Jumalaga puberteet

Nädalavahetusel sai taas kord tõestatud see, et vananemine ei ole ka minust mööda läinud. (Ja nüüd selle koha peal kõik minust vähemalt paar aastat vanemad lugejad vaatava hukkamõistva pilguga..) No aga elu faktid hakkavad mulle kohale jõudma, niimoodi nätaki! ja nätaki!

Käisin nimelt sõbrannaga "tüdrukute õhtut" veetmas (aitäh, väga tore oli! :)) Väike jook & söök, maailma parandamine ning ööklubile pealelendamine. Selle klubini läks asi hästi. Seal aga küsiti uksel esimesena sisenenud sõbrannalt dokumenti. Mina tagapool olingi juba rõõmsalt pabereid kaevamas (jee, polegi enam mitu aastat küsitud!), kui turvamehe pilk pöördus minu peale. Nii kui ta oli mind näinud, võttis ta oma küsimuse tagasi ja lasi meil otsekohe siseneda. Nagu mismõttes?? Kas mul on otsa ette kirjutatud, et "Läheneb juba kolmekümnesele"?

No igatahes, sellest hoobist allapoole vööd sain ma veel üle. Veetsime klubis paar tundi tantsides ja siis oli aeg kodutee jalge alla võtta. Hommikul ärgates oli olek suhteliselt okei, muidugi väsinud, aga siiski elumärkidega. Igatahes südame pekseldes vedasin end ilusti laeva peale ja koju magama. Aga vat õhtupoole hakkas pihta - selg valutas ja põlv valutas ja pea tuikas. Nagu mingi invaliidide klubi oleks kokku kogunenud. See oli ikka täitsa šokeeriv. Võib-olla aeg kuldab mälestused, aga minuarust varem sai ikka tundide kaupa jalga keerutatud ja järgmisel päeval polnud väga häda midagi ... Või no vähemalt selg ei valutanud!

Kui ma seda lugu oma neljakümbistele töökaaslastele rääkisin, siis nad naersid parastavalt ja olid väga teadjate nägudega. Urr!

Pettumus

Eriti nukker värk: Karepa randa vana piirivalvetorni asemele ehitatakse peagi kahekordne elumaja.

Niigi on juba sinna randa mõni aasta tagasi kerkinud mingisugused kohutavad uuselamud. Otse liivariba äärde, mereni vaevalt mõnikümmend meetrit. Tõsiselt kahju. Ilmselt raha eest saab siis kõike.

Jälle mingid muudatuste tuuled

Tööl on praegu huvitavad ajad. Lisaks sellele, et ülim boss siirdub suve algul uude töökohta, on end lahti öelnud ka meie tiimi juhataja. Ehk siis varsti oleme nagu peata kanad. Või siis ikkagi mitte. Igatahes osaline hämming on küll, väikseid ümberkorraldusi on juba tehtud ja tõenäoliselt tehakse lähiajal veel. Isiklikult on mul lihtsalt kõikidest muudatustest ja muutustest täiesti siiber. Eriti kuna aasta tagasi tehti juba koondamiste laine ajal teatud ümberorganiseerumisi ja nüüd on neid osaliselt tagasi võetud. Otsustage ometi juba ära!
Tuleb just selline väikese mutri tunne, et nokitsed omi asju teha ja suur masinavärk liigub sellest hoolimata omasoodu. Noh aga eks selline ongi "lihttöölise" elu. Kui tahad sõna sekka öelda, siis hakka juhiks :) Või pane püsti oma firma. Ma võiks teha sellise õdusa tee- ja kohvipoe, kust saaks loomulikult osta maitsvaid kooke ja šokolaadi ning muidugi kassikakakohvi. Ja tõenäoliselt läheks pankrotti :)

Aga muudel teemadel veel. Vaatasin täna Tuulepealse maa teist osa. YLE näitab neid, ent esimese osa olen ma kahjuks maha maganud. Paistis üsna huvitav, selline positiivses võtmes tehtud sari. Meenutas Wikmani poisse. Kindlasti vaatan ka edaspidi.

Lõpetuseks midagi naljakat: kass üritab lauale hüpata. See on täpselt Peemoti koopia! Mitte ainult väljanägemine, vaid see keksimine samuti! Peemoti salajane näitlejakarjäär :)

Kassid

Vahelduseks pilte ka tupsudest. Ma arvan, et eriti Pemuhini pildid on oodatud :)

Siin ta siis on, mugib sea südant. Sellist maiuspala saavad nad umbes korra kvartalis. Nom nom ...





Laku - koosolekul:



Laku on muide viimastel kuudel ilusti kõhnunud. Alustasime 5,2 kg pealt söögirežiimiga ja nüüd on kass ilusti 4,8 kg. Käitumises on olnud ka muutusi - Laku kimab nüüd palju rohkem saba seljas mööda korterit ringi.

Ja lõpuks pisike Naukku, cute overload:

E-520

Minu fotokamõtisklused lõppesid siis niimoodi, et Aki sai endale uue kaamera. Ja mulle jäi tema "vana". Nagu noorem laps saab endale vanema venna mänguasjad :D

No tegelikult käis asi nii, et ma uurisin ja puurisin erinevaid variante. Vaatasin nii Pentaxi, Canoni, Nikoni kui ka Olympuse entry-level kaameraid ja neile sobivaid 70-300mm objektiive. Ja kuulasin muidugi targemate inimeste soovitusi :) Lõpuks parim hinna-kvaliteedi suhe minu mõõdupuude järgi oli ikkagi Olympusel. Otsust mõjutas ka see, et sama sarja kaamera on kodus juba olemas ning paar objektiivi samuti - et ei pea võidurelvastumist tegema, vaid võib pigem tehnikat sõbralikult jagada.

Siis tuli ette aga järgmine probleem - kui ma ostan Olympus E-520, siis on meil kaks identset kaamerat. Aga Akil oli plaan järgmise talve hakul nagunii uus kaamera hankida ja silm oli tal E-30 peale peatuma jäänud. Lõpuks jõudsime kõiki osapooli rahuldavale kompromissile - Akile hankisime uue E-620 (samm parem kui 520, ent mitte siiski E-30) ning mulle jäi Aki "vana" E-520. Objektiivid on mul uued, hetkel 14-42mm ja 70-300mm.

Nüüd aga tehnikajutust piltideni. Eile käisime ilgelt kehva ilmaga (hall, pime ja vesine) lähiümbruses linnukesi otsimas, uued kaamerad näpus. Ütleme nii, et linde oli, aga valgust mitte; ja seega nende pildile püüdmine oli ikka ebameeldivalt raske. Ootan pingsalt päikesepaistelisi päevi, ent seni on neid ainult tööpäevadel esinenud. Ajab ikka vihale küll, kui tööl päike muudkui kuumutab läbi akna ja esimesel puhkepäeval kallab see-eest uduvihma.

Aga need pildid eilselt on siin, neil poseerivad nagu tavaliselt rasvatihane ja musträstas. (Millal küll rändlinnud tulevad?!!)

Seal, kus kuningas üksi käib

Nagu blogis varem paaril korral olen maininud, kulus märtsi algul võetud puhkus osaliselt wc üle võõpamiseks. Uue valge värvikorra said muuhulgas torud ja radiaator, mis varem olid määrdunud kollaka-kreemika tooniga.

Samuti uue peeglikapi ostmise asemel mõtlesime odavamalt ja ökoloogilisemalt läbi ajada ja vana lihtsalt valgeks värvida. See oli muide päris pikaldane ja närvi nõudev töö. Ja nässu ma ajasin selle kohe esimesel päeval, kui ma kapiust lihvides selle lihtsalt maha pillasin. Peegel tükkideks ja seitse aastat ebaõnne. Loomulikult oli see veel välimine klaas! Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - kui mina rikutud peegli tõttu pillid kotti olin pannud, oli Aki juba terveks jäänud sisemise klaasi välimise kohale ära vahetanud. Nii et lõppkokkuvõttes läks õnneks. Ja kui külla tulete, siis ärge jumala eest wc-s peeglikapi uksi avage :)

Lisaks värvimistöödele vahetasime välja ka laepaneelid. Kohe jälle värskem mulje. Üldse näeb nüüd wc puhtam ja stiilsem välja. Või no ma ei tea mis stiilist saab rääkida, kui wc-s on kassiliivakastid ning seda liiva on üldiselt ka piki põrandat.. Aga igatahes progress eelnevaga võrreldes. Lausa arusaamatu, miks me seda pisiremonti varem ei teinud.
Nüüd siis mõned pildid.

Enne:


Pärast:

Fotokamõtisklused

Täna tegin pooletunnise jalutuskäigu lähiümbruses Aki peegelkaameraga. Tehnika kasutamise osas on mul veel lõputult õppida, aga deem kui häid pilte ma sain juba nö. niisama klõpsides! Vahe praeguse Canoni superzoomiga on ikka võimas. Paar näidet:






Tulemus on see, et kogu õhtu oleme mõelnud, et milline oleks mulle parim hinna-kvaliteedi suhtega kaamera (+ 70-300mm objektiiv). Oeh.. mu pea lõhkeb varsti.

Täistabamus!

Täna oli üks kordaläinud päev. Täielik 10 punkti. Ja põhjendus on see:



Vesipapp! Selline lind, kes pesitseb põhjas, aga talvitub muuhulgas Lõuna-Soomes kiirevoolulistel jõgedel. Tean, et talvel pole mingisugune haruldus vesipappi näha - suurematel koskedel ja kärestikel peaks üldiselt mitmeid isendeid talvituma. Samuti olen kadedusega vaadanud fotoblogisid, kus just sellele linnule on peale satutud. Ise olen samuti mitmel korral üritanud käia vesipapile sobilikes kohtades, aga mida pole, seda pole. Kuni tänase hommikuni!



Võtsime suuna Pitkäkoski looduskaitsealale, mis asub Vantaa ja Helsingi piiril. Talvel on seal suusarajad, suvel ilmselt lihtsalt teed jalutamiseks ja jooksmiseks. Varem ei olnud me seal käinud, mis oli ilmselge viga muidugi. Nimelt kohe esimesele sillale jõudes näitas Aki näpuga vesipapile ja lahti läks fotokate zuumimine ja klõpsimine.





Vahepeal hiilisime alla rannale ja muudkui linnule lähemale. Pildistamise hobi on muide üks kannatuse kasvatamine. Muudkui seisa jääkülmas pakases, varbad kanged, tatti voolab ninast ja selg pildistamisasendist kange. Aga see tasub end kuhjaga ära!!





Tegelikult asjalood on nüüd nii, et ma olen oma fotokas räigelt pettunud. Või noh, mis sa ikka sellise raha eest soovid, eks hinna ja kvaliteedi suhe on tal ilmselt paigas. Aga kui pärast pildistamist näed täpselt samast kohast peegelkaamera ja korraliku objektiiviga võetud pilte ja tõded, et sinu omadel on lähemale zoomides pilt lillat ja rohelist müra täis.. Ajab hinge ikka täis. Nii et ma vaikselt-vaikselt hakkan peegelkaamera peale mõtlema. Homme mõtlesin Aki Olympust katsetada. Et kas annan kohe alla või tasub ikkagi sellist varianti kaaluda.

Palju hüüumärke

Eile pärast üht suhteliselt pikka tööpäeva (overworked and underpaid) jalutasin tavapäraselt lähimasse K-Supermarketisse toidupoolist ostma. Ja piimatoodete riiulil näen ma ühtäkki kuidagi väga tuttavat vaatepilti. Pilgutasin paar korda silmi, et kas ikka näen õigesti või kuhu ma õieti sattunud olen ... Riiulil oli reas terve hulk Jänksi kohukesi! Juhhei! Päev läks kohe kõvasti paremaks. Lisaks oli neil veel mingisugune supersäästö!-silt ehk siis kolm kohukest = 1 euro.

Hihihiii. Arvake ära, kel on külmkapis nüüd üks Jänksi küpsisekohuke homset töönädala lõppu ootamas! Ja esialgu oli neid kohukesi seal muidugi rohkem kui üks..

Päev päikeselises Helsingis

WC remont on veel pooleli, aga mitu päeva värvimist on juba taga ning lõpp vaikselt paistab! Uue värvikorra said torud ja radiaator, wc ja vannitoa vaheline uks ning peeglikapp. Põhimõtteliselt värvimine on suht kiire töö, aga johhaidii kui kaua see kuivab! Mõttetu ajaraisk: 6-8 tundi passida, et värskelt võõbatud kiht kuivaks.

Värvihais muidugi käib närvidele, seega täna tervitasime rõõmsalt päikesepaistelist ilma ja suundusime kohe värsket õhku nautima. Jalutasime Helsingi raudteejaamast mereranda, vaatasime huvitavaid jäämoodustisi ning nautisime kohvi ja saiakesi. Fotoaparaat oli samuti kaasas, kuidas siis muidu.

Esmalt viis tee raudteejaamast Senaatintorile, tõenäoliselt Helsingi populaarseima turismiobjekti - Helsingi toomkiriku - juurde. Keegi on kirikutreppidele lumme teinud suure küsimusmärgi.



Peagi jõudsime sadamasse, Kauppatorile. Mäletan, et esmalt mul oli raske meelde jätta, kumb on Kauppatori ja kumb Senaatintori, pidevalt läksid segamini.
Lahel oli põnevaid jääkamakaid. Edasi liikusime Kaivopuisto suunas, vaated teel olid samasugused - vaheldumisi sile ja kobruline jää kattis merd silmapiirini.







Päike paistis nii eredalt, et vahel jooksid silmad vett. Teisalt ei olnud pildistamisel valgusega probleemi, seda oli piisavalt! Kohati puhus külm tuul; ja kuigi päike juba soojendas mõnusalt, põikasime siiski eriti meeleldi sisse Cafe Ursulasse - kohvikusse Kaivopuisto rannal. Ausalt, peale pikka ja suhteliselt külma jalutuskäiku maitses pehme kohupiima-vaarika saiake ja kuum piimakohvi ülihea. Praegugi hakkasid süljenäärmed tööle ...
Kusjuures mitmed vaprad viikingid istusid oma kohvitassiga terrassil päikese käes. Tuletaksin meelde, et õues oli siiski miinuskraade. Aga eks muidugi kevadpäikese kiired ajavad pikalt pimeduses elanud inimesed igal vabal hetkel õue :)

Peale mõnusat soojenemist jätkasime mööda randa jalutamist.



Uunisaari lähedal oli vapraid varblasi:



Ja päikesekiirtes paistavad need majad tõeliselt kaunid, igaüks pisut eri värvi ja kuju.



Ranna äärest suundusime läbi tuuliste ja külmade kvartalite tagasi kesklinna. Jõudsin veel mõelda, et samal ajal on kolleegidel igareedene koosolek, muhahaa :) Nojah, mõne päeva pärast olen ise ka juba tööl tagasi..

Homme hommikul jätkub remont suure hooga, wc lagi läheb vahetusse. Eesmärk on ikka sel nädalavahetusel kogu asjaga ühele poole saada, nii et paar kiiret päeva on tulekul. Tahaks nimelt ka fotokaga loodusse minna, eks vaatab kuidas kõike jõuab.

Kummitus kummitas kummutis kummikus

Nüüd olen ma suure sula jaoks hästi varustatud. Kodustasin poest ehtsad kummikud.


Pilt: http://www.vikingfootwear.com

Ehtsad seetõttu, et esikus käib praegu kummihais üle pea. Aga ma loodan, et see läheb üle.
Täna tatsasin nendega 500m sulgpalli ja tagasi, oi kuidas oli mõnus otse läbi lörtsi ja lume mütata. Nüüd paluks plusskraade ja päikesepaistet, aitab jamast!

Muide mõtlesin teiega jagada ka seda, kuidas ma Eesti iseseisvuspäeva veetsin. Varusin kohalikust R-kioskist neli Kalevi šokolaadi: tume šokolaad vaarikaga, tume šokolaad kirsiga, valge riisi ja mustikatükkidega ja valge küpsisetükkide ja maasikatega - ehk siis kioski valikust kõik (väga nämm). Läksin tööle (kodueestlased nautisid vabapäeva eksole..), panin fuajeesse maiused tükkidena taldrikule ning saatsin kogu firmale laiali eestikeelse meili - et fuajees on šokolaadi saadaval iseseisvuspäeva puhul. Enamikule oli kohe selge, et mida šokolaad tähendab ja lennati kiirelt peale. Tuli palju positiivset tagasisidet ja küsitlusi, et mitmendat sünnipäeva Eesti riik veedab. Vaat selline toote-esitlus siis seekord, augustikuus võibki juba järgmise teha :)