Tosca Savonlinna ooperifestivalil

Sellesuvise mökkireisi lõpuks sõitsime Savonlinna, et sealset ooperifestivali väisata. Savonlinna on pisike linn Helsingist neljatunnise sõidu kaugusel, Soome idaosas. Järvede keskel asuv linn ärkab ellu suvel ja tõmbenumbriteks on loomulikud maasikaid, praetud muikkud ehk rääbised ning lörtsy - kohalik liha või moosiga täidetud pirukas, mida ma kahjuks pole ikka veel maitsnud.

Lisaks kohaliku keskturu andidele on Savonlinna tuntud suvise kultuuriprogrammi poolest. Nimelt on juba aastakümneid Olavinlinnas (ehk Olevi linnuses :)) toimunud igasuvine ooperifestival. Programmis on nii kohalikud kui ka külalisesinejad ning festival kestab lausa kuu aega - etendusi on igal õhtul. Sel aastal olid kavas näiteks Lõbus lesk, Figaro pulm, Boris Godunov, Tosca ja La Traviata.

Olevi linnus ning ooperikülastajad sinna riburadapidi sisenemas:



Meil olid piletid Puccini Toscale. Sisenesime linnusemüüride vahele koos umbes kahetuhande muu külastajaga (tasub seega suhteliselt varakult kohal olla). Kuulujutud jahedast õhust müüride vahel olid liialdatud: inimesi oli selline mass, mis kütaks ka suurema halli soojaks. Müürid kõrguvad igast suunast ning riidest katuse alla moodustubki peaaegu nagu sisehall. Koos pääsukeste pesadega - nende laul kostis muide ka ooperiaariate vahele.

Tosca oli melodramaatiline ooper, mille storyline'ist võiks vist lausa George R.R.Martin oma Troonide mängu jaoks inspiratsiooni saada - nimelt kõik peaosalised surevad lõpuks ära. Kärsitu inimese jaoks ehk pisut pikaldane, aga elamusena siiski põnev ja eriti suurt rolli mängib siin muidugi ka massiivne linnus etenduste toimumispaigana.

Külastajatele soovitan käekotti varuda veepudeli (sest tõesti palav hakkab - ja kes see jaksab vaheajal puhvetijärjekorda joosta). Ühel ilmselgelt kogenud festivalikülastajal oli seljakotti pakitud lausa pisike shampus plastmassist klaasidega, soolased küpsised juustuga ning shokolaadikoogi tükid, mida ta siis vaheajal koos oma kaaslasega müüril nautis. See oli küll täielik ettevalmistumine. Hoolimata sellest, et oma söök-jook polnud muidugi lubatud :) Aga ega keegi ei kontrolli ka, nii et profid kasutavad selle võimaluse ära.

Ooper lõppes enne kümmet õhtul ja õnneks oli just sel päeval ilmaga vedanud - vihmapilvi polnud kuskil. Jalutasime imelist suveõhtut ja päikeseloojangut nautides läbi linna öömaja poole, võttes siiski veel välikohvikust väikse eine: mina mekkisin värsket suitsukalasalatit ja Aki kohalikku bravuuri - praetud muikkusid. Päris tore oli. Hakka või mõtlema, kuidas järgmisel suvel sinna minekut korraldada ...