Norra reis vol 3: Voss - Vik - Sogndal - Jostedali liustik

Reisipostituse kolmas osa koosneb peamiselt imelistest vaadetest autosõidul suurimate fjordide alal. Bergenist põhja poole sõites jäid marsruudile nii Sognefjord - Norra pikim ja sügavaim fjord (maailma teiseks pikim) kui ka merelt Jostedali liustikuni ulatuv Nordfjord. Sellel kahepäevasel sõidul ei olnud meil peale liustiku muid etteplaneeritud sihtkohti. Kui muidugi kaks broneeritud ööbimiskohta - Sogndal ja Hjelle välja arvata. Nii et lasime Norral end üllatada.

Bergenist lahkusime hommikul uduses ja hallis ilmas, mis selgines siiski kiirelt. Olime eelmisel õhtul hotellis pisut päeva marsruuti guugeldanud ja leidnud paar huvitavat sihtkohta. Esimene neist oli Vossi lähedal asuv Bordali kuristik. Ütleme nii, et seda väga suurte viitadega välja ei reklaamitud. Rada kuristikuni algas pisikeselt parkimisplatsilt metsa vahel. Esialgu mõnikümmend meetrit jalutamist läbi niiske ja sammaldunud metsa, seejärel laskumine kummitusliku kuristiku seinte vahele. Kuristiku teisest suunast voolas kohinal vett alla, õõnestades kaljut jätkuvalt sügavamaks. Seinte vahel oli suhteliselt hämar ja niiske. Igati põnev vaatamisväärsus!


Hommikune udu ..


.. mis asendus kiirelt päikesepaistega




Rada kuristiku äärel




Vesi õõnestab kaljut

Jätkasime teed Viki ja Sogndali suunas. Pisut peale Vossi hoidsime silmad lahti Tvinde juga otsides. See pidi olema otse E16 tee ääres ning tõepoolest, ühel hetkel avanes meile väga võimas vaade - piki kaljuseina pidi voolas alla tohutu mass vett. Muud midagi kui auto joa ees asuva Tvinde kämpingu kõrvale parklasse (huvitav, kuidas seal suure pahina kõrval ka magada saab :)) ning teiste turistide kombel vaatamisväärsust uudistama. Vett kandus peene uduvihmana joast kaugemale, kastes uudistajad märjaks. Turnisime joa all kividel mõnda aega, enne kui jälle autosse ronisime.


Tvinde juga


Joa kiviplatood





Edasi hakkas tee tõusma. Esialgu laugemalt, kuid peagi ronis meie Citroën juba mööda mäekülge sik-sakitavat kitsast teed üles. Teede kohta peab mainima seda, et kuigi mõned neist olid tõesti kitsamad kui tavapäraselt harjunud, olid need siiski peamiselt heas korras. Liiklejaid oli ka väga vähe, suhtelises üksinduses sai ikkagi sõita. Ja kui Oslo-Stavangeri-Bergeni vahel kirusime seda, et tee ääres ei olnud piisavalt (kui üldse) peatumis- ja pildistamiskohti (või siis olid need keset põõsaid, kust mingit vaadet ei olnud), siis "fjordide alal" ehk laias laastus Bergenist ülespoole oli peatumispaiku märgatavalt rohkem.

Juba esimesed mäestike vaated võtsid tummaks. Peale pikka ülesmäge sõitmist jõudsime tasasele platoole. Vähene taimestik, väikesed joad, vahel ka järved, lumi, tugevad tuuleiilid ja muidugi karmi looduse vaated olid uskumatult ilusad. Peale mitmeid pidistamispause hakkasime taas laskuma. Ühel hetkel avanes meie ees vaade Vikøyri külale all fjordi ääres. Jättes seljataha inimtühja, lumise ja karmi maastiku, paistis selline rohetavate heinamaadega külake sulaselge idüllina. Norra külad mägede vahel orgudes olid nimelt väga maalilised. Kui sõna "maaliline" midagi tähendab, siis minu jaoks just seda. Värvilised majad, ümbritsetuna lilledest, rohelistest heinamaadest, tihti sinise jõe või järve ääres, taustal tumedad ja kõrged mäed.


Peale esimest tõsisemat tõusu




Nagu polekski suvi, vaid mingi teine aastaeg


Kellegi üksik majake








Vaade Vikøyri külale



Laskusime alla Vikøyri ja tegime fjordi ääres toidupausi. Shellist ostetud täidetud baguette maitses fjordi rannal uskumatult hästi, tõeline gourmet! Vikøyris nägime ka Norrale omast puukirikut - Hopperstadi puukirik on ehitatud ligikaudu aastal 1130 ja rekonstrueeritud vahemikus 1884-1891. Mulle meenutas kirik pigem mingisugust paganlikku ehitist oma tumeda silueti, puust voolitud draakonipeade ning mõnusa tõrvalõhnaga.





Pisut sõitu edasi ning ees ootas Sognefjordi ületus, muidugi jälle praamiga. Õhtupoolikul jõudsime Sogndali, kus oli ka meie seekordne majutus. Õhtu möödus kiirelt külas jalutades, õhtust süües ning muidugi ka hotelli baaris Uruguai-Saksa pronksimängu vaadates.


Sognefjordi ületus, pilt vastaskaldast


Sognefjord


Värviliste majakestega Sogndal


Park mägede taustal

Järgmine päev oli pühendatud liustikele. Jostedalsbreen ehk Jostedali liustik on manner-Euroopa suurim liustik, mille mitmeid harusid võisime sel päeval imetleda. Asusime Sogndalist teele põhja poole, möödudes Jostedali liustikualast lääne poolt. Tee oli maksuline ning meie üllatuseks võeti selle läbimise eest tõesti karmi hinda. Kui senini olime harjunud umbes 15-50 NOKi suuruste teetollidega, siis nüüd tuli lausa 185 NOK (u 23 euri või 363 eeki) välja käia. Uskumatu! Samas on selge, et teede ehitamine neil seal odav ei ole, muudkui kaeva tunneleid, ehita sildu, roni mööda mäekülgi üles jne.

Esimene peatuspaik peale Sogndalist väljumist oli Fjaerlandfjordi ääres. Hommikuvärskuses rohekassinist fjordi ja tumerohelisi mägesid vaadates tuli koheselt meelde Edvard Griegi Hommikumeeleolu. Kuulake seda lingile klikkides, minuarust kuulub see meloodia täiesti vältimatult Norra maastike juurde.


Fjaerlandfjord

Kohe peale fjordi tuligi see äsjamainitud hirmkallis teetollipunkt ning olime suurest imestusest sunnitud peale tollipunkti asuva Norra liustikumuuseumi ette parkima ning pisut hinge tõmbama. Siiski, ilusad maastikud ning ootus liustikku näha suutsid selle ununema panna. Peagi olimegi liustike läheduses. Esimesena Bøyabreen, Jostedali liustiku üks harudest. Vaade liustikule oli lummav ja aukartusttekitav - sinakas jääkate mööda kaljuseina allapoole "voolamas".


Vaated liustikumuuseumi õuelt


Liustikumuuseum


Esimesed vaated liustikuile


Bøyabreen paistis autotee äärest kätte


Bøyabreen

Järgmised teeäärsed vaated trumpasid aga eelnevad üle. Mägede vahel sõites oli kohati tunne, et mõnele mäeküljele vist ei paista kunagi päike. Teel tuli pohhuistlikult vastu suur kari kitsi (kellest kahjuks pilti ei saanud, sest kaamera oli tagapingil ja peatust polnud sel hetkel võimalik teha), komberdasid lihtsalt keset autoteed ja ei teinud teist nägugi. Võtsime kiiruse maha ja lasime neil mööduda. Järgmiseks üllatas meid vaade Eggjenibba mäele, peegeldudes väikeselt rohelise veega järvelt.


Peatuskoht tumedate mägede vahel. Siia sobib Griegi teine muusikapala, Mäekuninga koopas


Uskumatult kõrge mäesein, proportsiooni suhtes annavad viiteid pildi alloasas olevad puud


Eggjenibba mägi


Karavanautode peatuspaik. Nagu teod, kel oma maja alati kaasas. Kiiruse suhtes ka teod.

Peagi aga hakkasime oma esimesse planeeritud sihtkohta jõudma. Briksdali liustik oli Oldeni külast lühikese sõidu kaugusel, mööda ülimalt rohekassinise järve kallast. Briksdali turismiinfost oli liustikuni umbes tunnine jalutuskäik. Tee kulges liustikult suure jõuga alla voolava jõe kõrval. Liustikule lähemale jõudes avanes silme ees täielik kuumaastik - hall, kivine ja kruusane rand kaljude vahel ning liustikult meeletu jõuga puhuv tuul, mis muidugi liiva üles keerutas. Liustik ise oli võimas, ent siiski vaid hall vari oma varasemast suurusest. Internetist võib leida pildisarja liustiku suurusest aastail 2000-2007. Ennustatakse (või noh, estimeeritakse kliima ja muude asjade põhjal), et 2010 aastal liustik taas kasvab. Eks näis, meie igatahes päris liustiku ääreni ei pääsenudki, varem on see ilmselt võimalik olnud. Mul on mingisugune kahtlane mälupilt oma eelmiselt reisilt Norrasse aastal 1997 (kui ma ei eksi), et oleksin nagu samas kohas käinud ja sinist jääd lähedamalt näinud. Aga mäluga on mul muide kehvad lood, sest toonasest reisist ma eriti midagi muud ei mäleta :)


Oldevatnet, teel Briksdali


Vesi oli tõepoolest selline rohekassinine


Briksdali liustikult alla paiskuvad veemassid






Lippan kose alt läbi. Särk oli pärast läbimärg, õnneks ilm oli soe.


Ja vikerkaar üle silla




Karm maastik liustiku ääres






Briksdal cafeteria - ma eeldan, et siin kellelegi meeldivad kassid

Peale Briksdali liustikut suundusime Kjenndali liustikut uurima - see on vähem tuntud ja paremini ära peidetud. Liustikuni viib tee, mida mööda sõites pidin hinge kinni hoidma. Auguline, kitsas ja kõrge kalda äärel. Vastu tuli pidevalt autosid, jalakäijaid ja jalgrattureid, nii et koguaeg pidi pidurdama, kiirendama, tagurdama taskusse ja muud jama. Hingasin täiega kergendatult, kui sealt minema saime. Liustik ise oli võib-olla tõesti pisut sinisem kui Briksdal, ent minuarust ei tasunud sinna sõitmise vaeva ära.


Kjenndali liustik

Ent päev hakkas õhtusse veerema ja meil oli aeg siirduda oma järjekordsesse majutuspaika. Selleks oli Hjelle Hotel, ülimalt looduskaunis kohas asuv perehotell. Hotelli esiselt parkimisplatsilt avanes vaade järjekordsele rohekassinise veega järvele, mille kaldale oli suuri kaljurünkaid justkui laiali pillutud. Kaugemail mäetippudel võis silmata ka liustikku. Hotelli külalisteks oli eri rahvusest turiste, nagu ikka, aga põnevaim oli koguneda õhtul hotelli keldrisaali jalgpalli MMi finaali vaatama. Esimeses reas istusid oranžide särkidega hollandlased ja taga nurgas Hispaania võistkonna poolehoidjad. Mäng oli küll põnev, ent mina olin nii väsinud, et tukkusin 90% mänguajast Aki õlal. Suured ja põnevad liustikud võivad inimese lihtsalt niimoodi ära väsitada ...


Vaated hotelli õuelt