Toredad asjad

Kuigi tööl on viimasel ajal motivatsioon olnud nullilähedane, siis vabal ajal siiski leidub mitmeid asju, mis mind inspireerivad või mille üle võin puhast rõõmu tunda.

Esiteks tänane päev oli super! Töölt rongi peale minnes oli julgelt viis kraadi sooja, päike paistis ja ma jalutasin mantlihõlmad lahti ning sisemiselt naeratades. On täiesti võimalik, et ma naeratasin ka päriselt, kui nägin tänavale lillepottidesse istutatud kollaseid mininartsisse ja nende kõrval avanevaid värvikirevaid krookuseid. See viib mõtted ka oma aialapikese peale. Iga päev mõõdan silmadega kodu ees lumekatte paksust ja võin tõdeda, et see tasapisi juba kaugeneb majaseinast. Kus ta pääseb, kui täna juba räästadki tilkusid rõõmsalt.
Kui lumi on sulanud ja päike jätkuvalt majaesist kuumutab, ei peaks minema pikalt kui juba sinine kirgaslill katab vaibana muruplatsi. Pisut peale seda peaks tulema krookused - kui neid üldse mul enam aias on! Lasen end üllatada.


4. aprill 2008

Pisike ootusärevus on sees ka kodu sisustamise suhtes. Nimelt leidsin H&M Home tootevalikust meile uue vannikardina ja kaks pisikest vannitoavaipa. See võib kõlada nii tähtsusetu asjana, ent minu innukust see ei varjuta :) Kibelen juba postkontorisse paki järele (kuigi seda seal veel pole..) ning vannitoale värskemat ilmet andma.





Juba nendest asjadest piisaks minu meeleolu tõstmiseks, ent see ei ole veel kõik! Kuna minu viimase aja suur lemmik Duffy tuleb juulis meie puhkuse ajal Soome, siis ei või ju ma sellest ilma jääda! Seega tere Pori Jazz, 16.7. Selle auks viskan kohe ka ühe juutuubi lingi.

Kui Duffy on siiski alles juulis, siis juba maikuus läheme Stockholmi sõpradele külla ja see on äärmiselt tore. Võib-olla maikuus on ka siiapoole tulijaid oodata? Mine tea.. Igatahes ilusat õhtut kõigile!

Täna sain tünga

Täna läksin hommikul kümne paiku välja, tennised jalas ja kevadine jakk seljas (ostukeskuses ei või liiga paksult riides olla ;)), aga mida ma näen tagasi tulles - lund on tulnud mingi kümne sentimeetri jagu ja muudkui sajab edasi. Ma ei saa aru, kuhu see kevad siis jäi? Petukaup.

Peagi seame sammud sõprade juurde õhtut veetma, mõnusat nädalavahetust teilegi!

P.S. Tegin eile sellise tembu, et liitusin feissbukki, õudne.

Twilight zone

Hmm, ei saandki kinga. Ent meie seitsme inimese tiimist kolm said, nii et ei teagi täpselt, et kuidas nüüd siis edasi. Kuidagi kahevahel olek on.

Niipalju siis tööasjadest, püüan ikkagi hoida liini, et siin blogis neist avalikult ei jahu. Muidugi eks ta üsna raske ole, kuna töö on mu teine elu. Esimene on muidugi laisklemine.

Aki käis kohe kiirelt peale seda uudist poes ja ostis peegelkaamera. Umbes et nüüd kuna me veel pankrotti ei lähe, siis võib endale ühe kauaoodatud mänguasja jälle lubada. Hetkel loeb siin kasutusjuhendit :P
Aga see tähendab ainult üht asja - mina omandan meie Canoni digika ja tulemas on RÄIGELT palju ühiseid pildistamisreise, kus me ei pea enam kaamerat käest kätte jagama.

Edit: esialgu tähendab see siiski seda, et ma ei näe oma elukaaslast vähemalt nädal aega, kuna ta on süvenenud fotoka funktsioonide uurimisse ja testimisse.

Tere kevad!

Täna oli viimaks ometi täiesti kevadine ilm. See pikk talv hakkabki juba siibrisse viskama, ainult lumi ja jää, valge ja üksluine. Kus on värvid, päikesepaiste, lilled, rohelus? Pildistaminegi hakkab igavaks minema, ainult need samad lumeväljad (see võib muidugi ka pelgalt pildistaja viga olla ;)). Ootan innukalt kevadekuulutajaid - säutsuvaid linnukesi ja värvilisi lillekesi. Eriliselt põnev on muidugi see, et mis mu sügisel maha pandud sibulatest tuleb. Ma ei mäleta enam sedagi, kas oli ainult tulpe või sai mõni krookus ka ostetud. Ja üleüldse minuarust on jänesed mingil hetkel seal lillepeenra kandis midagi kaevanud ning lisaks on alati mutioht, neile need sibulad vist täitsa maiusroog.

