Viimasel ajal olen põhiliselt jahunud trenniteemadel, aga täna teen siiski erandi. Peale trenni mu elus on ainult üks asi onju ja see on töö..
Täna hakkas mul kergelt hiilima peale selline pisike paanika. Esialgu veel väike sügelev hirm, aga eks ta läheb tasapisi hullemaks ;) Nimelt pean varsti jälle ronima oma mugavustsoonist välja ja tegema kahte asja. Esiteks mulle ei meeldi helistada, eriti veel pooleldi võõrastele tüüpidele; ja teiseks asjade presenteerimine mitmele inimesele ei ole samuti mu lemmiktegevus. Sel nädalal aga ilmselt saan kumbagi maitsta, töö nõuab krt. Helistamine ja ühe töörühma kokkukutsumine on nädala viimaste päevade teema, seega selle peale ma veel ei mõtle. Enne seda on aga üks suur show mu õlul.
Nimelt kolmapäeval toimub minu korraldatud seminar, kuhu saabub umbes 30-35 koostööpartnerite esindajat ja lisaks umbes 5-10 meie oma töötajat. Asi kestab terve päeva. Esinejad on juba ammu kokku kutsutud, teemad paika pandud ja toidud tellitud, sellega enam probleemi pole. Aga õudne on see, et ma pean terve seminari läbi viima! Lausuma algsõnad, esitama lühikese tutvustava prese meie tiimi tööülesannetest ja mis kõige hullem, juhatama terve päeva läbi sisse esinejad. Ma juba mõtlesin, et närvide rahustamiseks teen iga esitaja kohta paar märget paberile, et ma neid asju kohe mitte ära ei unustaks.
Esinemine iseenesest ei ole midagi jubedat, aga nii kui mul sellise natuke tundmatu publiku ees mõni sõna sassi läheb, hakkan higistama ja siis muidugi läheb kõik juba viltu :) Peaks nagu alati meeles pidama, et tuleb rahulikult võtta. Teiseks mu soome keel on selline, et nurgad on siledaks ajatud st et väga rikkalikku kirjakeelt ma ei räägi, vaid pigem sellist parasiitsõnadega kõnekeelt. Ja kui eesti keeles oskasin vähemalt kunagi end kokku võtta ja näiteks parasiitsõnad mõne teatud situatsiooni ajal luku taha panna, siis soome keeles see ei õnnestu. Vähemalt mitte siis, kui räägin kiirelt ja loomulikult. Muidugi kui mõtlema ja jokutama hakata, siis ehk küll, aga no sel juhul ei tule sujuvast kõnest midagi välja.
Aga ma otsustasin juba täna, et räägin seda, mis suust välja tuleb ja loomulik tundub. Tegemist ikkagi osaliselt tuttava publikuga ja pole vaja liiga ametlikult või jäigalt seal tõmmelda. Vot ja homme on mul üleüldse soojendus - pole ammu klientide juures käinud, viimati selline suurem presede sats oli peaaegu aasta tagasi - aga nüüd saab jälle uue uuringupresega otsa lahti teha.
Aga peamine on see, et kui see kamm sel nädalal läbi saab, siis täna nädala pärast olen ma Assooridel! Limpsin kuskil mereäärses kohvikus veini ja naudin puhkust. Muhahhaaa! (Kusjuures nagunii nüüd kui selle mõtte siin välja käisin, tuleb seagripp ja lükkab mind palavikuga voodisse ...)
esmaspäev, 31. august 2009
laupäev, 29. august 2009
Juba parem, aga mitte veel hea
Täna olen jälle trennilainel. Kõigepealt pean ära mainima, et töönädal läks söömise suhtes päris käest ära. Kohe kui tulevad natuke kiiremad päevad, avastan end nii tööl kui kodus magusat sisse ajamas. Aga noh eks tagasilangusi ikka tuleb.
Trenni pole selle nädala jooksul rohkem teinud kui esmaspäevane kõhuvalujooks, millest viimati kirjutasin ja teisipäevane sulgpall. Kolmapäeval oli mul nimelt ülimeeldiv hambakivi eemaldamine ja peale seda juuksur; neljapäeval olid hambad ja igemed hellad (okei, see on rohkem vabandus kui põhjus) ja reedel oli mul halvasti magatud öö selja taga ja toss absoluutselt väljas. Aga vat täna oli kohe hommikul ideaalne võimalus üks sörkimine teha.
Hommikusöögiks sõin tagasihoidlikult tassikese jogurtit ja siis siirdusingi metsa vahele. Eesmärk oli jälle esmaspäevase ebaõnnestumise kiuste proovida kõrgema pulsiga jooksu. Seekord olin juba targem - esialgu kümme minutit lasin tasa ja targu oma tavalise režiimi järgi. Seejärel lasin pulsikellal piiksuda kuni 150-ni. Joosta sai niimoodi pikemaid vahemaid, aga no pulsi langetamine sealt alla 130 löögi nõudis ikka üsna pikki jalutuskäike jooksmise vahel. Siit järeldus - taastumine on kehv :)
No aga niimoodi ma seal jooksurajal laperdasin ja vaatasin, et seekord oli päris palju teisi inimesi ka väljas. Eks muidugi, kohe hommikul oli juba 20 kraadi, sellist ilma peab ikka nautima, niikaua kui lubatakse. Aga vat mind häirib. Esiteks passivad osad mu pulsikella piiksumist imeliku näoga, tahtsin lausa mõnele öelda, et täna peabki piiksuma, kuna on raskemat sorti trenn! Ja teiseks oli rajal ka pro-trennijaid. Lippasid seal rõõmsalt graatsiliste sammudega, kui mina tümps-tümps edasi ukerdasin. Aga ei tohi muidugi lasta end teistest häirida.
Kokkuvõttes oli täna ikka märgatavalt raskem trenn kui tavaliselt. Pea huugas ja higi voolas. Aga teisalt oli ikkagi üllatavalt kerge. Selles mõttes, et ei olnud tappev, nagu ma olin arvanud :) Ja no muidugi ma ju jalutasin ikkagi suure osa, seda ju ikka jaksab teha.
Trenni pole selle nädala jooksul rohkem teinud kui esmaspäevane kõhuvalujooks, millest viimati kirjutasin ja teisipäevane sulgpall. Kolmapäeval oli mul nimelt ülimeeldiv hambakivi eemaldamine ja peale seda juuksur; neljapäeval olid hambad ja igemed hellad (okei, see on rohkem vabandus kui põhjus) ja reedel oli mul halvasti magatud öö selja taga ja toss absoluutselt väljas. Aga vat täna oli kohe hommikul ideaalne võimalus üks sörkimine teha.
Hommikusöögiks sõin tagasihoidlikult tassikese jogurtit ja siis siirdusingi metsa vahele. Eesmärk oli jälle esmaspäevase ebaõnnestumise kiuste proovida kõrgema pulsiga jooksu. Seekord olin juba targem - esialgu kümme minutit lasin tasa ja targu oma tavalise režiimi järgi. Seejärel lasin pulsikellal piiksuda kuni 150-ni. Joosta sai niimoodi pikemaid vahemaid, aga no pulsi langetamine sealt alla 130 löögi nõudis ikka üsna pikki jalutuskäike jooksmise vahel. Siit järeldus - taastumine on kehv :)
No aga niimoodi ma seal jooksurajal laperdasin ja vaatasin, et seekord oli päris palju teisi inimesi ka väljas. Eks muidugi, kohe hommikul oli juba 20 kraadi, sellist ilma peab ikka nautima, niikaua kui lubatakse. Aga vat mind häirib. Esiteks passivad osad mu pulsikella piiksumist imeliku näoga, tahtsin lausa mõnele öelda, et täna peabki piiksuma, kuna on raskemat sorti trenn! Ja teiseks oli rajal ka pro-trennijaid. Lippasid seal rõõmsalt graatsiliste sammudega, kui mina tümps-tümps edasi ukerdasin. Aga ei tohi muidugi lasta end teistest häirida.
Kokkuvõttes oli täna ikka märgatavalt raskem trenn kui tavaliselt. Pea huugas ja higi voolas. Aga teisalt oli ikkagi üllatavalt kerge. Selles mõttes, et ei olnud tappev, nagu ma olin arvanud :) Ja no muidugi ma ju jalutasin ikkagi suure osa, seda ju ikka jaksab teha.
esmaspäev, 24. august 2009
No pain, no gain
Vat eile ähvardasin teid suurte ja võimsate trenniplaanidega ja täna läksingi siis raskemat treeningut teostama. Kohe peale tööd trenniriided selga ja metsarajale. Tavaliselt on mu pulsirajad 116-136, täna aga siis kuni 153. See peaks arvutuslikult olema kuni 80% maksimumpulsist.
Kõik algas hästi, aga kohe naksti kui tegin esimesi jooksusamme ning pulss läks üle 140, väsisid jalad ära ja kõhtu lõi valu. Mitte selline pistmine, vaid nagu krampide moodi. Jee! Ma kujutasin küll ette, et trenn on raske, aga mitte NII raske.
No see krampide värk võib muidugi tuleneda ka sellest, et 2h enne jooksu sõin tööl toorjuustukooki :D Ja järgmine kord luban pühalikult teha korralikumat soojendust. Aga jalad, need mu vaesed koivakesed - seda ma ei osanud oodata, et jooksmine neile nii raske on. Vanast ajast (kooli 300m soojendusringist) ma sellist asja küll ei mäleta, aga võibolla aeg kuldab mälestused. Ja siiski korra nädalas mängin ju sulgpalli, mis on jalalihastele üsna aktiivne treening. Sulgpall on muidugi hoopis teine asi kui jooks ja ilmselt siis erinevad lihased on põhirollis.
Vot aga niimoodi ma seal rajal siis siiberdasin jalgu järel vedades. Ootasin pingsalt, et pulss tõuseks ülarajani, et saaks jälle jalutada. Tõusis teine hoopis aeglasemalt kui oleksin oodanud! Koju ma lõpuks jõudsin, kuigi trenn jäi kõhuvalude tõttu märgatavalt lühemaks, kui oleksin tahtnud. Nüüd olen oma pool tundi voodil lebotanud ja esialgne šokk hakkab üle minema. Juba ongi päris hea olek. Nii hea, et lähen teen endale kaks võileiba ja istun teleka ette.
Järgmine kord proovin sellist "raskemat" trenni vast nädalavahetusel hommikul. Hästi välja puhanud ja vaid hommikune jogurt kõhus loksumas - peaks vast hõlpsam olema kui täna.
Kõik algas hästi, aga kohe naksti kui tegin esimesi jooksusamme ning pulss läks üle 140, väsisid jalad ära ja kõhtu lõi valu. Mitte selline pistmine, vaid nagu krampide moodi. Jee! Ma kujutasin küll ette, et trenn on raske, aga mitte NII raske.
No see krampide värk võib muidugi tuleneda ka sellest, et 2h enne jooksu sõin tööl toorjuustukooki :D Ja järgmine kord luban pühalikult teha korralikumat soojendust. Aga jalad, need mu vaesed koivakesed - seda ma ei osanud oodata, et jooksmine neile nii raske on. Vanast ajast (kooli 300m soojendusringist) ma sellist asja küll ei mäleta, aga võibolla aeg kuldab mälestused. Ja siiski korra nädalas mängin ju sulgpalli, mis on jalalihastele üsna aktiivne treening. Sulgpall on muidugi hoopis teine asi kui jooks ja ilmselt siis erinevad lihased on põhirollis.
Vot aga niimoodi ma seal rajal siis siiberdasin jalgu järel vedades. Ootasin pingsalt, et pulss tõuseks ülarajani, et saaks jälle jalutada. Tõusis teine hoopis aeglasemalt kui oleksin oodanud! Koju ma lõpuks jõudsin, kuigi trenn jäi kõhuvalude tõttu märgatavalt lühemaks, kui oleksin tahtnud. Nüüd olen oma pool tundi voodil lebotanud ja esialgne šokk hakkab üle minema. Juba ongi päris hea olek. Nii hea, et lähen teen endale kaks võileiba ja istun teleka ette.
Järgmine kord proovin sellist "raskemat" trenni vast nädalavahetusel hommikul. Hästi välja puhanud ja vaid hommikune jogurt kõhus loksumas - peaks vast hõlpsam olema kui täna.
pühapäev, 23. august 2009
Trenniplaanid - seda ma veel kahetsen!
Nädalavahetustel on ikka kombeks kiirelt mööda lennata - mulle tundub, et olen seda juba väga mitmes blogipostituses tõdenud. Seekord olen jõudnud nii üht kui teist teha, aga oleks võinud veelgi rohkem. Näiteks koristada. See on ikka huvitav, kuidas kunagi koristamisele aega ei leidu :)
Laupäev algas nii, et ärkasin enda üllatuseks alles kell üksteist. See tähendab 12 tundi und jutti. Ja mul on ikkagi kombeks üldiselt nädalavahetustel ärgata umbes kaheksa paiku. Aga mis siis ikka, ilmselt oli ka raske nädal seljataga.
Eile ma üritasin Operatsiooni Magamistuba edasi viia. Ehitustarvete poest olid aga just vajaliku suurusega riiulilauad otsa saanud - magamistoa kapi kingariiul ei edenenud üldse. See-eest visiit Ikeasse andis paar head ideed. Mul on nüüd üks võimalik lahendus mu öökapidilemmale. See ei ole küll päris tasuta.. mistõttu ma seda veel ei teostanud :)
Igava seina probleem edeneb samuti. Kui kõik hästi läheb, tuleb sinna kaks suurt pilti. Digifotodest ilmutatud, 50x70cm. Kapi peale paar väikest korvikest ja mingi vaas (kassikindel!) ning asi on korras. Huu, sõrmed juba sügelevad!
Trennimisest tahtsin ka rääkida. Täna hommikul käisin jälle kümne paiku lonkimas, see on juba kolmas trenn sel nädalal. Tahaks aktiivsust tõsta neljani, st üks sulgpall ja kolm sörkimist. Tulemused on siiani olnud positiivsed - kohe alguses kadusid kaks kilo nagu niuhti. Kolmas on hetkel veel selline on-off, nii et ma veel midagi lubama ei hakka, enne kui see päriselt kadunud on. Aga kuidagi tundub, et peeglist vaadates ei ole enam asi nii hull kui enne :)
Vorm nagu oleks ka ikkagi parem. Kõige selgemini on seda tunda sulgpallis, kus pikad pallirallid ei võta enam hinge kinni ja keelt vestile. Tuleb lihtsalt selline mõnus hoog ja higi lahmab.
Kõndimises-sörkimises tahaks aga paremat tulemust. Hetkel on nii, et olen teinud rohkem trenni kui Aki, aga täna jooksmas käies suutis ta ikkagi minust pikemaid vahemaid joosta. Enne pulsikella piiksumist ma mõtlen. Ehk siis mul viskab pulsi kiirelt üles ja minuarust ma taastun ka aeglasemalt kui Aki. No okei, võib-olla meestel on esiteks mingid paremad füüsilised eeldused või midagi. Teiseks ma pole elu sees kunagi jooksnud (välja arvatud kooli ajal kord aastas Mustamäe metsas hing paelaga kaelas 2km..), Akil on aga olemas sõjaväest aastane jooksu- ja muu vastupidavustrenni kogemus. Et äkki ikka midagi tal kopsud ja süda veel sellest mäletavad..? (Suur treeninguteooria :)) Oli mis ta oli, kindel on see, et mulle ei meeldi jääda viimaseks! Järgmisel nädalal tõstan panuseid! Plaanin teha vähemalt ühe trenni nädalas kõrgema pulsiga, et mingit arengut ka oleks. Aitab sellest lonkimisest. Praegused sörkimised on kõik päris kerged. Okei, võtab higi lahti ja natuke hingamise kiiremaks, aga lihtne on. Liigagi lihtne ehk. No pain, no gain!
Ma järgmine nädal tulen kindlasti siia blogisse kiruma oma innukust. Oi ma juba vaimusilmas näen, kuidas ma leemendan seal metsarajal.
Tänased trennid sooritatud, käisime veel kinos. Jääaeg 3D oli ekraanil ja no minuarust mitte midagi erilist see ei pakkunud. Mõned naljakad kohad, paar mõnusat 3D efekti, aga edaspidi lähen ikkagi 2D filme vaatama. Saalist saadud peavalu mõjutab mu otsust ka päris palju.
Jõudsat töönädalat kõigile!
Laupäev algas nii, et ärkasin enda üllatuseks alles kell üksteist. See tähendab 12 tundi und jutti. Ja mul on ikkagi kombeks üldiselt nädalavahetustel ärgata umbes kaheksa paiku. Aga mis siis ikka, ilmselt oli ka raske nädal seljataga.
Eile ma üritasin Operatsiooni Magamistuba edasi viia. Ehitustarvete poest olid aga just vajaliku suurusega riiulilauad otsa saanud - magamistoa kapi kingariiul ei edenenud üldse. See-eest visiit Ikeasse andis paar head ideed. Mul on nüüd üks võimalik lahendus mu öökapidilemmale. See ei ole küll päris tasuta.. mistõttu ma seda veel ei teostanud :)
Igava seina probleem edeneb samuti. Kui kõik hästi läheb, tuleb sinna kaks suurt pilti. Digifotodest ilmutatud, 50x70cm. Kapi peale paar väikest korvikest ja mingi vaas (kassikindel!) ning asi on korras. Huu, sõrmed juba sügelevad!
Trennimisest tahtsin ka rääkida. Täna hommikul käisin jälle kümne paiku lonkimas, see on juba kolmas trenn sel nädalal. Tahaks aktiivsust tõsta neljani, st üks sulgpall ja kolm sörkimist. Tulemused on siiani olnud positiivsed - kohe alguses kadusid kaks kilo nagu niuhti. Kolmas on hetkel veel selline on-off, nii et ma veel midagi lubama ei hakka, enne kui see päriselt kadunud on. Aga kuidagi tundub, et peeglist vaadates ei ole enam asi nii hull kui enne :)
Vorm nagu oleks ka ikkagi parem. Kõige selgemini on seda tunda sulgpallis, kus pikad pallirallid ei võta enam hinge kinni ja keelt vestile. Tuleb lihtsalt selline mõnus hoog ja higi lahmab.
Kõndimises-sörkimises tahaks aga paremat tulemust. Hetkel on nii, et olen teinud rohkem trenni kui Aki, aga täna jooksmas käies suutis ta ikkagi minust pikemaid vahemaid joosta. Enne pulsikella piiksumist ma mõtlen. Ehk siis mul viskab pulsi kiirelt üles ja minuarust ma taastun ka aeglasemalt kui Aki. No okei, võib-olla meestel on esiteks mingid paremad füüsilised eeldused või midagi. Teiseks ma pole elu sees kunagi jooksnud (välja arvatud kooli ajal kord aastas Mustamäe metsas hing paelaga kaelas 2km..), Akil on aga olemas sõjaväest aastane jooksu- ja muu vastupidavustrenni kogemus. Et äkki ikka midagi tal kopsud ja süda veel sellest mäletavad..? (Suur treeninguteooria :)) Oli mis ta oli, kindel on see, et mulle ei meeldi jääda viimaseks! Järgmisel nädalal tõstan panuseid! Plaanin teha vähemalt ühe trenni nädalas kõrgema pulsiga, et mingit arengut ka oleks. Aitab sellest lonkimisest. Praegused sörkimised on kõik päris kerged. Okei, võtab higi lahti ja natuke hingamise kiiremaks, aga lihtne on. Liigagi lihtne ehk. No pain, no gain!
Ma järgmine nädal tulen kindlasti siia blogisse kiruma oma innukust. Oi ma juba vaimusilmas näen, kuidas ma leemendan seal metsarajal.
Tänased trennid sooritatud, käisime veel kinos. Jääaeg 3D oli ekraanil ja no minuarust mitte midagi erilist see ei pakkunud. Mõned naljakad kohad, paar mõnusat 3D efekti, aga edaspidi lähen ikkagi 2D filme vaatama. Saalist saadud peavalu mõjutab mu otsust ka päris palju.
Jõudsat töönädalat kõigile!
neljapäev, 20. august 2009
Kuidas siis kick-off läks
Nonii, mis siis eile sai? Viimased muudatused tegin ma esitusse teisipäeva õhtul kaheksa paiku. Esimees (-naine) helistas ja palus paar slaidi ära haidida. Mulle see täiesti sobis, pealegi need slaidid ei olnud selles osas, mida mina esitasin.
Hommikul võtsin läpaka selga ja suuna koosoleku poole. Metroos helises telefon. Teatati, et nüüd on asjad ikkagi nii, et presest tõmbame umbes 15 slaidi maha ja muudame natuke teiste slaidide järjekorda. Ja et vabandust, et nii viimasel hetkel selline muutus. Ma olin kergelt pahane. Kujutan ette, et oleksin olnud veel rohkem pahane, kui oleksin ise selle prese üles ehitanud. Seekord olin lihtsalt kellegi teise tööd esitamas, nii et ei võtnud asja isiklikult.
Siiski olen seda meelt, et kui eelmisel päeval on prese läbi vaadatud ja üheskoos heaks kiidetud, siis ei hakata seal enam suuri muudatusi tegema. Või et kui oma ala spetsid on prese kokku pannud, siis selle muutmine viimasel hetkel on nagu ütleks, et mida sa ka üldse tead, siin otsustan ju mina.
Novot aga kui seda jampsi mitte arvestada, siis minu esitus läks täitsa hästi. Või no vähemalt minu enda meelest ;) Kindlasti aitas kaasa ka see, et publik oli enne mind umbes 6 tundi teisi kuulanud ja päeva lõpuks päris braindead. Et võib-olla nad ei tabanud enam sipelga jala valet värvi ära. Küsimusi oli ka paar tükki, aga need olid lausa head küsimused.
Kohustuslik programm läbi, suundusime päeva meeldivama osa juurde. Purjelaevaga Helsingi lahel, söök, jook ja karge meretuul. Jooki ma muidugi eriliselt ei nautinud, kuna mind ootas järgmisel hommikul punkt kell kaheksa hambaarst (mis, nagu tuli välja, oli dentist from hell..), aga sellest polnud lugu. Teised joobusid märjukesest, mina meremaastikest. Ma ei pea vist eraldi mainima, et ma pildistasin ja pildistasin. Õhtune Helsingi päikesekullas oli tõeliselt ilus, mul ei jätkunud millegi muu jaoks silmi. Siin ka teile mõned näited.
See ei ole kahjuks meie laev. Midagi taolist oli küll meilgi, ent mitte nii palju purjeid.
Merelinn
Puust reeling
Suured pilved
Päikeseloojang
Õhtune sadam
Ja olemegi tagasi rannal..
Hommikul võtsin läpaka selga ja suuna koosoleku poole. Metroos helises telefon. Teatati, et nüüd on asjad ikkagi nii, et presest tõmbame umbes 15 slaidi maha ja muudame natuke teiste slaidide järjekorda. Ja et vabandust, et nii viimasel hetkel selline muutus. Ma olin kergelt pahane. Kujutan ette, et oleksin olnud veel rohkem pahane, kui oleksin ise selle prese üles ehitanud. Seekord olin lihtsalt kellegi teise tööd esitamas, nii et ei võtnud asja isiklikult.
Siiski olen seda meelt, et kui eelmisel päeval on prese läbi vaadatud ja üheskoos heaks kiidetud, siis ei hakata seal enam suuri muudatusi tegema. Või et kui oma ala spetsid on prese kokku pannud, siis selle muutmine viimasel hetkel on nagu ütleks, et mida sa ka üldse tead, siin otsustan ju mina.
Novot aga kui seda jampsi mitte arvestada, siis minu esitus läks täitsa hästi. Või no vähemalt minu enda meelest ;) Kindlasti aitas kaasa ka see, et publik oli enne mind umbes 6 tundi teisi kuulanud ja päeva lõpuks päris braindead. Et võib-olla nad ei tabanud enam sipelga jala valet värvi ära. Küsimusi oli ka paar tükki, aga need olid lausa head küsimused.
Kohustuslik programm läbi, suundusime päeva meeldivama osa juurde. Purjelaevaga Helsingi lahel, söök, jook ja karge meretuul. Jooki ma muidugi eriliselt ei nautinud, kuna mind ootas järgmisel hommikul punkt kell kaheksa hambaarst (mis, nagu tuli välja, oli dentist from hell..), aga sellest polnud lugu. Teised joobusid märjukesest, mina meremaastikest. Ma ei pea vist eraldi mainima, et ma pildistasin ja pildistasin. Õhtune Helsingi päikesekullas oli tõeliselt ilus, mul ei jätkunud millegi muu jaoks silmi. Siin ka teile mõned näited.
See ei ole kahjuks meie laev. Midagi taolist oli küll meilgi, ent mitte nii palju purjeid.
Merelinn
Puust reeling
Suured pilved
Päikeseloojang
Õhtune sadam
Ja olemegi tagasi rannal..
teisipäev, 18. august 2009
Presentashuun from hell
Dou!
Veel eile olin rahul sellega, et meie firma homses kick-offis on mul vaja esitada ainult tühipaljad kuus slaidi. Täna aga selgus, et töökaaslane haigestus ja mulle langeski hoopis suurem osa ...
Materjal on enamvähem okei ja peaaegu selge, aga no mulle ei meeldi see homne publik. Neile peab asja "müüma" ja esitama kõike silmade sädeledes ja inspiratsiooni äratades. Ja kui ma punnitan mingit taolist "jee, see asi on super, uskuge mind" -jampsi, siis ma ei ole mina ise ja kindlasti mitte usutav.
Teiseks. Isegi kui ma oleks imekombel usutav, siis see publik ei laseks mul siiski rahulolus praadida. Küsimused ja kommentaarid, vingumised ja pisivigade nokkimised. Umbes et kui räägin elevandist, siis nemad küsivad, et miks elevandi seljas istuva sipelga vasak jalg on punane? Ja ma lähen tavaliselt lollide küsimuste peale närvi, eriti kui küsija ei taha üldse vastust kuulda, vaid soovib ainult, et tal oleks õigus.
Oeh. Ma pean ilmselt enne esitust tegema endale autosugestiooni. "Ma olen rahulik ja vastan igale küsimusele, et jah teil on absoluutselt õigus (pimestav naeratus), parandan selle kohe homme ära / uurin homseks täpsemalt järele."
Huvitav, miks meie kliendid on tavaliselt palju meeldivam publik kui omad töökaaslased? Või siis kliendid lihtsalt ei taha / julge / viitsi viisakusest kommenteerida.
Mis siis ikka. Käin nüüd õhtul veel materjali korra läbi, üritan põhipoindid meelde jätta ja homme läbi kadalipu tulla. Hoidke mulle pöialt.
Veel eile olin rahul sellega, et meie firma homses kick-offis on mul vaja esitada ainult tühipaljad kuus slaidi. Täna aga selgus, et töökaaslane haigestus ja mulle langeski hoopis suurem osa ...
Materjal on enamvähem okei ja peaaegu selge, aga no mulle ei meeldi see homne publik. Neile peab asja "müüma" ja esitama kõike silmade sädeledes ja inspiratsiooni äratades. Ja kui ma punnitan mingit taolist "jee, see asi on super, uskuge mind" -jampsi, siis ma ei ole mina ise ja kindlasti mitte usutav.
Teiseks. Isegi kui ma oleks imekombel usutav, siis see publik ei laseks mul siiski rahulolus praadida. Küsimused ja kommentaarid, vingumised ja pisivigade nokkimised. Umbes et kui räägin elevandist, siis nemad küsivad, et miks elevandi seljas istuva sipelga vasak jalg on punane? Ja ma lähen tavaliselt lollide küsimuste peale närvi, eriti kui küsija ei taha üldse vastust kuulda, vaid soovib ainult, et tal oleks õigus.
Oeh. Ma pean ilmselt enne esitust tegema endale autosugestiooni. "Ma olen rahulik ja vastan igale küsimusele, et jah teil on absoluutselt õigus (pimestav naeratus), parandan selle kohe homme ära / uurin homseks täpsemalt järele."
Huvitav, miks meie kliendid on tavaliselt palju meeldivam publik kui omad töökaaslased? Või siis kliendid lihtsalt ei taha / julge / viitsi viisakusest kommenteerida.
Mis siis ikka. Käin nüüd õhtul veel materjali korra läbi, üritan põhipoindid meelde jätta ja homme läbi kadalipu tulla. Hoidke mulle pöialt.
esmaspäev, 17. august 2009
Operatsioon Magamistuba: millest asi alguse sai
Esialgne tööle naasmise šokk hakkab vaikselt üle minema ja eluvaim sisse tulema. Sügise lähenemine ja töörütmi taasleidmine innustab kindlasti paljusid alustama uusi harrastusi, tervislikke eluviise või muud taolist. Ega ka mina pole erand - näpud hakkasid vaikselt sügelema, et mida siis teeks pikkadel ja pimedatel sügisõhtutel.
Kaalusin esialgu mingit tantsutrenni. Aga viimased kogemused puupakuna ei julgustanud mind eriti. Lõin seega käega. Järgmiseks ma mõtlesin, et kuidas oleks mingi rahvaülikooli kursusega. Sirvisin isegi postis tulnud kursuste loetelu läbi, aga miski ei inspireerinud piisavalt. Umbes nagu paha siga - mitu viga.
Kus aga häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Postis saabus Ikea kataloog! Uurisin erinevaid sisustusstiile ja mööblitükke, tekstiile ja diivanipatju, ja tundsin kuidas süda hakkas kiiremini pekslema - see ongi minu projekt! Otse minu nina ees - magamistoa sisustuse upgreidimine!
Miks siis upgrade, selle asemel et täiesti puhtalt lehelt alustada? Esiteks ma olen rahul seinte värvi ja voodi stiiliga. See on juba suur pluss, nendega oleks muidu räigelt tööd. Samuti magamistoas asuvad kaks kummutit on täiesti sobilikud ja nende sisu lausa korda tehtud ja hästi organiseeritud.
Siis aga algavad probleemid. Ma tükk aega mõtlesin, et kas ma julgen blogis veel pilte välja käia, sest need on "Before". Ja et ikka aus olla, siis ma jätsin enne pildistamist kõik asjad nagu on, ehk siis isegi ei koristanud. Ja noh päris jube ikka näeb see välja. Aga siis ma jõudsin järelduseni, et suurim osa mu blogi lugejatest teavad nagunii, milline väike põrsas ma olen ja millises seapesas ma elan, nii et pole ehk hullu, elate üle!
Läheb siis lahti, probleem number üks. Sein kummuti kohal on täiesti blaaah. Nii igav. Ja kummuti peal ei ole ka muud kui tööpäeva riided, mis näeb muidugi suhteliselt horror välja. Prügikast keset põrandat mulle ka üldse ei meeldi.
Lahendust ma veel ei ole välja mõelnud, aga mulle tundub, et see saab olema üks tore protsess. Üks asi on selge - mingit linikut kummuti peale panna ei saa, sest kassid käivad seal lebotamas ja ohoo seda karvade määra. Ja linikust neid hiljem välja ei saa, see on proovitud värk.
Lähme järgmise probleemi juurde. Kapp irvitab. Kinnitussüsteem läks suvel katki ja huvitaval kombel pole siiani korda läinud. Peab vist midagi ette võtma ja mu ehitus- ja remonditöödealaselt konsultandilt nõu küsima.
Probleem kolm ei ole sisuliselt mingi ääretu katastroof. Lihtsalt kingadele oleks vaja rohkem ruumi. Aki käis kunagi välja idee, et riidekapi põhja saab teha ühe riiuli juurde, nii mahuks kingad lausa kahele "korrusele". Pildil on muide ka kass, eks otsige üles, kui piltmõistatused huvi pakuvad :)
Neljas probleem on meid kummitanud juba kolimisest peale. Voodi ja öökapid võtavad magamistoa laiusest nii palju ruumi, et seinakapi uks ei mahu avanema. Kapis on tegelikult harva kasutatavad asjad, sellepärast olemegi siiani probleemi seedinud. Päris iga päev pole olnud vaja ust lahti kiskuda. Nüüd aga on kraam korteris kumuleerunud ja kogu seda kappi võiks efektiivsemalt kasutada. Need konkreetsed öökapid pole pealegi kunagi minu lemmikud olnud - juba ammu oligi meil idee neid liivapaberiga lihvida ja tumedamaks peitsida. Midagi pole paraku toimunud. Nüüd ma mõtlen, et äkki võiks need hoopis kitsamate vastu välja vahetada. Peab mõtlema.
(Sorry about the mess piltidel)
Ja viimane probleem - I'm sooo over these kardinad. Punane on õige värv, aga need näevad välja nii elutud. Ja muidugi kardinate vahelt irvitav ruloo pole ka eriliselt kaunis, seega võiks kardinad vähemalt ette tõmmata.
Selle projekti jaoks muidugi raha pole üleliia. Kitsi nagu ma olen, üritan võimalikult soodukalt toime tulla. Samas tahaks ka midagi ilusat ja hingele!
Aga välja tuleb kindlasti nagu alati ;)
Kaalusin esialgu mingit tantsutrenni. Aga viimased kogemused puupakuna ei julgustanud mind eriti. Lõin seega käega. Järgmiseks ma mõtlesin, et kuidas oleks mingi rahvaülikooli kursusega. Sirvisin isegi postis tulnud kursuste loetelu läbi, aga miski ei inspireerinud piisavalt. Umbes nagu paha siga - mitu viga.
Kus aga häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Postis saabus Ikea kataloog! Uurisin erinevaid sisustusstiile ja mööblitükke, tekstiile ja diivanipatju, ja tundsin kuidas süda hakkas kiiremini pekslema - see ongi minu projekt! Otse minu nina ees - magamistoa sisustuse upgreidimine!
Miks siis upgrade, selle asemel et täiesti puhtalt lehelt alustada? Esiteks ma olen rahul seinte värvi ja voodi stiiliga. See on juba suur pluss, nendega oleks muidu räigelt tööd. Samuti magamistoas asuvad kaks kummutit on täiesti sobilikud ja nende sisu lausa korda tehtud ja hästi organiseeritud.
Siis aga algavad probleemid. Ma tükk aega mõtlesin, et kas ma julgen blogis veel pilte välja käia, sest need on "Before". Ja et ikka aus olla, siis ma jätsin enne pildistamist kõik asjad nagu on, ehk siis isegi ei koristanud. Ja noh päris jube ikka näeb see välja. Aga siis ma jõudsin järelduseni, et suurim osa mu blogi lugejatest teavad nagunii, milline väike põrsas ma olen ja millises seapesas ma elan, nii et pole ehk hullu, elate üle!
Läheb siis lahti, probleem number üks. Sein kummuti kohal on täiesti blaaah. Nii igav. Ja kummuti peal ei ole ka muud kui tööpäeva riided, mis näeb muidugi suhteliselt horror välja. Prügikast keset põrandat mulle ka üldse ei meeldi.
Lahendust ma veel ei ole välja mõelnud, aga mulle tundub, et see saab olema üks tore protsess. Üks asi on selge - mingit linikut kummuti peale panna ei saa, sest kassid käivad seal lebotamas ja ohoo seda karvade määra. Ja linikust neid hiljem välja ei saa, see on proovitud värk.
Lähme järgmise probleemi juurde. Kapp irvitab. Kinnitussüsteem läks suvel katki ja huvitaval kombel pole siiani korda läinud. Peab vist midagi ette võtma ja mu ehitus- ja remonditöödealaselt konsultandilt nõu küsima.
Probleem kolm ei ole sisuliselt mingi ääretu katastroof. Lihtsalt kingadele oleks vaja rohkem ruumi. Aki käis kunagi välja idee, et riidekapi põhja saab teha ühe riiuli juurde, nii mahuks kingad lausa kahele "korrusele". Pildil on muide ka kass, eks otsige üles, kui piltmõistatused huvi pakuvad :)
Neljas probleem on meid kummitanud juba kolimisest peale. Voodi ja öökapid võtavad magamistoa laiusest nii palju ruumi, et seinakapi uks ei mahu avanema. Kapis on tegelikult harva kasutatavad asjad, sellepärast olemegi siiani probleemi seedinud. Päris iga päev pole olnud vaja ust lahti kiskuda. Nüüd aga on kraam korteris kumuleerunud ja kogu seda kappi võiks efektiivsemalt kasutada. Need konkreetsed öökapid pole pealegi kunagi minu lemmikud olnud - juba ammu oligi meil idee neid liivapaberiga lihvida ja tumedamaks peitsida. Midagi pole paraku toimunud. Nüüd ma mõtlen, et äkki võiks need hoopis kitsamate vastu välja vahetada. Peab mõtlema.
(Sorry about the mess piltidel)
Ja viimane probleem - I'm sooo over these kardinad. Punane on õige värv, aga need näevad välja nii elutud. Ja muidugi kardinate vahelt irvitav ruloo pole ka eriliselt kaunis, seega võiks kardinad vähemalt ette tõmmata.
Selle projekti jaoks muidugi raha pole üleliia. Kitsi nagu ma olen, üritan võimalikult soodukalt toime tulla. Samas tahaks ka midagi ilusat ja hingele!
Aga välja tuleb kindlasti nagu alati ;)
pühapäev, 16. august 2009
Kalorid ja lennukid
Nädalavahetus on möödunud nagu niuhti. Kõik algas sellest, et reedel "unustasin" ma vahelduseks tervislikud eluviisid ja tegin laupäevaste külaliste tarbeks komme sellistest ainetest:
Pisut kaloreid niisiis. Kõige tipuks unustasin ma neid pakkuda, nii et nüüd on külmkapp täis magusat, mida ma olen muidugi mõnuga puginud (aaaaah süümekad!). Laupäeva ennelõuna muidugi sujus veel suhteliselt tegusalt - väike koristamine ja õhtusöögiks ettevalmistuste tegemine. Aga vot kohe kui külalised tulid, läks pugimiseks ja tinistamiseks. Ja tänane päev on loomulikult möödunud niisama kodus uimerdades ja välja puhates. Üks väga raske jalutuskäik kuulus tänase juurde ikka ka. Lonkisime kaamerad näpus poole tunni kaugusele kaljudele, kust nägi täpselt Malmi lennuväljale.
Seal toimus nädalavahetusel Helsinki Airshow - kaks päeva lennuetendusi ja Leningrad Cowboys. Kitsid nagu me oleme, piletiraha ei tahtnud maksta ja läksime seega kaljudele freeloadima. Sama olid muidugi teinud ka mitmed teised ümbruskonnas elavad. Aga siiski suht hästi oli esinemisi näha. Põhipanus täna oli Midnight Hawksidel ja F-18 Hornet hävitajal. Mul on neist mingeid pilte ka, mida kohe hakkangi tulistama.
Esiteks lendasid kohale Hawkid ehk üks vähestest sõjaväe vigurlennurühmadest maailmas, kes lendavad neljases rühmas. Osavad tüübid igatahes.
Saabusid kohale niimoodi lähestikku grupis:
Selles samas kujundis lendasid päris pikalt:
Ilma zoomita nägi see välja selline:
Natuke tegid muid trikke ka. Joonistasid näiteks taevasse südame.
Lähemalt vaadates olid need lennukid sellised:
Siis aga lahkusid Hawkid kaunis kaares ja peagi tuli asemele Soome õhujõudude uhkus - Hornet hävitaja. Võimsat mürinat tegi ikka ka, ausalt öeldes kui selliseid peaks umbes 10 tükki üle lendama, siis ma arvan, et ka kõige vapramad hakkaksid värisema.
Publikule muidugi läks kõige rohkem peale Horneti tuleshow. Ma ei tea täpsemalt, millega oli tegemist, peaksin ilmselt Akilt küsima. Välja nägi igatahes uhke:
Hornet tegi enne lahkumist veel "oksendustriki" ehk siis pea alaspidi lendu ja enne lahkumist lehvitas publikule keerates lennukit ühelt küljelt teisele. Mind pani ikka ohhetama paar korda.
Kui soovite sellest sündmusest näha tõeliselt ilusaid fotojäädvustusi, klikake FlightForumile. Seal on uskumatult kauneid võtteid.
Nüüd aga siirdun teleka ette veel viimaseid pühapäevaseid hetki nautima.
Pisut kaloreid niisiis. Kõige tipuks unustasin ma neid pakkuda, nii et nüüd on külmkapp täis magusat, mida ma olen muidugi mõnuga puginud (aaaaah süümekad!). Laupäeva ennelõuna muidugi sujus veel suhteliselt tegusalt - väike koristamine ja õhtusöögiks ettevalmistuste tegemine. Aga vot kohe kui külalised tulid, läks pugimiseks ja tinistamiseks. Ja tänane päev on loomulikult möödunud niisama kodus uimerdades ja välja puhates. Üks väga raske jalutuskäik kuulus tänase juurde ikka ka. Lonkisime kaamerad näpus poole tunni kaugusele kaljudele, kust nägi täpselt Malmi lennuväljale.
Seal toimus nädalavahetusel Helsinki Airshow - kaks päeva lennuetendusi ja Leningrad Cowboys. Kitsid nagu me oleme, piletiraha ei tahtnud maksta ja läksime seega kaljudele freeloadima. Sama olid muidugi teinud ka mitmed teised ümbruskonnas elavad. Aga siiski suht hästi oli esinemisi näha. Põhipanus täna oli Midnight Hawksidel ja F-18 Hornet hävitajal. Mul on neist mingeid pilte ka, mida kohe hakkangi tulistama.
Esiteks lendasid kohale Hawkid ehk üks vähestest sõjaväe vigurlennurühmadest maailmas, kes lendavad neljases rühmas. Osavad tüübid igatahes.
Saabusid kohale niimoodi lähestikku grupis:
Selles samas kujundis lendasid päris pikalt:
Ilma zoomita nägi see välja selline:
Natuke tegid muid trikke ka. Joonistasid näiteks taevasse südame.
Lähemalt vaadates olid need lennukid sellised:
Siis aga lahkusid Hawkid kaunis kaares ja peagi tuli asemele Soome õhujõudude uhkus - Hornet hävitaja. Võimsat mürinat tegi ikka ka, ausalt öeldes kui selliseid peaks umbes 10 tükki üle lendama, siis ma arvan, et ka kõige vapramad hakkaksid värisema.
Publikule muidugi läks kõige rohkem peale Horneti tuleshow. Ma ei tea täpsemalt, millega oli tegemist, peaksin ilmselt Akilt küsima. Välja nägi igatahes uhke:
Hornet tegi enne lahkumist veel "oksendustriki" ehk siis pea alaspidi lendu ja enne lahkumist lehvitas publikule keerates lennukit ühelt küljelt teisele. Mind pani ikka ohhetama paar korda.
Kui soovite sellest sündmusest näha tõeliselt ilusaid fotojäädvustusi, klikake FlightForumile. Seal on uskumatult kauneid võtteid.
Nüüd aga siirdun teleka ette veel viimaseid pühapäevaseid hetki nautima.
kolmapäev, 12. august 2009
Hapukurgihooaeg?
Iga päev loen korra või paar Postimees Online'i. Et ikka ka Eesti asjadega kursis olla ja nii. Üldiselt olen rahul olnud, kuigi muidugi igasugu jamauudiseid on seal ka. Täna õhtul aga tuli neid kuidagi nii räigelt järjest, et täitsa uskumatu.
Esiteks, peauudis: suurte punaste trükitähtedega SAJANDI SUURMÄNG! Ja siis väiksemalt peale seda, et Brasiilia asus Eesti vastu juhtima. No esiteks mis sajandi suurmäng, sõpruskohtumine ju. Okei on kõvad vennad muidugi need brasiillased, aga siiski, peauudis? Rääkimata muidugi sellest, et tulemus pole ka vist kellelegi eriline üllatus. Aga no olgu, ma ju spordist ikkagi väga midagi ei tea ja äkki ongi ikkagi sajandi suurmäng.
Skrollin allapoole. Natuke majandusest, autoõnnetustest ja muud taolist. Suht normaalne. Aga siis järsku TADAA - videouudis: brasiillased ei tea Eestist midagi. Ohohoo ma ütlen. Sisu muide oli selline, et brasiilia jalgpallurid pole eesti mängijaist muhvigi kuulnud, aga no siiski üritavad vastast mitte alahinnata. Väga armas neist.
Okei, järgmiseks tuli natuke Venemaad, pisut ilma ja olulisi siseuudiseid. Siis muidugi jälle plärts! Brasiilia treener kiitis Lilleküla staadionit ja Savisaar läheb mängu vaatama ja spetsid arvavad, et Eestil tekib šansse. Sel hetkel asi mind enam ei šokeerinud. Ilmselgelt ikkagi mingi sajandi suursündmus on käsil ja sellest peab siis ka uudiseid olema. Samas stiilis nagu siin eelmisel nädalal ajakirjandus hullus teemal, et Madonna kontserdi tõttu on kogu Helsingi omadega sassis!! (Ma ei nõustunud üldse sellega, mul oli kõik korras, aitäh küsimast.) Ja tohhoo pele, mis siis lahti läks, kui Madonna arvatav mänedžer käis spordipoest viis paari mikrošortse ostmas! Ja Madonnal olid need VÕIB-OLLA kontserdil ka seljas!! Sellest asjast oli ikka kirjutatud pikke reportaaže ja piltidega analüüse. Aga see selleks. Lähme Postimehe juurde tagasi.
Ilmselgelt olen jõudnud meelelahutusuudisteni. Vana-Egiptuses oli oma "Michael Jackson"? See on siiski ikkagi hulga parem uudis kui see, et mingi ameerika perekond nägi Jacksoni nägu ilmuvat oma õuel kasvava puu oksakohta. Mina uurisin sellest tehtud pilti küll üht- ja teistpidi, aga no ei näinud kuskil Jacksonit.
Siis jälle tagasi tõsisemate teemade juurde. Arctic Sea ja masu ja krimiuudised. Täiesti tavaline ja okei sisu. Kuni jälle padamm! Iisraeli vetes nähti näkki? Jälle mingi elu24 küsimärgiga lõppev pealkiri. Palun unustage need küsimärgid. Täielik kollane ajakirjandus, ma ei või.
Viimasena tuletas mulle ikkagi sajandi suurmängu (!!) meelde järgmine uudis: "Kaká: me ei eksinud Tallinnas, lihtsalt massöör väsis ära" Uuriv ajakirjandus ikkagi. Terav analüüs väga päevakohasel teemal. Aga mul vaikselt nagu tuleb kuskilt selline pisikene mõte, et issandjumal kas nagu midagi MUUD ei toimu kui Brasiilia jalgpallurite külastus Eestisse?
Phuuhh. Tänan tähelepanu eest.
Esiteks, peauudis: suurte punaste trükitähtedega SAJANDI SUURMÄNG! Ja siis väiksemalt peale seda, et Brasiilia asus Eesti vastu juhtima. No esiteks mis sajandi suurmäng, sõpruskohtumine ju. Okei on kõvad vennad muidugi need brasiillased, aga siiski, peauudis? Rääkimata muidugi sellest, et tulemus pole ka vist kellelegi eriline üllatus. Aga no olgu, ma ju spordist ikkagi väga midagi ei tea ja äkki ongi ikkagi sajandi suurmäng.
Skrollin allapoole. Natuke majandusest, autoõnnetustest ja muud taolist. Suht normaalne. Aga siis järsku TADAA - videouudis: brasiillased ei tea Eestist midagi. Ohohoo ma ütlen. Sisu muide oli selline, et brasiilia jalgpallurid pole eesti mängijaist muhvigi kuulnud, aga no siiski üritavad vastast mitte alahinnata. Väga armas neist.
Okei, järgmiseks tuli natuke Venemaad, pisut ilma ja olulisi siseuudiseid. Siis muidugi jälle plärts! Brasiilia treener kiitis Lilleküla staadionit ja Savisaar läheb mängu vaatama ja spetsid arvavad, et Eestil tekib šansse. Sel hetkel asi mind enam ei šokeerinud. Ilmselgelt ikkagi mingi sajandi suursündmus on käsil ja sellest peab siis ka uudiseid olema. Samas stiilis nagu siin eelmisel nädalal ajakirjandus hullus teemal, et Madonna kontserdi tõttu on kogu Helsingi omadega sassis!! (Ma ei nõustunud üldse sellega, mul oli kõik korras, aitäh küsimast.) Ja tohhoo pele, mis siis lahti läks, kui Madonna arvatav mänedžer käis spordipoest viis paari mikrošortse ostmas! Ja Madonnal olid need VÕIB-OLLA kontserdil ka seljas!! Sellest asjast oli ikka kirjutatud pikke reportaaže ja piltidega analüüse. Aga see selleks. Lähme Postimehe juurde tagasi.
Ilmselgelt olen jõudnud meelelahutusuudisteni. Vana-Egiptuses oli oma "Michael Jackson"? See on siiski ikkagi hulga parem uudis kui see, et mingi ameerika perekond nägi Jacksoni nägu ilmuvat oma õuel kasvava puu oksakohta. Mina uurisin sellest tehtud pilti küll üht- ja teistpidi, aga no ei näinud kuskil Jacksonit.
Siis jälle tagasi tõsisemate teemade juurde. Arctic Sea ja masu ja krimiuudised. Täiesti tavaline ja okei sisu. Kuni jälle padamm! Iisraeli vetes nähti näkki? Jälle mingi elu24 küsimärgiga lõppev pealkiri. Palun unustage need küsimärgid. Täielik kollane ajakirjandus, ma ei või.
Viimasena tuletas mulle ikkagi sajandi suurmängu (!!) meelde järgmine uudis: "Kaká: me ei eksinud Tallinnas, lihtsalt massöör väsis ära" Uuriv ajakirjandus ikkagi. Terav analüüs väga päevakohasel teemal. Aga mul vaikselt nagu tuleb kuskilt selline pisikene mõte, et issandjumal kas nagu midagi MUUD ei toimu kui Brasiilia jalgpallurite külastus Eestisse?
Phuuhh. Tänan tähelepanu eest.
esmaspäev, 10. august 2009
Terves kehas terve vaim
Teatan pidulikult, et täna oli esimene selline trennipäev, mil ma jooksin. Mitte muidugi kogu aeg, aga tasapisi. Niikaua kuni pulsimõõtja jälle märku andis, et rahune maha. Ja sain enda üllatuseks isegi rohkem kui viis sammu joosta! Isegi raske ei olnud üldse.
Kokkuvõttes muidugi tuli käimist hulga rohkem kui jooksmist, aga ma tunnen enda üle siiski uhkust. Võib-olla tõesti kannab trenn vilja ja mingisugune vorm hakkab tekkima.
Enda maha rahustamiseks (et nina liiga püsti ei läheks), peab muidugi ausalt ära mainima, et täna tegin kavatsetult lühema trenni, 45 min. Tavaliselt kõnnin umbes 65 min. Samuti annab sügis endast vaikselt märku ja õhk tõmbab jahedamaks. Südasuvises päikeselõõsas viskas juba jalutamine pulsi üles; nüüd tuleb selle ette ikka midagi ka teha.
Praegu on igatahes kaif olek, värskendava duši all käidud ja mõnus pisike rammestus kontides. Ootan juba järgmist korda - täitsa uskumatu! Homme on sulgpall ja sellele lisaks võiks sel nädalal veel paar aktiivsemat liigutust teha.
P.S. Mainisin kunagi Luhatsi blogi ja tema ettevalmistusi triatloniks. Nüüd on siis selge, et inimene suudab!
Kokkuvõttes muidugi tuli käimist hulga rohkem kui jooksmist, aga ma tunnen enda üle siiski uhkust. Võib-olla tõesti kannab trenn vilja ja mingisugune vorm hakkab tekkima.
Enda maha rahustamiseks (et nina liiga püsti ei läheks), peab muidugi ausalt ära mainima, et täna tegin kavatsetult lühema trenni, 45 min. Tavaliselt kõnnin umbes 65 min. Samuti annab sügis endast vaikselt märku ja õhk tõmbab jahedamaks. Südasuvises päikeselõõsas viskas juba jalutamine pulsi üles; nüüd tuleb selle ette ikka midagi ka teha.
Praegu on igatahes kaif olek, värskendava duši all käidud ja mõnus pisike rammestus kontides. Ootan juba järgmist korda - täitsa uskumatu! Homme on sulgpall ja sellele lisaks võiks sel nädalal veel paar aktiivsemat liigutust teha.
P.S. Mainisin kunagi Luhatsi blogi ja tema ettevalmistusi triatloniks. Nüüd on siis selge, et inimene suudab!
reede, 7. august 2009
Dumb and dumber
How stupid? :D Laev väljub kell 21, aga meie oleme juba metroos. Väike valearvestus juhtus :) Siit hoiatus - vaat mida teeb töönädal teie ajudega!
Back in business või siis mitte
Hehehee, blogimine tööl. Ütleb võib-olla midagi mu motivatsiooni kohta. Aga no ei ole peale puhkust veel päris sisse elanud uude režiimi.
Kõige raskem on olnud tulla toime vähese unega. Puhkusel magasin ikka rahulikult 8-9 tundi päevas, nüüd tuleb umbes seitsmega rahul olla. Õhtuti on silmad pärani lahti ja kuidagi ei saa end tavalisest varem voodisse. Aga vat hommikul, siis on seda und kasvõi teistele jagada. Tööle ronin suhteliselt poolunes, seni veel rongi tukkuma pole jäänud. Hommikune piimakohv tavaliselt töötab - tuleb natuke higine olek ja tahaks midagi kohe ära teha, projekte edasi viia ja hoogsaid meile kirjutada. See on umbes poole üheksa ajal.
Nii kuskil peale kümmet käib hammasratastes mingi krõks ja selgelt on märgata, et kõik muuutuuub aeeeglaaseeemaaks. Siis tulebki hakata juba vaikselt powerpointide ja excelite kõrvalt netibrauserit avama ja uurima, et mis täna ümbruskonnas lõunaks pakutakse. Peale ühteteist kobime lõunale. Tunnistan praegu ausalt üles, et tiksume lõunal häbematult kaua, tunnikese ikka vähemalt, kuigi pool on ette nähtud.
Peale lõunat muidugi on üldse mahavisatud aeg. Tahaks leiba luusse lasta. Internetis tuleb käia ja lugeda läbi kõik uudised ja kõlakad. Ja vaadata vahetpidamatult kella, et millal siis ometi julgeks juba ära hiilida. Tavaliselt on see nelja paiku.
Just sellise skeemi järgi on kogu nädal läinud ja tööpanus on olnud mul minimaalne. Üks asi on aga kindel - järgmisel nädalal enam seda lõbu pole. Tulebki kiirekiirekiire ja siis ei jõua enam uimerdada või pikki lõunaid nautida. Loodetavasti selleks ajaks olen ka unerežiimiga harjunud.
