistranspordis ja avalikes kohtades pealtkuuldud jaburdusi vahendav lehekülg):
Teismeline neiu 1, suvilakatustest mööda sõites: "Vaata mis see on, mingi geto vä?"
Neiu 2: "Just see jah! Vähe imelik, et Helsingis on selliseid."
Neiu 1: "Sellises kohas oleks jummala äge elada. Tulistamine ja taoline värk."
Neiu 2 pomiseb nõusolevalt.

Päris getoga siiski tegemist pole, kuigi pean möönma, et talvel luitunud katuseid ja raagus puid vaadates jääb mulje, nagu oleks tegemist mingisuguse metsistunud looduse keskele püstitatud ja kokkunaelutatud karbikülaga. Ajalugu (ja internet) räägib, et suurte tehaste ja vabrikute ajal oli töölisrahval vajadus nii looduses askeldamise kui ka pisikese peenramajanduse järele. Ajapikku kasvas linnalt renditud peenramaadest välja suvilatraditsioon. Siinkohal ma räägin justnimelt spetsiifilistest suvilatest või pigem ehk lausa aiamajakestest, mis tänapäeval asuvad keset linna teatud aladel külg-külje kõrval, koos mõneaarise aialapikesega. Ma ei ole Eestis sellist nähtust kohanud ja ei oska seetõttu terminit tõlkida, ent andke muidugi teada, kui see kellelegi tuttav on.

Ka ei ole ma varem aru saanud, miks keegi peaks tahtma endale soetada pisikese suvila keset linna ja naabritega tõtt vahtida. A la metrooga maale. Just sellepärast läksimegi uurimisreisile ja muuseas ka silmade-avanemise-reisile. Pikk sissejuhatus, aga nüüd jõudsimegi kohale.

Meie jalutus käik algas Kulosaari mõisahoone kõrvalt. Koht oli kaunis, ühel pool loksusid merelained, teisel pool paistsid need kurikuulsad suvilakatused. Majad ise olid kohati lausa kahekordsed ning tänapäeval on neis muidugi ka vesi ja elekter - ela või terve suvi seal sees. Aga veel tähtsamad on need aiad! Milline lillerikkus ja värvikirevus! Kadetsevalt vaatasin, kuidas inimestel lokkasid aias ka sellised kevadlilled, mille kasvamisest mina võin kobaduse ja mullatingimuste tõttu vaid unistada.











Aialappide vahel kulgesid täiesti adekvaatsed kruusakattega tänavad, nimedega ja puha. Majade nikerdamise ja aedade korrastamisega oldi vaeva nähtud, mitmel pool võis märgata omapäraseid detaile. Soome suvilakülakeste bravuuriks pidid olema aiaväravad ning neid leidus tõepoolest erinevates stiilides ja huvitavate kaunistustega.













Jalutuskäigu tulemusena võin öelda, et enam ei tekita "linnasuvilad" naeruturtsatust. Ise ma siiski veel sellist ostma ei hakkaks - eelistan ikkagi oma maja (kui juba, siis juba) või mökkit metsa sees järve kaldal; ent ma saan suurepäraselt aru, miks mõnedele võib see tegevus huvi pakkuda. Edaspidi plaanin ka Helsingi teiste aiamajakülakestega tutvuda, näiteks siis kui oma õuelapikese osas on inspiratsioon kustumas. Värsked ideed ja innukus on kindlustatud.

Seurasaari linnud

Lubasin rääkida eraldi pildipostituses käigust Seurasaarele. Jalutuskäik algas lubavalt - kohe saarele viiva silla kõrval oli hulgaliselt linde: pardid, naerukajakad, kanada lagled ja luiged. Klõpsimine läks muidugi hetkega lahti. Esiteks tervitas mind prääksudes üks part:



Järgmiseks nägime pirakaid kanada laglesid. Esialgu neist pilte tehes ei märganudki paarikese kõrval lesivat kollasekarvalist pallikest. Tibusid paistis olevat vaid üksainus - võib-olla olid need linnud sel aastal liiga varakult pesa rajanud? Kanada lagled pidavat kaaslase valima terveks eluks ning korraga hauduma 4-6 muna.


