Storträsk ja Sipoonkorpi

Täna oli üle pika aja päikeseline ilm, uskumatu! Me mõtlesime kohe, et sellist haruldast hetke peab pildistamiseks ära kasutama. Meile päris lähedal, umbes 20-30 minutilise autosõidu kaugusel on Soome kõige uuem rahvuspark Sipoonkorpi, mis sai oma staatuse eelmise aasta märtsis.
Otsisime kaardilt ühe matkaraja üles ja sõitsime kohale. Aga mida seal polnud, oli parkla! Või tähendab, parkla oli, aga seal polnud lumekoristust tehtud. Valisime siis lennult järgmise sihtkoha välja, sama rahvuspargi teises osas asuva Storträski järve. Natuke oli kahtlusi ka sinna pääsemise suhtes, aga õnneks oli seal autole koht olemas. Kaamerad selga ja tegime väikese lumise müttamise järve äärde ja tagasi. Ilus oli, eriti külm ka polnud ja lund, vaat seda oli kuhjaga!



Jäätunud jäljed:




Täiesti tavaline koht jalgratta leidmiseks:


Akist natuke kõrgemad puud:


Tagasiteel:

Motivatsioon tõuseb mühinal!

Tutvusin viimaks ometi Spotifyga. Kõik trendid jõuavad minuni ikka meeletu hilinemisega, aga no parem hilja kui mitte kunagi, eksole. Eesti muusikat seal ei paistnud eriti olevat, vähemalt Singer Vinger ja Sõpruse Puiestee lõid tühja, aga no muidu head ajaveetmismuusikat leidub küll.

Eile ja täna oli meil kogu firmaga kick-off Vierumäel, Lahti lähedal. Päeval pakuti koosolekut ja õhtul sportlikku ja natuke ka ebasportlikku tegevust :) Kümnekraadises pakases saalibändit (või lumebändit siis?) ja jalgpalli mängida on muide päris karm katsumus. Peale paari kiiremat sööstu oli kõigil keel vesti peal ja juuksed mütsi all märjad. Täna tunnen lihastes juba esimest ebamugavustunnet, küljed ja reied on ilmselt vatti saanud. Aga no nii palju nalja sai ka!

Ja ühe asja üle olen eriti rõõmus. Võib-olla mäletate, et mu kurikuulsatest aasta eesmärkidest üks oli füüsilise vormi parandamine, aga kuidagi on jälle läinud nii, et tööpäevade ja nädalavahetusprogrammide kõrvalt pole leidnud üldse aega seda edendada. No ja kui muidugi päris aus olla, siis ma pole ka eriliselt üritanud. Aga nüüd mul on üks motivaator lisaks - meil kuulutati tööl välja kaks lõbusat võistlust kaalujälgijatele ja vormiparandajatele. Väike võistlusmoment aitab alati ja võitjale on ka auhind :P Mina panin nime juba sinna teise gruppi kirja ja arvestasin, et kuna mu praegune vorm on nii niru, siis areng on kiire ja võit käegakatsutav :D Ma selle peale veel ei mõtle, et see eeldab ka mingisugust trenni ...
Igatahes algpunkt on veebruar, mil testitakse ilmselt osalejate lihasjõudu ja aeroobset taset, siis võib viis kuud ennast rannavormi rebida ja juunis on uus mõõtmine. Põnev! Ma annan siis teada, kuidas mul asi edeneb.

Presidendid ja öökullid

Jälgime siin huviga presidendivalimiste tulemusi. Eelhääletuse tulemused on tulnud, aga tänase valimispäeva hääli alles hakatakse lugema. Mina hoian pöialt selle poolt, et Niinistö kõrvale teise vooru saaks Haavisto. Hetkel temal on 14,7% häältest, Väyrysel tiba rohkem, 17,9%.

Aga muud huvitavat ka: leidsin internetiavarustest võimaluse teha endale öökullipiltidega kalender. Äge! Kunstipäraseid pilte on seal mitukümmend, võib enda lemmikud välja valida ja siis sobiva kalendrikuu juurde panna. Ja siis pole muud, kui prindi aga välja! Mina tegin enda oma valmis ja panin seinale, väljanägemist saab natuke uurida kõrval asuvalt pildilt.
Kalendri leiab leheküljelt My Owl Barn, täpsemalt siit.

Vaikselt hakkavad ka sünnipäevaplaanid küpsema ja ma olen sellega väga rahul! Nüüd peaks veel detailid paika panema, siis kuupäeva lukku lööma ja vaikselt kutsete peale mõtlema :) Ma juba varakult liikvel, sest early bird catches the worm.

Pühapäevaõhtu villaste sokkide ja raamatutega

Jälle tagasi kodus ja diivanil lambavillase teki all keras, villased sokid jalas ja läpakas süles :) Idüll täielik.
Seekordne üpris lühike Tallinna trip läks kenasti, tähistasime venna sünnipäeva restoranis kõhud täis süües ja hiljem muuhulgas Kettamaailma Ankh-Morporki lauamängu testides. Ühe raamatu jõudsin ka soetada, raamatupoes jäi nimelt silma Lennart Mere Hõbevalge. Olen alati mõelnud, et see kuulub eestlaste kultuuripagasi ja nö kohustusliku kirjanduse hulka. Poes raamatut sirvides mõtlesin küll esialgu, et kas minus on piisavalt meelekindlust selle läbi töötamiseks, sest see paistis üsna teaduslik ja sügavmõtteline. Liiga kontrastne äkki minu tavapäraste reisijuttude ja fantaasiaraamatute kõrvale? Aga eks hakkan seda millalgi lähemalt uurima (kui eelmised lugemata raamatud olen läbi lugenud :)) ja kirjutan siis blogis ka sellest.

Laevareisid on muide efektiivsed lugemise mõttes. Mis sa need paar tunnikest ikka teed. Muidugi Angry Birdsi on ka võimalik hakkida, aga mulle meeldib lugemisse süveneda. Eelmisel nädalavahetusel sain käbedalt läbi Britta Dasi Bhutanist rääkiva raamatu Päikesetõus Himaalajas ja seekord oli mul kaasas Liis Kängsepa Mina, vandersell. Tööle minnes ja töölt tulles on mul rongireiside jaoks käekotis kaasas Martini A Feast for Crows. Nii need kõik edenevad - tasapisi.

Täna õhtul on veel üht põnevikku oodata - presidendivalimiste tulemusi. Ja pigem on teine koht põnevam kui esimene, sest Niinistö on ilmselt ikkagi kindlalt võidule tüürimas. Kes aga talle teise vooru vastu läheb, kas Haavisto või Väyrynen?

Aktiivne nädalavahetus

Nädalavahetus on jälle mööda vuhisenud ja töönädal hoogsalt alanud. Kuhu see aeg kaob, ma ei saa aru? Õnneks sai seekord ka üht-teist asjalikku ja põnevat korda saadetud. Reedel suund Tallinna poole ja samal õhtul efektiivselt kaks kokkusaamist sõpradega. Kahjuks jõudis öö enne kätte, kui jutud räägitud said.
Laupäeva õhtu jällegi tipnes klubikülastusega, viimasest korrast oligi juba tükk aega möödas. Minu jaoks uus koht nimega Studio oli päris meeldiv ja muusikavalik super. Ma arvestan nii, et see oli mu nädala treening, sest muidu oleks mu trennipäevik päris lootusetu :)

Täna läks ka õhtu selle peale, et nokitsesin üht kiireloomulist tööraportit teha. Peale seda sättisin veel korteri müügipildid valmis ja nüüd mõtlen, et kas peaks äkki kohvri ka lahti pakkima.. Võib-olla mañana, aitab vahelduseks sellest rebimisest kah.