Novot mida aga siis olen teinud peale tööd. Teisipäeval olin ikka tubli, käisin sulgpallis. Ülejäänud päevade kohta sama väita ei saa. Esmaspäeval näiteks pidin minema metsarajale, aga oli täiesti kudanud ja magamata olek. Kolmapäeval olingi juba spordiriideid välja otsimas, ent siis avastasin, et kõik mu spordirinnahoidjad (kõik kaks tükki.. olen pidanud juba aasta otsa neid juurde ostma) on pesus. Ohoh ja jälle paksutasingi teleka ees kogu õhtu. Nii käest ära on läinud kogu värk! Puhkuse lõpul juba rõõmustasin, et üks kiloke oli ära haihtumas, aga nüüd selle nädalaga on selgeks saanud tõsiasi, et see pole teps nii. No igatahes järgmisel nädalal hakkan korralikuks.
Käestlaskmist on näha ka mu lilleistutustes. Häbi kohe tunnistada, aga pole terve nädal otsa viitsinud kuivanud õisi ära noppida/lõigata ja seetõttu näevad mõned istutused üsna hmm.. huvitavad välja.
Täna õhtul muide liigume Tallinnasse ja sealt homme vara bussi peale ja suguvõsa kokkutulekule, juhhei. Ei ole siin mingit nädalavahetusel kaua magamist ja lebotamist!
Kõige raskem on olnud tulla toime vähese unega. Puhkusel magasin ikka rahulikult 8-9 tundi päevas, nüüd tuleb umbes seitsmega rahul olla. Õhtuti on silmad pärani lahti ja kuidagi ei saa end tavalisest varem voodisse. Aga vat hommikul, siis on seda und kasvõi teistele jagada. Tööle ronin suhteliselt poolunes, seni veel rongi tukkuma pole jäänud. Hommikune piimakohv tavaliselt töötab - tuleb natuke higine olek ja tahaks midagi kohe ära teha, projekte edasi viia ja hoogsaid meile kirjutada. See on umbes poole üheksa ajal.
Nii kuskil peale kümmet käib hammasratastes mingi krõks ja selgelt on märgata, et kõik muuutuuub aeeeglaaseeemaaks. Siis tulebki hakata juba vaikselt powerpointide ja excelite kõrvalt netibrauserit avama ja uurima, et mis täna ümbruskonnas lõunaks pakutakse. Peale ühteteist kobime lõunale. Tunnistan praegu ausalt üles, et tiksume lõunal häbematult kaua, tunnikese ikka vähemalt, kuigi pool on ette nähtud.
Peale lõunat muidugi on üldse mahavisatud aeg. Tahaks leiba luusse lasta. Internetis tuleb käia ja lugeda läbi kõik uudised ja kõlakad. Ja vaadata vahetpidamatult kella, et millal siis ometi julgeks juba ära hiilida. Tavaliselt on see nelja paiku.
Just sellise skeemi järgi on kogu nädal läinud ja tööpanus on olnud mul minimaalne. Üks asi on aga kindel - järgmisel nädalal enam seda lõbu pole. Tulebki kiirekiirekiire ja siis ei jõua enam uimerdada või pikki lõunaid nautida. Loodetavasti selleks ajaks olen ka unerežiimiga harjunud.
Novot mida aga siis olen teinud peale tööd. Teisipäeval olin ikka tubli, käisin sulgpallis. Ülejäänud päevade kohta sama väita ei saa. Esmaspäeval näiteks pidin minema metsarajale, aga oli täiesti kudanud ja magamata olek. Kolmapäeval olingi juba spordiriideid välja otsimas, ent siis avastasin, et kõik mu spordirinnahoidjad (kõik kaks tükki.. olen pidanud juba aasta otsa neid juurde ostma) on pesus. Ohoh ja jälle paksutasingi teleka ees kogu õhtu. Nii käest ära on läinud kogu värk! Puhkuse lõpul juba rõõmustasin, et üks kiloke oli ära haihtumas, aga nüüd selle nädalaga on selgeks saanud tõsiasi, et see pole teps nii. No igatahes järgmisel nädalal hakkan korralikuks.
Käestlaskmist on näha ka mu lilleistutustes. Häbi kohe tunnistada, aga pole terve nädal otsa viitsinud kuivanud õisi ära noppida/lõigata ja seetõttu näevad mõned istutused üsna hmm.. huvitavad välja.
Täna õhtul muide liigume Tallinnasse ja sealt homme vara bussi peale ja suguvõsa kokkutulekule, juhhei. Ei ole siin mingit nädalavahetusel kaua magamist ja lebotamist!
pühapäev, 2. august 2009
Maris reisib
Nonii, mäkerdasin kokku ühe uue blogi. Või tegelikult on see pigem lingikogumik. Ma olen sinna kokku korjanud oma pildistamistuuride, väikeste väljasõitude ja ka mõne pikema reisi kirjeldused sellest blogist. Et siis nagu raamatukogu või umbes nii.
Esialgu ma tahtsin lihtsalt enda jaoks väikest ülevaadet, aga siis läksin liiga auahneks ja mõtlesin selle suuremale ringile avaldada. Et äkki on kellelegi abiks või miskit. Ja tulemus oli see, et nokkisin ja kompinnisin seda mitu päeva. Midagi erilist muidugi välja ei tulnud :)
Igatahes sinna tuleb uusi linke sedamööda, kui kuskil käin ja nendest siin blogis kirjutan. Aadress on marisreisib.blogspot.com ja hõlpsalt pääseb sinna ka paremal ääreribal oleval banneril klikkides. Kui on kommentaare või parandusettepanekuid, olge aga lahked kribama kasvõi selle postituse kommentaaridesse.
Esialgu ma tahtsin lihtsalt enda jaoks väikest ülevaadet, aga siis läksin liiga auahneks ja mõtlesin selle suuremale ringile avaldada. Et äkki on kellelegi abiks või miskit. Ja tulemus oli see, et nokkisin ja kompinnisin seda mitu päeva. Midagi erilist muidugi välja ei tulnud :)
Igatahes sinna tuleb uusi linke sedamööda, kui kuskil käin ja nendest siin blogis kirjutan. Aadress on marisreisib.blogspot.com ja hõlpsalt pääseb sinna ka paremal ääreribal oleval banneril klikkides. Kui on kommentaare või parandusettepanekuid, olge aga lahked kribama kasvõi selle postituse kommentaaridesse.
Dou!
Aargh. Selline olek, et kraabiks plastkaardiga randmeveene läbi. Või lööks pead vastu seina. Homme algab töö jälle. Ja ei taha..!
Kindlasti paari nädala pärast olen ma juba hoos ja viin projekte ellu vasaku käega, aga hetkel nagu absoluutselt ei inspireeri. Ainult ahistab üldse mõelda sellele tööhunnikule, mis mind ootab. Ja puhkuse lõppemine tähendab üldiselt ka sügise tulekut. Ja siis talve. Ehk siis algab 9 kuud kehva suusailma.
Ainus vähegi päästev päikesekiir selles lõputus masenduses on septembrikuine PUHKUS ja Assoorid. Aga nagunii jään ma seagrippi päev enne reisi ja ei pääse lennukisse või midagi taolist. Aaargh aargh argh.
Selle postiivse noodiga lõpetangi. Enjoy sügis.
Kindlasti paari nädala pärast olen ma juba hoos ja viin projekte ellu vasaku käega, aga hetkel nagu absoluutselt ei inspireeri. Ainult ahistab üldse mõelda sellele tööhunnikule, mis mind ootab. Ja puhkuse lõppemine tähendab üldiselt ka sügise tulekut. Ja siis talve. Ehk siis algab 9 kuud kehva suusailma.
Ainus vähegi päästev päikesekiir selles lõputus masenduses on septembrikuine PUHKUS ja Assoorid. Aga nagunii jään ma seagrippi päev enne reisi ja ei pääse lennukisse või midagi taolist. Aaargh aargh argh.
Selle postiivse noodiga lõpetangi. Enjoy sügis.
Tellimine:
Postitused (Atom)