Teel avanesid meile juba sellised kaunid vaated:
Kaardi pealt vaadates oli meie sissepääs tähistatud märgiga P3 paremal üleval:
Plaan oli liikuda praamiga punkist P3 punkti P2 (kus eelmisel päeval tiiru lõpetasime) ning seejärel suunduda rongiga punktist St2 punkti St1. Seal mõtlesime laskuda alla kanjonisse, ületada järved ning lõpetada päev taas punktis P3. Mõeldud-tehtud.
Kõigepealt aga tegime tiiru kanjoni kaldal ning käisime vaatamas juga, millele meie ööbimiskoha perenaine viitas sõnadega "big waterfall".
Vaated kanjoni kaldalt alla järvedele ning nendevahelistele koskedele olid kaunid:
Ja vesi oli teadagi imelist värvi:
Teisel pool kanjonit kulges kaljuseina all laudtee, kus parasjagu jalutasid paar inimest - pildil on nad tibatillukesed:
Lõpuks jõudsime "big waterfallini" ja tõdesime, et see on oma nime väärt:
Järgmiseks kõmpisime tuldud teed tagasi ja liikusime praamisadamasse, kust seilasime elektri jõul toimiva praamiga pargi keskmesse - samasse kohta, kus eelmise päeva tuuri olime lõpetanud. Kuna päeva oli tublisti järel, otsustasime pisut eelmise päeva maastikke puhanud silmade ja meeltega uuesti uurida. Võtsime seekord natuke erineva marsruudi ja tiirutasime järvede vahel ringi.
Piltidele jäid taas tuttavad kosed ja laudteed:
Vahelduseks ka mõned lähivõtted:
Lõuna paiku olime tagasi pargi keskmes punktis P2, kust siirdusime peasissekäigu juurde söögipoolist otsima. Ainus sooja toitu pakkuv koht oli restoran Poljana, mis hiilgas sovjetliku sisustuse ning roogadega. Mina sõin õlis praetud kartuleid ja porgandeid lahja kanakintsuga, Aki võttis vist mingi šnitsli. Ei olnud meie reisi tipphetki.
Ka selles sööklas olid kassid, kes peesitasid terrassi kõrval kivimüüril:
Järgmiseks võtsime ette marsruudi, kust avanesid minumeelest pargi parimad vaated. Ehk siis vurasime "rongiga" peasissepääsu juurest jaama nimega St1, jalutasime sealt alla kanjonisse ning tegime all järvede kaldal ja kaljuseinte vahel kulgeval laudteel tiiru. Lõpuks ületasime järve ning jõudsime tagasi päeva algpunkti.
Mööda kanjoni äärt alla jalutades võis imetleda järvevahelisi karstialasid ja koski parima nurga alt:
Seekord vaatasime big waterfalli teisest suunast, järve teiselt poolt:
Kõrge kose jalamile viis laudtee, mis oli kohati üleujutatud:
Kose lähedalt enam mõistlikku pilti ei saanud - vett pritsis ümberringi ja valgus polnud ka just parim. Võimas oli muidugi. Jätkasime kose juurest teed edasi, kuni jõudsime keelumärgini - laudtee oli remonditööde tõttu suletud. Imestasime pisut, sest ülevalt nägime inimesi seal jalutamas ning remondist polnud mingit märki. Kaalutlesime variante. Kuna see oli meie ööbimiskohta jõudmiseks lühim tee (tagasi minnes oleksime pidanud suure tiiru tegema), otsustasime uurida, mis värk selle remondiga on. Loomulikult polnud me ainsad :) Juhmid turistid eks, ei usu välja pandud märke.
Vaated olid sel teeotsal loomulikult ilusad:
Pisike koobas:
Remonditöödeni jõudsime ka. Laudtee laudu oli uuendatud ning ühes kohas olid need täiesti puudu. Ent sealgi oli tugipuude peale pandud lahtiseid laudu, nii et nende ületamine ei olnud eriti suur probleem.
Kohati oli tee pind ära uhutud:
Nii jõudsimegi tagasi algusse. Õnneks olime varunud Plitvice rahvuspargi külastamiseks kaks päeva, sest esimese päeva väsimuse ja paha tujuga oleks palju nägemata ja kogemata jäänud.
Minu jaoks kaunim marsruut oli see, mis algas sissepääsu nr 1 juurest (ja peasissekäik oli üleval kaardil tähistatud märgiga nr 2) ja kulges mööda kanjoni äärt alla järve äärde, sealt suure koseni ning siis üle järve praamisadamasse (P3). Sealt tasub võtta praam punkti P2 ja teha vähemalt pisike tiir sealsete järvede ümber.
Pargi külastamiseks tasub varuda kaasa vett ja üht-teist söödavat, et siis vahepeal mõnusalt pingil või metsa vahel jalgu puhata ja looduse ilu nautida.
Kui me õhtul kella viie paiku pargist majutuskoha suunas lahkusime, oli tõusnud päris kõva tuul. All kanjonis seda muidugi nii palju tunda ei olnud. Mis edasi sai ja kuidas me tagasi Spliti jõudsime - sellest veel viimases reisipostituses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar