Norra reis vol 4: Geiranger - Trollstigen - Åndalsnes - Oslo - kodu

Viimasel nädalavahetusel enne suvepuhkuse lõppu ja tööle naasmist ongi vist sobilik, kuigi natuke nukker, tõmmata otsad kokku ka Norra reisi osas.

Imelise asukohaga Hjelle hotellist jätkasime oma reisi veel viimaseid kilomeetreid põhja poole. Meie sihtkohaks oli Åndalsnes, kus oli meie järgmine ööbimispaik, kuid see ei olnud päeva peamine vaatamisväärsus. Tee peale jäid nimelt nii Geirangeri fjord kui ka Trollstigen.

Sõit algas nagu alati - tõusud ja laskumised mägede vahel, tuulised mäenõlvad ja imelised vaated. Peagi jõudsime Geirangerfjordi lähedusse. Tegemist on pisikese, ent kuulsa Storfjordi haruga. Mäenõlval olevatelt vaateplatvormidelt (enne ja pärast Geirangeri küla) avaneb võimas vaade fjordi tipule, pisikesele külale ning muidugi keset fjordi ankrus olevatele suurtele kruiisilaevadele.


Järv mägede vahel


Geirangerfjord



Põikasime ka külla sisse, käisime uudistamas fjordsenterit, kus esil väike tutvustav näitus nii fjordist, kohalikust elu-olust kui ka näiteks Norra külasid ohustavatest maalihetest. Peale küla hakkas tee taas tõusma - midagi, millega Norras ringi sõites tuli ära harjuda - ning viis esmalt vaateplatvormile ja seejärel taas mäestikuplatoodele.


Lumesahk Peter, kasutuses aastail 1951-1968


Norras on tõenäoliselt talviti lund kuni lumesaha katuseni, tundub päris vapper töö


Geiranger teisest suunast vaadatuna


Äärmiselt tuulised mäeplatood enne Trollstigenit



Peagi ootas meid ees Trollstigenit mööda allalaskumine. Tegemist siis tuntud teega, mis siksakitab mööda mäenõlva. Tee iseenesest Norra mõistes eriliselt kitsas või järsk ei ole, tuntud on see vast pigem seetõttu, et tervele teele ja orule on ülevalt uskumatult hea vaade. Siiski, teed ümbritsevad mitmed üle kilomeetrised mäetipud ning talvel seal sõitmist ei ole - tee on ilmastikuolude tõttu suletud.
Mäetipus, ehk siis meie sõidusuunast vaadates seal, kus Trollstigeni laskumine algas, oli vaatepunkt, visitor centre ja tavapärased suveniiriputkad.


Juga Trollstigeni vaateplatvormi lähedal


Suveniirid ja põhjapõdranahad ..


Trollstigen laskub siit alla orgu


Tee ise näeb välja selline

Peale Trollstigenit jõudsimegi Åndalsnesi, Rauma valla pisikesse keskusse. Minuarust oli see koht pisut nukker. Räsitud kahekordsed kivimajad (kontrastina varem nähtud lillerikastele eramajadele), inetu linnavalitsuse hoone, mahajäetuna tundunud pisike jahisadam ja raudteejaam. Ilm oli muidugi ka hall ja kippus vihmale, eks see mängis oma rolli. Ühe hea asja pean aga Åndalsnesi osas välja tooma. Meie hotelli alumisel korrusel oli mõnus hubane kohvik, kust sai maailma parimaid šokolaadimuffinseid. Teate, selliseid kus sisu on veel pisut niiske ja rammus. Seal me istusime, lugesime kohvikust leidunud inglisekeelse Climbing-ajakirja vanu numbreid ja mõtlesime oma reisi lõppemise üle järele.

Järgmisel päeval asusimegi pikale koduteele. Åndalsnesist Oslosse oli terve päeva kestev sõit piki igavaid ja tasaseid teid, saatjaks vaid vihmasadu. Hommikul autosse istudes oli sooja vaid kaheksa kraadi ning Åndalsnes tundus veel masendavama kohana kui eelmisel õhtul. Oslosse jõudes oli temperatuur siiski roninud 19 peale ning ilm suhteliselt meeldiv. Ees aga ootas veel üks sõidupäev, Oslost Stockholmi. See sõit läks kiirelt, vastupidiselt sellele, kuidas reisi alguses pidime sama marsruuti teises suunas sõites ummikutes istuma. Sadamasse jõudsime juba varakult ja üritasime isegi pileteid varasema laeva peale vahetada. Mida aga polnud, olid autokohad - kõik välja müüdud. Lõpuks saabus sadamasse ka meie laev, Stockholmi ja Turu vahel sõitev Galaxy. Järgmisel hommikul olimegi Turus ja peale mõnetunnist autosõitu ka juba omas kodus, kohutava kuumalaine käes :)


Laevalt võetud pilt, kormoranikoloonia merelaiul



Soovitan Norra reisi igatahes kõigile, maastikud on vaatmist ja kogemist väärt. Suvel on Norra muidugi hästi ligipääsetav, kuid kujutan ette, et näiteks kevadel võiks lumised teed, fjordid ja mäenõlvad samuti väga huvitavad olla ...