Jumalaga puberteet

Nädalavahetusel sai taas kord tõestatud see, et vananemine ei ole ka minust mööda läinud. (Ja nüüd selle koha peal kõik minust vähemalt paar aastat vanemad lugejad vaatava hukkamõistva pilguga..) No aga elu faktid hakkavad mulle kohale jõudma, niimoodi nätaki! ja nätaki!

Käisin nimelt sõbrannaga "tüdrukute õhtut" veetmas (aitäh, väga tore oli! :)) Väike jook & söök, maailma parandamine ning ööklubile pealelendamine. Selle klubini läks asi hästi. Seal aga küsiti uksel esimesena sisenenud sõbrannalt dokumenti. Mina tagapool olingi juba rõõmsalt pabereid kaevamas (jee, polegi enam mitu aastat küsitud!), kui turvamehe pilk pöördus minu peale. Nii kui ta oli mind näinud, võttis ta oma küsimuse tagasi ja lasi meil otsekohe siseneda. Nagu mismõttes?? Kas mul on otsa ette kirjutatud, et "Läheneb juba kolmekümnesele"?

No igatahes, sellest hoobist allapoole vööd sain ma veel üle. Veetsime klubis paar tundi tantsides ja siis oli aeg kodutee jalge alla võtta. Hommikul ärgates oli olek suhteliselt okei, muidugi väsinud, aga siiski elumärkidega. Igatahes südame pekseldes vedasin end ilusti laeva peale ja koju magama. Aga vat õhtupoole hakkas pihta - selg valutas ja põlv valutas ja pea tuikas. Nagu mingi invaliidide klubi oleks kokku kogunenud. See oli ikka täitsa šokeeriv. Võib-olla aeg kuldab mälestused, aga minuarust varem sai ikka tundide kaupa jalga keerutatud ja järgmisel päeval polnud väga häda midagi ... Või no vähemalt selg ei valutanud!

Kui ma seda lugu oma neljakümbistele töökaaslastele rääkisin, siis nad naersid parastavalt ja olid väga teadjate nägudega. Urr!