Raamat Põhja-Koreast

Lugesin eile päevaga läbi Barbara Demicki raamatu Põhja-Koreast, ingliskeelse nimega Nothing to envy - ordinary lives in North Korea. Jõulude ajal sirvisin Aki vanemate juures esimese peatüki läbi ja nüüd kui raamatu neilt laenuks sain, ei raatsinud seda käest lastagi.
Raamatu autor on ameerika ajakirjanik, kes Lõuna-Koreas elades on intervjueerinud Põhja-Koreast tulnud põgenikke. Nende eludest see raamat räägibki.
Enne lugemist arvasin teadvat üht-teist kommunismist, propagandast ja Põhja-Korea elust. Et ikka jube ja nii. Aga ausalt öeldes inimeste argielu detaile ei oska meist keegi ette kujutada. Milliste ellujäämisprobleemidega inimesed maadlevad ja kuidas neile alla jäävad. Mida tähendab nälg ja võimetus seaduste piiris midagi ette võtta. Aastatepikkune ajupesu ja kontroll, tegevuste ja vestluste jälgimine, karm kastisüsteem (st kas oled reziimi vaenlane või mitte) ja võib-olla mõnedele inimestele ka hinge ronivad kahtlused süsteemi toimivuse osas - millest mitte kellelegi iitsatada ei saa.

Ma põhimõtteliselt ei loe raamatuid, kus vägivallakirjelduste või jälkustega liiale minnakse. Mul on selle jaoks liiga elav kujutlusvõime ja ma ei saa neid kujutluspilte pärast peast välja. Aga selles raamatus sellist õudsate detailidega praalimist polnud. Ja polnud vajagi, sest niigi on asi selge. Ja jätkub samas vaimus. Praegugi võib uudistest jälgida, kuidas järjekordne täissöönud "seltsimees" jätkab oma isa ja vanaisa poliitikat ja "imede" kordasaatmist. Tavaliste inimeste kulul. Aga enne kui rahvas ise üles tõuseb (ja kuidas võib infosulus olev ja nälginud rahvas seda teha, eriti kui millestki paremast pole ettekujutust?), pole vist midagi ette võtta.

Suhteliselt kohutav on mõelda, et siin me istume meeldivalt soojades tubades, vaatame võib-olla telekast, loeme lehest või internetist Põhja-Koread puudutavaid uudiseid: kuidas rahvas sai juhi surma puhul kala, milline sõjaline ja strateegiline geenius uus juht on, mismoodi seltsimehed asju vaatavad - nii isa kui ka poeg, ja naerame. Et oh milline propaganda ikka, päris tobe! Mulle ei tulnud pähegi, et seal on samal ajal näiteks viimaste andmete järgi viiendik lastest alakaalulised. Tõesti, ei mõtle ju iga päev maailma probleemide peale, suurem osa inimestest ongi ikkagi nii loodud, et enda ja lähedaste heaolu on see kõige tähtsam. Aga peale raamatu lugemist olen vähemalt mõneks ajaks sellise raputuse saanud. Et ära vaata ja tõlgenda asju ainult oma priviligeeritud eurooplase pilgu läbi.

Raamatut soovitan niisiis kõigile soojalt, avardab silmaringi. Päris mitu ohhoo-momenti ikka mahtus sinna. Pole kindel, kas seda eestikeelsena ka saadaval on, ise lugesin soome keeles. Arvatavasti on ka inglise keeles suhteliselt loetav.

Plääh

Aasta algas muidu ilusti. Aga kuna ma oma eesmärkide postitusse kirjutasin midagi stiilis "neid asju lubama ma ei hakka, sest kunagi ei tea, mis elu toob" vms, siis loomulikult tõigi elu midagi. Sellise bakteri (või viiruse vist pigem?), mis kurgu valutama paneb ja nina tatti täis toodab. Pluss see aevastamine, see on midagi uskumatut ikka. Muidugi töönädala esimesed päeval olin kenasti tööl hoos ja kuna mul 5.1. puhkepäev oli, siis neljanda õhtul tuli see tõbi kallale.

