Otepää

Niisiis, nädalavahetusest. Saabusime tagasi koju pühapäeval poole öö ajal, ma ei saa aru, mis ebaõnn meil alati nende autodekkidega on. Nii minnes kui tulles juhiti meid kõige kõrgemale dekile, seega saime alles viimaste seas maha, umbes pool tundi peale laeva saabumist.

Nädalavahetus oli väga kevadine või ehk peaks pigem kasutama väljendit suvine. Praegugi veel nina punetab peas. Kevad oli ilmselgelt kohale jõudnud - muru rohetas, pungad avanesid ja toonekured klõbistasid pesadel nokkasid.
Nagu varasemas postituses mainisin, veetsime laupäeva õhtu ja pühapäeva Otepääl Villa Ottilias. Koht oli väga mõnus, selline õdus kodumajutus. Omanikega ausalt öeldes tutvusin blogi kaudu, nii et oli tore ka neid päriselt näha.

Pühapäeval startisime peale hästi väljapuhatud ööd varakult loodus- ja pildistamisretkele. Meist kumbki polnud varem talvepealinnas käinud, nii et suundusime pererahva soovitusel Pühajärvele. Ümber järve kulges matkarada, mis sai alguse Pühajärve mõisapargist. Seal oli ikka täielik idüll - päike paistis, ühtegi inimest seal peale meie ei liikunud, ainult linnud sädistasid.









Ma polnud kunagi varem Otepääl käinud, seega oli nädalavahetus ka mulle põnev tutvumisretk. Eestimaa loodus on lihtsalt nii ilus ja neid kauneid kohti mahub väiksesse riiki mitmeid. Ja on üks asi, mida väärtustan üle kõige - see on Eestimaa suvi, millest nädalavahetusel juba natuke aimdust saime. Olen näinud ka Soomes looduskauneid kohti ja siinsed kaljud ja järved on muidugi võimsad, aga see pole ikkagi päris see. Ma loodan, et ka teised mõistavad seda meie looduse rikkust ja mitmekülgsust ning oskavad sellest lugu pidada.
Nüüd hakkasin nostalgitsema, aga lähme siis tagasi pühapäevase retke juurde. Üsna raja alguses kulges tee läbi soise ala, kus konnade krooksumist võisime nautida. No päriselt, neid konnasid oli seal mingi sada. Vesi mulksus kui nad seal ringi sebisid ja kvaaksusid.



Loodusrada jätkus läbi metsa järve kallastel. Ma pean ikkagi veelkord mainima, et kevad oli Otepääl täies hoos ning metsaalune täis õitsevaid lilli, enamjaolt sinililli ja ülaseid. Taimedest leidus veel kopsurohi, kuigi seda ma kohapeal ära ei tundnud, vaid lappasin kodus juba varemgi mainitud "Eesti eluslooduse" raamatut. Paaris kohas oli ka näsiniini, sama raamatu kohaselt Eesti looduse mürgisemat taime. Selle erkroosad õied olid muidugi väga silmapaistvad ja mina tormasin neid kohe pildistama ("Ohoo, huvitav, mis taim see selline võiks olla?!")




See ongi kopsurohi.


Ja see kurikuulus näsiniin!

Loomadest-lindudest kohtusime mitmel korral rähnide, partide, kosklate ja konnadega. Koprast nägime mitmeid jälgi, st hulgaliselt näritud puid. Ühe heinamaa serval mugis metskits päise päeva ajal heina. Selles mõttes oli igatahes suhteliselt rikkalik reis. Pildistamise mõttes oli natuke ebaõnn, mitmed pildid, millest lootsin head tulemust, jäid tegelikkuses hoopis nõrgemateks. Ent siin siiski mõned suhteliselt kõlbulikud võtted selle blogi jaoks :)


Kevadised konnad aka tüüpiline konnapilt


Järvemaastik


Kaitsevärvides metskits


Punkar pasknäär - vastu päikest ja oksterägastikus


Veelkord pasknäär




Rähne oli metsas hulgaliselt. Suur-kirjurähn.

Pärast raja läbimist oli rammestus kehas, aga ega muidugi seekord päevauinakut ei võinud teha. Kraam autosse ja Tallinna poole minema, sihiga laevale jõuda. Veel eilegi oli reisiväsimus täiesti kontides. Ja ega sellega meie minitripid ei lõpe, juba mõne päeva pärast võtame ette Stockholmi! Seniks aga mina vedelen kodus ja kasutan oma kolme talvepuhkusepäeva. Tegelikult teen tõenäoliselt aiatöid ja vähendan meie musta pesu hunnikut... Aga võib-olla jõuan ka niisama õues päikese käes lebotada ja oma värskelt omandatud Brisingri lugeda.

Kena kevadet!