Nädalavahetus lendas jällegi kiirelt mööda, ent minu rõõmuks jõudsime käia taas uues kohas jalutamas ja pildistamas. Seekord viis tee meid Seurasaarele, idüllilisele muuseumisaarele, nagu ütleb soomekeelne Wikipedia. See on rahvuspark, vabaõhumuuseum ja üleüldine vaba aja veetmise, jalutamise, sörkimise ja pikniku pidamise koht all-in-one.
Meist kumbki polnud seal varem kordagi käinud, ent olin kuulnud töökaaslastelt, et see on vahva koht ja seal ringi jalutades lendab aeg linnutiivul isegi talvel. Eriti meeldis mulle see, et saar pidi oravatest kubisema ja need pidid isegi käest sööma. Ahaa, mõtlesin mina - ideaalne koht väikseks loodusfotograafiaks, pole mingit suurt objektiivi vaja kui oravad sulle niisamagi otsa komistavad.
Võtsingi vanadest varudest kaasa väikse kotikese päevalilleseemneid ja maapähkleid ning läksime teele. Meilt oli saarele umbes poole tunni autosõit. Esimesed vaated olid väga lubavad - meri oli jääs, inimesed jalutasid ja suusatasid jääl ning pardid patseerisid kaldal.
Valisime rannaäärt mööda kulgeva teeraja ning hakkasime saarele ringi peale tegema. Päikenegi tuli just pilve tagant välja ja soojendas juba üsna mõnusalt. Hoidsime silmad oravate ootuses lahti, ent mida pole, seda pole. Lindude säutsumist oli see-eest mitmelt poolt kuulda, saarel oli palju lindude söögipunkte. Musträstale sai päris lähedale pääsetud.
Rahvast oli päris palju, saarele olid pered tulnud lastega aega veetma, nägime ka koertega jalutajaid ning muidugi "terves kehas terve vaim" -tüüpe jooksmas või suusatamas. Minuarust eriti vahva oli see, et olime üsna kesklinna lähedal, üle jäätunud mere paistsid näiteks kätte kõrghooned ja veeauru taevasse paiskavad tehasetornid.
Aga oravad, kus olid oravad? Olime juba jõudnud saarele ringi pea-aegu peale teha ja mina igatahes täiega oravate suhtes pettunud (milline tüng!!), kui viimaks ikkagi üht isendit näha õnnestus. See siiski erilist julgust üles ei näidanud, lippas pigem mööda puid kaugemale ja isegi minu pakutud pähklid ei ahvatlenud teda lähemale.
See-eest olime äratanud vareste tähelepanu. Vaikselt tungisid nad lähemale ja tundsid huvi lumme lennanud söögikraami vastu.
Niimoodi siis veetsime pühapäeva, mõnusas päikesepaistes :) Kokkuvõttes oli hästi vahva, meilgi läks saarele ringi peale tegemiseks lausa paar tundi. Suvel lähen igatahes uuesti ja annan ka oravatele teise võimaluse.
P.S. muide mainin ka taustateadmiseks, et taolistes postitustes kasutan tavaliselt segamini nii minu kui Aki võetud pilte. Nii et kui mõni kehv pilt ette tuleb, siis see ei pruugi olla minu ;) sama kehtib ka muidugi heade piltide kohta ...
2 kommentaari:
Kuula mind, Maris, sa ei taha nende oravadega kohtuda.
Ma ei tea kuhu nad oli sinu visiidi ajal kadunud, aga ole tänulik. Need oravad ei ole tavalised oravad. Nad on mingisugused superoravad, oravade terminaatorid, kes teavad täpselt mis nad tahavad. PÄHKLEID! Pähkleid mulle! Kohe! Nüüd! Ja kui sa nendele pähkleid ei paku, käivad nad kallale.
Kujuta ette sellist pilti: Tiina, umbes 6-aastane, ema ja isaga Seurasaares. Pähkleid on loomulikult kaasas.
Isa tahab Tiinat pildistada. Tiinale pannakse pähkleid peopesale. Ja siis tulevad need koletised, karvased rotid kohevate sabadega. Ronivat Tiina peale, söövad pähklid ära ja tänuks hammustavad last. Mul on veelgi väike arm ühes sõrmes mälestusena sellest visiidist.
Not a nice day!
Ma arvasin et minu hirmus orava-ajalugu oli midagi erilist. Aga nüüd kuulsin oma mehe käest, et sama asi juhtus talle ka.
Maris, Soome või vähemalt Helsingi lapsed elavad kõik post-stressis. Karvased ja nunnud Seurasaare superoravad on nad hirmutanud. Pole siis ime et oleme nii keeruline rahvas ja joome nii palju. :-)
Väga hea teooria! :D
Ah et sellepärast kuulsin kord õuel üht naabrit karjumas, et käigu need jõledad oravad siit minema. Ma mõtlesin, et ta on mingi loomavihkaja, aga nüüd saan aru. Diagnoos: orava-stress ;)
Postita kommentaar