Jõulud ongi peagi möödas ning Tallinna visiit seljataga. Äärmiselt tore oli jälle sõpru ja sugulasi näha. Kohtuda iga päev üle pika aja kellegi tähtsaga ja rahulikult juttu ajada. Süüa kõht täis head-paremat ja siis veel natuke magusat peale. Käia raamatupoodides, kus on pikad riiulid ja lauad täis eestikeelset kirjandust. (Kõrvalmärkusena pean kohe ära ütlema, et hoidsin end seekord tagasi ja suundusin otse "Minu ..." sarja raamatute juurde. Muidu võiksin tundide kaupa suurtes raamatukauplustes ringi jalutada ja teoseid sirvida. Ja need kõik seljas koju tassida.) Samuti on alati hirmus vahva käia toidupoes, kus vastu vaatavad nii tuttavad jogurtid, kohukesed, Rakvere viinerid kui ka Kalevi maiustused. Ikka oma värk!
Tallinnas on kogu aeg midagi uut. Kesklinna tehakse suuri ümberehitisi või täiesti uusi kvartaleid. Nordic hotell Viru vastas, Rotermanni poed, terve Vabaduse väljak ning suur Solarise kaubanduskeskus. Kui Tallinnas paari-kolmekuuliste vahedega käia, siis on pidevalt mingeid üllatusi oodata. Helsingi on selle kõrval nagu valmis. Ülemiste vanake võiks Helsingile kiirelt vee peale tõmmata.
Tallinnas käimine on osaliselt ka väike kultuurišokk. Igale poole saab veerandtunni sees bussi või trammiga. Õdusad kohvikud, uudselt läikivad kaubanduskeskused, lumine vanalinn, sadam - kõik on kiviviske kaugusel. Tuletab mulle elavalt meelde seda, millises getos ma siin Soomes elan. Kesklinna autoga pool tundi (ja parkimiskohta sa ei leia või maksad ennast haigeks) ja ühistranspordiga võib lausa tunnike minna. Sel on ka muidugi omad plussid, ent ausalt öeldes ma olen aasta jooksul ilmselt tihedamini Tallinnas kohvikutes istunud kui Helsingis (kui töölõunad välja arvata). Ja sellest on mul mõnikord hirmus kahju.
Jah, reis on möödas ja ma olen väsinud. Nii palju elamusi vaid paari päeva jooksul, ei jaksagi kohe kõike vastu võtta. Aga kuidagi mõnus on ka, sest mul oli hirmus tore. Käiks tihedaminigi, kui ei oleks seda piinarikast loomavagunis loksumist, mida ka laevareisiks kutsutakse. Mõttetu terminalides passimine ja masside seas trügimine. Ja koguaeg pead kuulama kõrvallaua Jukka-Pekka või Andrese tobedaid jutte või veel hullem - vaatama terve viinapudeli tühjaks kummutanud elumehe roomamist mööda laevatekki. Reisimise eksootika.
Lõpetuseks aitäh kõigile, kes meid võõrustasid või muidu seltsi pakkusid! Eks varsti jälle näeme :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar