Naukku tuli Lakule seltsiks 2007 kevadel. Surfasin loomakaitseseltside lehekülgedel ja leidsin pisikese halli kassi pildi ja kirjelduse. Tekst oli stiilis, et arglik, ent mänguhimuline kass otsib kodu. Esmalt käisime teda vaatamas hoiukodus, paraku nägime vaid voodi alt helendavaid silmi, sest Naukku on ikkagi ettevaatlik loom ja igasuguseid võõraid kohe ei usalda. Mäletan veel, et hoiukodu oli mingis kortermajas, väljas oli varakevad ja ilm jube külm ja tuuline. Kui sealt tagasi auto juurde kõmpisime, oli mõlemil juba ootusärevus hinges. Kassi kohe kaasa ei saanud, tegelikult pidime veel lausa mitu nädalat ootama, sest Naukku oli veel vaktsineerimata.
Elasime siis veel Espoos üürikas ja Lakul seal oma suur reviir. Kui Naukku lõpuks meile jõudis, veetis ta esialgu paar päeva kapis ja voodi all. Laku tahtis kohe tutvust sobitada, ent selle peale näidati talle hambaid ja ühe korra ka tutvustati küüsi. Vaikselt hakkas siiski Naukkugi julgust koguma, harjus Lakuga ja lõpuks Laku eeskujul ka meiega. Lähedasi sõpru meist pole saanud, Naukku hoiab üldiselt turvavahet, ent on hetki, mil ta lubab end silitada ja kõrva tagant kratsida. Inimestega ta kohe pisikesest peale harjunud ei ole - üles on ta kasvanud ühe vanamemme ülekäte läinud kassikoloonias, umbes 80 liigikaaslase seltsis. Olevat seal olnud ja söönud, mida kätte saanud. Sellest ilmselt tuleneb ka tema väike kasv. Loomakaitseseltsist öeldi meile, et kuigi kartlik, on Naukkul leebe iseloom, inimest ta ei ründa.
Mänguhimulisus oli ja on Naukku tunnusmärk. Kui kuskil hiirt loopida, siis kass on kohal nagu viis kopikat. Vahel ta lausa unustab ennast ja hüppab mänguhoos meile väga lähedale, ent siis märkab kohkunult oma asukohta ja lippab kiirelt kaugemale. Mängides peame me isegi ettevaatlikud olema - Naukku hüppab hiirte järele nii ennastunustavalt, et paar korda on ta teinud uskumatult kõrgeid hüppeid ja pole jõudnud maandumise peale mõelda. Nii et alla tuleb ta siis üsna ebamugavates asendites, seega talle enam hiiri kõrgele ei viska.
Lakuga nad saavad läbi nii nagu kassid enamjaolt: erilised lähedased ei olda, aga teise seltskond on siiski vahetevahel üsna tore. Laku on Naukkule nagu vanem õde - üldiselt ignoreerib, vahel virutab käpaga, aga teinekord istuvad kõrvuti nagu parimad sõbrad. Naukku tiirutab vahel Laku ümber ja jookseb järel, nurrub ja lükkab oma pead Laku kaela alla. Teinekord ronib Lakule kaissu tukkuma ja laseb end lakkuda.
.jpg)
Soojad magamiskohad on Naukku nõrkus. Laku kõrval on muidugi hea, ent päikesepaiste meeldib samuti. Espoos rõdul võttis ta vahel suhteliselt kummalisi poose. Siin korteris meeldib talle radiaatori peal magada. Seal ta veedab kütteperioodil iga päev mitu tundi. Muidugi on ta ka vedelenud sooja läpaka peal.
Külaliste tulles lippab Naukku esmalt magamistuppa voodi alla, ent kui seltskond elutoas vaikselt juttu ajab, tuleb temagi esmalt magamistoa uksele piiluma ja kui päris julgeks läheb, siis vahel lausa elutuppa. Uudishimule vastu ei saa.
Minu jaoks Naukku on ääretult armas olend. Pisut pelglik, aga siiski reibas ja mänguline ning vahetevahel üllatab oma julgusega iseennastki :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar