Metsvindi jälgedes

Nädalavahetus on olnud tegus. Kuigi ilmataat tembutas esmalt lumesaju ja teisalt külma tuulega, sai seda trotsides õues tiirutatud. Laupäeval tunnikese lähiümbruses (no üldse ei saanud linnukesi pildile) ja täna umbes neli tundi Vanhankaupunginlahti ümbruses. Vantaanjoki suubub seal merelahte, seega ootasime mõnusaid maastikke ja muidugi põnevaid linde.



Meie üllatuseks korraldati seal just täna kajakivõistlused. Ma mõtlesin ja uurisin googlest tükk aega, et mis selle ala nimi võiks eesti keeles olla, ent kärestikuaerutamisest või süstaslaalomist midagi paremat ei leidnud. Eks piltidelt saate nagunii aru, millega tegemist :) Pilte muide võib suuremaks klõpsata. Olen viimaks ometi taibanud, et need tasub blogi jaoks originaalsuurusest väiksemaks teha. Kui varem avanes klikkides kogu ekraani suurune pilt (ja suuremgi veel), siis nüüd ainult 800px lai, see peaks olema nüüd hulga parem.

Enne võistluste algamist jõudsime teha ka väikese ringi lähedal asuvas metsatukas looduserajal. Seal säutsus palju linde, üle kõige muidugi metsvint oma "siit siit siit metsast mitte üks pirrutikk" -lauluga. Kui veel paar nädalat tagasi ei olnud metsvindi laulu kuskil kuulda, siis nüüd on kõik puudesalud seda täis. Kuulsime ka faasani kriiksatusi ja seekord nägin minagi seda uhketes sulgedes lindu. Ka rähn lendas ringi ja toksis puid.


Ehitud musträstas


Seal ta on, oksterägastikus, ent siiski pildil!

Loodusrada viis läbi metsa ka mere äärde. Seal oli rannaroostikusse ehitatud laudadest teerada, mis lõppes puust onnis, kus olid veelindude jälgimiseks vaateavad. See oli hästi vahva! Linnud ei tundnud end ohustatuna ning tulid üsna lähedale. Suvel peale poegade koorumist võiks seda uuesti külastada, seal on kindlasti palju linde oma poegi koolitamas.




Uinak päikesepaistel


Sõtkapaar (inglise keeles muide goldeneye)


Lauk (soome keeles nõgikana :))

Seekord oli juba lihtsam linde määrata - linnuraamatu lappamisest on midagi ka kasu olnud! Vaadake muide ka Aki blogist head pildisarja lindudest :)

Süstaslaalom oli aga selleks ajaks juba alanud. Esiteks tulid mehed ja naised ükshaaval aja peale alla ning hiljem juba aja põhjal nelja võistleja rühmades. Veetemperatuur oli neli kraadi ning kuuldavasti oli sel aastal vett suhteliselt vähe. Igatahes laskumine paistis kohati üsna ohtlik olevat, mitmed käisid kajakiga vee all nii, et ainult põhi oli näha. See oli neile küll ilmselt üsna tuttav teema, suhteliselt oskuslikult keerati end jälle vee peale. Võistlus pakkus vaatajatele üllatusi, sest kiirevooluline vesi viis vahel võistlejad hoopis teises suunas, mida nad olid planeerinud. Kohati jäid nad jällegi pöörisesse kinni ja ei liikunud üldse edasi.












Start käis nii:


Whooaaa...


Plärts!

Muide varsti mul tuleb juba alaväärsuskompleks oma tavalise digikaameraga. Enamvähem iga teisel inimesel täna oli SUURE objektiiviga peegelkaamera kaelas. Mina siis sihtisin seal oma seebikarbiga linde ja sportlasi. Samas ma tean, et peegliga ma ei jaksaks jännata ja tõenäoliselt piltide kvaliteet ei muutuks nii palju, et see hinda väärt oleks. Ainuke asi, millest puudust tunnen, oleks hea zoomiobjektiiv, millega linnukesi sihtida.

Koju jõudes muidugi tuli jälle õudne väss peale ja pidi nagu tavaliselt korraliku päevauinaku tegema. See hakkab juba traditsiooniks muutuma, eks see on see vanus.. Teine mitte nii tore asi on mul peavalu, mis alati peale väljas müttamist välja lööb. Ja üldiselt muutub päris korralikuks lõhkumiseks. Ma tean, et ma ei kannata üldse tuult, seetõttu on mul alati sellise ilmaga nii müts kui ka kapuuts peas, aga ju siis neist ei olnud piisavalt abi. Ilmselt isegi päikesevalgus võimendab peavalu, ent seda vältida on juba raskem, kui ei taha ainult nelja seina vahel passida. Mul ka väike kahtlus, et pikemal kõndimisel lähevad pingesse nii selja- kui kaelalihased, mis ka asjale kaasa aitab. Siiski ei ole ma siiamaani välja mõelnud moodust, kuidas seda peavalu vältida. Trenn, müts ja päikeseprillid?

Järgmise nädalavahetuse plaanid tulid stiilis "time grabs you by the wrist, directs you where to go" (Green Day). Vanaisa läks viimasele teele ning ärasaatmine toimub laupäeval tema kodukohas Lõuna-Eestis. Ööseks suundume Otepääle Villa Ottiliasse ning ka pühapäeva veedame seal meelt puhates.