Perepilt


Cute overload

Järgmiseks kinnitus mu tähelepanu üksikule luigele, kes lastelt saiatükke vastu võttis ja samm-sammult kõnniteele lähemale tuli. Ent ühel hetkel tegi ta kannapöörde, tõstis tiivad nagu kaitseks kõrvale ning mühises suursuguselt vette nii, et vesi lainetas. Kaugemalt laskus vette tema liigikaaslane ning mõlemad võtsid sisse uhked poosid - pea madalale painutatud ning tiivad puhvis. Niimoodi nad purjetasidki võimsalt meie silme alt minema.







Saarel oli ka hulgaliselt sinikaelparte, ent enamus neist olid isased. Osad lebasklesid magalas:



Mõned veetsid aega baaris hängides:



Siiski oli ka erandeid. Ühel pardiperel oli järelkasv juba sündinud ning vanemad otsisid visalt toitu.




Sa tead ju, et moonid kõik on pikad, pikad, pikad ...

Viskasime partidele pisut kaasavõetud saia ja kohe saabusid nii tuvid kui ka üks sitke vares lähedale asjatama. Vares läks päris julgeks ja tiirutas lombi kaldal, vahel kastis lausa kogemata varbad vette, ent ei lasknud end sellest heidutada. Ega vares pole mingi tühine vend.



Ühes tiigis ujus ringi ka naerukajakaid. Minumeelest on see nimi natuke kohatu. Ma tean küll, et nende kriiskamine pidavat naeru meenutama, aga no vaadake seda ilmet - naer on sellest minuarust kaugel. Sinikaelpardil seevastu on nii malbe ja kergelt muigel ilme. Kummaline, eks, et inimene üritab loomadele inimomadusi külge pookida? Ilma selleta oleks elu igavam, ent kahjuks kujutavad selle sama nähtuse tõttu mõned endale ette, et näiteks kajakad on tahtlikult räpased ja jubedad kriiskajad või et kassid pissivad "õelusest" diivanile. Ja niimoodi põhjendatakse endale loomade halba kohtlemist. Loomadel muidugi seesugust kontseptuaalset mõtlemist tegelikult ei ole.



Saarelt lahkudes jäi viimasena objektiivi ette tavaline värvuline - asjamees varblane. Oli tore käik, jään järgmist ootama!

Külaline kodumaalt

Nädalavahetus on kadunud hullul kiirusel, aga on ka palju tegemist olnud. Reedel toimus suur koristusaktsioon nii sees kui väljas - võililled round three ja korteri koristamine. Vahel on ikka hea, et külalisi tuleb, saab elamine vähe viisakama väljanägemise ;)
Laupäev algas koogi küpsetamise ja sangria valmistamisega, pingutasime ikka, et head muljet jätta.


Maasika-mandlikook, raamatust "100 pirukat"

Päeval läksime külalisele sadamasse vastu. Meil oli plaanis kesklinnas väike ostureis teha, ent karm vihmasadu pani selles pisut kahtlema. Polnud siiski hullu - kuigi esimesse poodi jõudes olid mul sokid märjad, ei aeglustanud see hoogu. Midagi väga kahjuks küll ei leidnud. Müttasime siiski ringi mitu tundi, pärast pea ja jalad valutasid. Kodus õnneks olid grillroad ootamas ja peagi kadus väsimuski. Ajasime juttu ja limpsisime sangriat keskööni ja pisut kauemgi - igatahes aitäh meeldiva seltskonna eest!

Täna hommikul ootas meid päikeseline suveilm. Suundusime Seurasaarele pildistama ja värsket õhku nautima. Retkest teen omaette pildipostituse. Veelinde nägime kohe hulgi, ent oravaid üldse mitte - ma arvan, et siin on mingi petuskeem ikkagi. Kurikuulsaid jultunud oravaid pole ma veel kordagi näinud. Sellest hoolimata oli vahva ring, välja arvatud muidugi parkimistrahv auto juurde naastes ... Aga no ega me seda eriti vaidlustada ka ei saa. Tore muidugi, et Helsingi äärmiselt populaarse vabaaja veetmise kohas on ainult 60min parkimiskohad ja kui 15min üle läheb, siis on kohe trahv nätaki kaelas. Umbes nagu oleks mingi rahategemise koht. Teoreetiliselt on neil muidugi õigus.