Tallinna-sõit lükkus niisiis edasi ja mitte mingisugust trenni pole ma ka jõudnud teha. Mõttetu värk. Muid "aasta eesmärke" pole ka jaksanud edendada. Seda see külmetushaigus muidugi ka teeb, hävitab viimsed energiaraasmed. Ainult istuks voodis või diivanil ja vaataks telekast ostukanalit või surfaks internetis. Õnneks on olemas sellised leheküljed nagu cracked.com ja http://www.ted.com/, kust ka pikemaks ajaks lugemist/vaatamist leiab. Täna lausa suutsin köögi ära koristada ja pesumasina käima panna, pärast seda oli selg higine ja vajusin vaikselt diivanile tagasi. Pole mõtet hetkel üle oma varju hüpata ...

Pahasti ikka, tuju läks kohe ära sellise viiruse peale. Õnneks sain reisi ilusti edasi lükata ja loodan, et väga hullu mu plaanidega ei juhtu (st et kõigil, keda näha tahtsin, leidub veel vaba hetk minuga kohtumiseks).

Uue aasta eesmärgid

Aastavahetus on hea punkt ajas eelnevast kokkuvõtteid teha ja uusi suundi planeerida. Kui palju me muidu üldse mõtleme, et kuhu oma eluga minna ja mida peale hakata? Mina seda eriti põhjalikult küll ei tee, lihtsalt kulged ajaga kaasa: hommikused ärkamised, tööpäevad, nädalavahetused, vahele pikitud üksikuid reise või muid toredaid üritusi. Kõike muidugi planeerida pole võimalik, elu teeb omad korrektuurid. Nagu Green Day ühes laulus öeldakse: "Another turning point, a fork stuck in the road. Time grabs you by the wrist, directs you where to go."

See-eest mingisuguseid põhimõttelisi liine on enda jaoks hea välja joonistada. Siit tulevad minu selle aasta eesmärgid, nii suuremad kui ka väiksemad. Ütlen nende kohta eesmärgid seetõttu, et lubadustest on minu arvates liialt karm rääkida - ja kõike ei või nagunii ette valmis mõelda. Aga ma luban igatahes kõvasti püüda neid saavutada!

Eesmärgid 2012:

1. Tahan hoida sõpradega paremini ühendust. Nagu "Wear sunscreen" -nimelises laulus/tekstis öeldakse: Understand that friends come and go, but for the precious few you should hold on. Work hard to bridge the gaps in geography and lifestyle because the older you get, the more you need the people you knew when you were young.

Endiselt teen Tallinna-trippe ja üritan nende jooksul võimalikult palju (ja korralikult) sõpradega kohtuda, aga lisaks sellele üritan esimese sammuna msni ja skype'i märgatavamalt tihedamini kasutada. Ja loomulikult olete kõik meie juurde teretulnud, mis sest, et hetkel on meil majutusega natuke keeruline teema (lahtikäiva diivani elupäevad jõudsid lõpule, tänud siinkohal Peemotile ;)). Aga majutuseprobleemi ehk lahendab millalgi järgmine punkt:

2. Korteri müük, maja ostmine ja remontimine.
See pidi olema juba 2011 aasta teema, aga ega oma maja pole jänes, et eest ära jookseks. Millalgi see ikkagi juhtub - elame metsade ja põldude keskel omas õdusas majakeses (aga kesklinna saab siiski autoga kiirelt ;)) ja vaatame aknast põllul kappavaid metskitsekesi.

