No pain, no gain

Vat eile ähvardasin teid suurte ja võimsate trenniplaanidega ja täna läksingi siis raskemat treeningut teostama. Kohe peale tööd trenniriided selga ja metsarajale. Tavaliselt on mu pulsirajad 116-136, täna aga siis kuni 153. See peaks arvutuslikult olema kuni 80% maksimumpulsist.

Kõik algas hästi, aga kohe naksti kui tegin esimesi jooksusamme ning pulss läks üle 140, väsisid jalad ära ja kõhtu lõi valu. Mitte selline pistmine, vaid nagu krampide moodi. Jee! Ma kujutasin küll ette, et trenn on raske, aga mitte NII raske.
No see krampide värk võib muidugi tuleneda ka sellest, et 2h enne jooksu sõin tööl toorjuustukooki :D Ja järgmine kord luban pühalikult teha korralikumat soojendust. Aga jalad, need mu vaesed koivakesed - seda ma ei osanud oodata, et jooksmine neile nii raske on. Vanast ajast (kooli 300m soojendusringist) ma sellist asja küll ei mäleta, aga võibolla aeg kuldab mälestused. Ja siiski korra nädalas mängin ju sulgpalli, mis on jalalihastele üsna aktiivne treening. Sulgpall on muidugi hoopis teine asi kui jooks ja ilmselt siis erinevad lihased on põhirollis.

Vot aga niimoodi ma seal rajal siis siiberdasin jalgu järel vedades. Ootasin pingsalt, et pulss tõuseks ülarajani, et saaks jälle jalutada. Tõusis teine hoopis aeglasemalt kui oleksin oodanud! Koju ma lõpuks jõudsin, kuigi trenn jäi kõhuvalude tõttu märgatavalt lühemaks, kui oleksin tahtnud. Nüüd olen oma pool tundi voodil lebotanud ja esialgne šokk hakkab üle minema. Juba ongi päris hea olek. Nii hea, et lähen teen endale kaks võileiba ja istun teleka ette.

Järgmine kord proovin sellist "raskemat" trenni vast nädalavahetusel hommikul. Hästi välja puhanud ja vaid hommikune jogurt kõhus loksumas - peaks vast hõlpsam olema kui täna.