Peale seda saatsime oma kalli külalise laeva peale ning sõitsime ise koju. Hing aga siiski ei andnud rahu - nii ilus ilm ja soodsad pildistamistingimused, kuidas võib siis ainult kodus istuda. Mõeldud-tehtud, tegime kohe otsa veel ühe jalutamis-pildistamistuuri, sellest ka veel eraldi hiljem. Õhtul istusime väljas ja püüdsime viimaseid päikesekiiri (kusjuures kõht püüdis samas grillvorste ja veini.. oeh).







Nüüd ma üritan tulevate blogipostituste pilte välja valida ja suurust sobivaks teha, ent mulle miskipärast tundub, et päike, värske õhk, söök ja jook on oma töö teinud ning mul vajub silm vaikselt kinni ...

Kevadeõied

Eile ei jaksanudki enam teist postitust teha. Jätsin homse varna ehk siis tänase. Aga siit ta siis läheb lahti.

Mai keskel võib meie pisikeses õues näha üht koma teist õiekest. Meeletut lillemerd kahjuks ei ole, aga ma pürgin selle poole. Algaja rohenäpp nagu ma olen.
Aga siin siis esiteks lilled, mis olid olemas juba enne meie kolimist:

Kitsekakar, eelmisel aastal pakkus palju kollaseid õisi, ent sel kevadel on vaid paar hädist õit. Ja naabril muidugi sama taim vohab mitme põõsatupsuna. Pean ilmselt midagi ette võtma...



Kobarhüatsint, iga-aastane aia ilmet värskendav pisike puhmas. Eelmisel aastal kaevasime aiamooduleid vahetades üsna sibulate lähedalt, ent tore on märgata, et kahju talle ei teinud.



Meelespea - on tegelikult maja poolt vaadates kobarhüatsindi ja aia varjus. Lill ise on minuarust õrn ja armas ning väärib kõigest hoolimata äramärkimist.



Ülane, üllatav külaline muru keskel. Paar isendit kasvavad aia varjulisemal poolel.



Nüüd siis minu istutused. Sügisel panin innukalt lillesibulaid maha, lootes kevadist lillemerd. Tulemus on selles mõttes suhteliselt kesine. Ma kahtlustan, et lillepeenrast leidunud kolm mutiauku seletavad seda nähtust mõnevõrra.
Maha panin mälu järgi vähemalt 30 sibulat, osa tulpe ja osa krookuseid. Maa peale tõusid viis krookust (osadel ainult lehed ilma õieta) ning viis tulpi. Nukker noh. Viimastest kaks on avanenud, kolm on nüüd paari päeva sees minemas, ent värvi võib juba aimata.






Alustasin ka suviste istutustega. Meil on räästa all suur lillekast, mis nõuab teatud tüüpi taimi. Nimelt umbes pool päeva paistab päike sinna armutult, seega peavad lilled kuumuses hakkama saama. Teise poole päevast on päike maja taga. Istutasin kasti sel aastal petuuniad ning hõbekakrad, eks näis, mis saama hakkab.

Algsituatsioon (oumaigaad, ma pean selle valge lillepoti ja muu risu sealt ära koristama!):



Poesaak:



Ja tulemus:



Nüüd ei muud kui kastmine ja väetamine ja loodetavasti hakkavad mühama. Maja ees juba muide mühab amplitaim:



Ideid, mida veel maha või potti pista? Tingimustest niipalju, et aias mulda pole ollagi, liiv on põhiline ning päikest suhteliselt vähe. Aga kui on, siis kuumutab ka päris korralikult. Suur osa aiast siiski enamjaolt varjus.