3. Füüsilise vormi parandamine. Peaks olema suhteliselt lihtne teha, sest see enam halvemaks minna ei saa! Kuna eesmärgid jäävad muidu lihtsalt õhku hõljuma, siis vajab ka see korralikku annust konkreetsust. Esialgu olen endale armuline ja alustan täiesti tavalistest jalutuskäikudest. Luban jaanuaris igal nädalal vähemalt kaks tempokat 45-60 minutilist jalutuskäiku peale tööd teha ja kõige tipuks korra nädalas sulgpalli mängimas käia. Kui nendega ilusti hakkama saan, siis lisandub veebruaris ka jõutrenn, esialgu vast lihtsalt kodus punnitades. Meil on tegelikult tööl ka väga soodus võimalus jõusaali ja teatud rühmatrenne kasutada, üritan nende kohta täpsemini uurida. Aga esialgu alustan vaikselt, ja kui te mu vormi teaksite, siis te teeksite sedasama ;)

4. 2012 aastal tahan teha 2-3 huvitavat välisreisi. Võib-olla paar lühemat visiiti Euroopa linnadesse ja suve suhtes oleme vaikselt plaaninud pikemat reisi Islandile, aga sellest ma väga veel ei taha rääkida, sest kardan ebausklikult siis asja ära rikkuda. Ja osaliselt on ka majaost mõtteis, võib ju täiesti olla, et laenu ja remondi tõttu ei liigu me sel aastal üldse kuhugi ...
Aga kui reis peaks teostuma, siis peab olema selleks hetkeks täidetud punkt 3 - parem vorm, et kaameravarustusega jaksaks seal ringi trööbata. Ja ka punkt 5 ehk:

5. Fotograafiaga seotud eesmärgid. Neid on mitu ja õnneks väiksemat sorti. Esiteks tahan lugeda korralikult läbi Michael Freemani The Photographer's Eye, kompositsioonist rääkiva raamatu ja teiseks massiivse Lintukuvauksen käsikirja, auhinnatud soome ja ungari fotograafide raamatu, mis on muide illustreeritud uskumatute linnupiltidega.

Siis muidugi harjutamine, harjutamine, harjutamine. Võib-olla teeb see millalgi meistriks.
Arvutis olevate piltide osas on ka mõned väiksed eesmärgid. Kavatsen kogu 2010 ja 2011 pildikataloogi läbi käia ja ebaõnnestunud võtted kustutada. Loomulikult olen ma seda peale iga pildistamistrippi teinud, aga ütleme nii, et 2010 alguses olid mul õnnestunud pildi kriteeriumid natuke teistsugused kui praegu. Hea meel on ka teatada, et 2010 raw-piltide osas olen juba poole peale jõudnud! Arvuti kõvaketas ka rõõmustab, kui gigabaidid vähenevad.

Lisaks on mul pooleli õnnestunud piltidest oma fotoraamatu tegemine. Norra reisipildid on läbi käidud ja kuvatkirjaksi.fi programmi viidud, aga teiste reiside pildid on veel puudu.

6. See on selline mitte-nii-tõsine eesmärk, pigem meeldetuletus endale, et asja juba varakult planeerida: Maris 30a pidu!! Loodan sel aastal midagi asjalikku korraldada, ebaselge on veel see, et kummal pool lahte ja mismoodi :)

Head uut aastat!!!

Eile õhtul läksime Helsingi kesklinna, disainpealinna 2012 avamispidu vaatama ja muidugi ilutulestikku pildistama. Minnes istusid metroos kolm eakat tädi, kes olid ilmselt ka samas suunas liikumas, rüüpasid vahepeal pläskust soojendust ja viskasid nalja, et tegemist on kõhurohuga. Millised reipad tüübid! Naeratus hiilis kohe näole neid jälgides.

Linnas oli muide KÜLM! Ilmselge, et inimene ei oska riietuda, kui esimest korda talvel miinuskraade kohtab. Teisalt jalutamiseks oleks olnud vast sobiv riietus, aga pildistamiseks ja paigal toppamiseks jube külm. Nii me siis hüppasime aeg-ajalt kohvikusse sisse ennast soojendama. Ja pool tundi enne aastavahetust tegime Senaatintorilt kiire kappamise Uspenski katedraali juurde, et linna ilutulestikku parimalt positsioonilt jälgida. Me ei olnud seal muidugi ainsad ja lisaks olid kohal ka teised fotohuvilised statiividega :)

Siin pildisaaki ja muidugi kõigile HEAD UUT AASTAT 2012!