Vesipapp! Selline lind, kes pesitseb põhjas, aga talvitub muuhulgas Lõuna-Soomes kiirevoolulistel jõgedel. Tean, et talvel pole mingisugune haruldus vesipappi näha - suurematel koskedel ja kärestikel peaks üldiselt mitmeid isendeid talvituma. Samuti olen kadedusega vaadanud fotoblogisid, kus just sellele linnule on peale satutud. Ise olen samuti mitmel korral üritanud käia vesipapile sobilikes kohtades, aga mida pole, seda pole. Kuni tänase hommikuni!
Võtsime suuna Pitkäkoski looduskaitsealale, mis asub Vantaa ja Helsingi piiril. Talvel on seal suusarajad, suvel ilmselt lihtsalt teed jalutamiseks ja jooksmiseks. Varem ei olnud me seal käinud, mis oli ilmselge viga muidugi. Nimelt kohe esimesele sillale jõudes näitas Aki näpuga vesipapile ja lahti läks fotokate zuumimine ja klõpsimine.
Vahepeal hiilisime alla rannale ja muudkui linnule lähemale. Pildistamise hobi on muide üks kannatuse kasvatamine. Muudkui seisa jääkülmas pakases, varbad kanged, tatti voolab ninast ja selg pildistamisasendist kange. Aga see tasub end kuhjaga ära!!
Tegelikult asjalood on nüüd nii, et ma olen oma fotokas räigelt pettunud. Või noh, mis sa ikka sellise raha eest soovid, eks hinna ja kvaliteedi suhe on tal ilmselt paigas. Aga kui pärast pildistamist näed täpselt samast kohast peegelkaamera ja korraliku objektiiviga võetud pilte ja tõded, et sinu omadel on lähemale zoomides pilt lillat ja rohelist müra täis.. Ajab hinge ikka täis. Nii et ma vaikselt-vaikselt hakkan peegelkaamera peale mõtlema. Homme mõtlesin Aki Olympust katsetada. Et kas annan kohe alla või tasub ikkagi sellist varianti kaaluda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar