Täna olen jälle trennilainel. Kõigepealt pean ära mainima, et töönädal läks söömise suhtes päris käest ära. Kohe kui tulevad natuke kiiremad päevad, avastan end nii tööl kui kodus magusat sisse ajamas. Aga noh eks tagasilangusi ikka tuleb.
Trenni pole selle nädala jooksul rohkem teinud kui esmaspäevane kõhuvalujooks, millest viimati kirjutasin ja teisipäevane sulgpall. Kolmapäeval oli mul nimelt ülimeeldiv hambakivi eemaldamine ja peale seda juuksur; neljapäeval olid hambad ja igemed hellad (okei, see on rohkem vabandus kui põhjus) ja reedel oli mul halvasti magatud öö selja taga ja toss absoluutselt väljas. Aga vat täna oli kohe hommikul ideaalne võimalus üks sörkimine teha.
Hommikusöögiks sõin tagasihoidlikult tassikese jogurtit ja siis siirdusingi metsa vahele. Eesmärk oli jälle esmaspäevase ebaõnnestumise kiuste proovida kõrgema pulsiga jooksu. Seekord olin juba targem - esialgu kümme minutit lasin tasa ja targu oma tavalise režiimi järgi. Seejärel lasin pulsikellal piiksuda kuni 150-ni. Joosta sai niimoodi pikemaid vahemaid, aga no pulsi langetamine sealt alla 130 löögi nõudis ikka üsna pikki jalutuskäike jooksmise vahel. Siit järeldus - taastumine on kehv :)
No aga niimoodi ma seal jooksurajal laperdasin ja vaatasin, et seekord oli päris palju teisi inimesi ka väljas. Eks muidugi, kohe hommikul oli juba 20 kraadi, sellist ilma peab ikka nautima, niikaua kui lubatakse. Aga vat mind häirib. Esiteks passivad osad mu pulsikella piiksumist imeliku näoga, tahtsin lausa mõnele öelda, et täna peabki piiksuma, kuna on raskemat sorti trenn! Ja teiseks oli rajal ka pro-trennijaid. Lippasid seal rõõmsalt graatsiliste sammudega, kui mina tümps-tümps edasi ukerdasin. Aga ei tohi muidugi lasta end teistest häirida.
Kokkuvõttes oli täna ikka märgatavalt raskem trenn kui tavaliselt. Pea huugas ja higi voolas. Aga teisalt oli ikkagi üllatavalt kerge. Selles mõttes, et ei olnud tappev, nagu ma olin arvanud :) Ja no muidugi ma ju jalutasin ikkagi suure osa, seda ju ikka jaksab teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar