Olen tasapisi proovinud korrastamist jätkata. Kosmeetika ja paberimajandus on läbi vaadatud, nipsasjad ja vanad fotod samuti. Aga ma olen ikka nõrk, no ei raatsi kõigest loobuda.
Raamatu kandev mõte oli see, et alles jäetakse vaid asjad, mis rõõmu toovad. See tähendab kõikidest "äkki mul on seda veel vaja" ja "see oli ju kingitus" või "see on ju mälestus hetkest xyz" tüüpi asjadest loobumist. Idee on selles, et näiteks kingituseks saadud ese on oma ülesande juba täitnud (see tähendab juhul, kui see enam sind ei rõõmusta, vaid säilitamine tundub kohustusena) ning eset võib oma olemasolu ja heade mälestuste toomise eest tänada ning seejärel ära visata (või ökoloogiliselt taaskasutusse viia). Ma saan sellest mõttest aru - tähtsad on mälestused ja ühised hetked, mis on nende esemetega seotud, mitte asjad ise. Ent ainult aru saamisest ei piisa :)
Asjadest loobumine ei ole minu jaoks mingisugune eluideaal. Minimalism ja mina ei sobi nagunii kuidagi kokku. Proovin lahti saada mõttetust kappe ja tube täitvast kolast, mis kunagi päevavalgust ei näe ning samas väärtustada alles jäänud esemeid varasemast rohkem.
Osaliselt olid raamatu ideed ikkagi toeks, sest olen suutnud mõnevõrra kraami vähendada. Aga mitmes kohas olen silma kinni pigistanud ja teinud erandi. Mul on endiselt nipsasju, mälestusi reisidelt, vanu diplomeid ja igasugu tühja-tähja, mida ma hoian kuskil kapis ja vaatan ainult korra viie aasta jooksul. Ma tean, et mul ei ole neid vaja. Kui keegi peaks neid mingil põhjusel endale paluma, annaksin hea meelega. Aga vaat ära ei suuda visata.
Kõige tipuks olen asju juurde soetanud. No vahel lihtsalt ei saa teisiti. Nii juhtus ka selle kuivainepurgiga. PIDIN ostma, ei olnud varianti. Aga vähemalt iga kord, kui kohvi keedan, on mul hea meel :)
2 kommentaari:
Ma vaatasin ka Stockholmis just seda sama purki, käsi juba tõusis ja siis ka langes, kuna õnneks või kahjuks pole ruumi seda kuhugi panna. Indiska eks? Mõistus sai seekord võitu, kuigi kripeldab siiani. Need lindudega kenad tassid, mida vist ka sinu juures esimest korda nägin ja armusin, leidsid aprillis tee koju, kuid siiski hetkel veel peidetud, et kui kunagi uus ja oma köök, siis on aukohal:)
Jep, Indiska, see ikka aeg-ajalt kujuneb mu hukatuseks. Mul ka tõesti mõistusega võttes pole seda vaja :D
Aga vahva, et tassid leidsid! Ma veel vaatasin millalgi poest ja ei näinud neid enam.
Postita kommentaar