Tänane pilt illustreeribki kevade tulekut - kõrvalmaja katuselt sulab lund ning tulemus on selline, nagu oleks keegi katusele valget vahvlitainast kallanud ja ootaks ühe suure ja ruudulise vahvli küpsemist :)





P.S. Vahvlid pole mul ilmaasjata mõtteis - nimelt Tamperel sai hotellis hommikusöögil ise vahvleid praadida! Kallasid kannust taigna vahvlirauda ja mmmm! - milline lõhn ja maitse :P

Komandeeringus

Tamperes on nüüd siis käidud, tööasjad aetud ja kõht täis pugitud. Ma ei saa aru, alati komandeeringutes on täissöömine see põhiline asi. Alati stiilis hommikusöök, lõuna, pärastlõunakohv, õhtusöök - ja eelmist rooga pole umbes jõudnud veel seedidagi kui juba uus peale tuleb. Aga ega ma ei kurda, eks kodus võib neid kuivi võileibu närida küll, reisil peab ikkagi viimast võtma, eriti kuna ise pole vaja kokata ega midagi.

Resideerusime Holiday Club spahotellis, otse järve ääres. Tuba oli viimasel 11. korrusel ja vaade otse järvele - jällegi ei või kurta! :) Eile õhtupoolikul võtsime ka hotelli ujulapoole ette, ma hulpisin üle tunni mulli-, ja mineraalvannides, pärast oli nahk täiega kortsus. Ilge väss tuli ka peale, ikkagi veesporti ju teinud ;)

Tampere linna endaga ei jõudnud lähemat tutvust seekord sobitada. Ainuke vaatamisväärsus, kus käisime, oli kohalik Stockmann ja lisaks Sokose 3+1 päevad. Viimases oli muide sooduspakkumine Kalevi shokolaadidele, krahmasin ostuhulluses kolm küpsise- ja ploomitükkidega tahvlit kaasa, just seda maitset mujal pole viimasel ajal olnud (hea põhjendus eksole). Üks neist on paraku juba kuhugi kadunud ...


Vaade toa rõdult

Ilusat nädalavahetust ja kevade algust!

Regress läheneb

Täna oli lehes artikkel, et vananemine algab 27-aastaselt. Virginia ülikooli uuringu kohaselt on inimese kognitiivsed oskused nagu mõtlemine, keel, mälu tipus 22-aastaselt ja langus algab 27-selt. Selge drop tuleb selles eas järeldusvõimes, mõtlemise nobeduses ja ruumilises mõtlemises.
Mälu kehvenemise murdepunkt on see-eest 37-selt. Siiski elukogemusel ja teadmiste kogumisel põhinevad oskused paranesid kuni kuuekümbini.

Igatahes mul on nagu paar haledat kuud veel seda mõtlemise kõrgaega elada, pärast seda peab vist hakkama "vana rasva" ehk kogemuste peale rõhuma :) Aki ainult irvitas ("mida ma ütlesin, mida ma ütlesin!!!") kui seda lugu kuulis - ta on nimelt juba pikemat aega mulle oma vanadust kurtnud ja mina selle üle naernud. I'm clearly proved wrong.

Muudest teemadest, sel nädalal on veel ees kahepäevane tööreis Tamperele ja noh nädala pärast siis vaatab, kas on lähiajal üldse enam vaja tööle minna.

Hirmufaktor

Hee, õhtune teleprogramm on hommikust märgatavalt parem. Sealt tuleb Soome Fear Factori teise hooaja esimene episood, maailmameistrite võistlus. Osalejad on suusahüppajad Janne Ahonen ja Matti Nykänen, ujuja Jani Sievinen, rühmvõimleja Paula Thesleff, kujunduisutaja Sini Aarnio ja saapaviskaja Eeva Isokorpi.

Kurguravimiks saate kõrvale Ben&Jerry's jäätis ja nii see haigus kaob!

Ostukanal ja A-rühm

Plääh, lõpuks jäin siis minagi haigeks. Kaks päeva vahtisin kuidas Aki läbi nina rääkis ja nüüd on minu kord. Üleüldine väss, raske pea, siil kurgus ja muud tüüpilised sümptomid.

Tänase hommiku olen veetnud diivanil lösutades ja telekat vaadates. Hommikuti muidugi midagi head telekast ei tule. Olen poole silmaga jälginud Muumitrolle, koduotsinguid Belizel, lumelauasõitu ja ostukanalit. Viimast kõige kauem, umbes pool tundi lausa.

Kõigepealt esitleti seal Swivel Sweeperit, mingit aku jõul toimivat põrandaharja. Võrdluseks näidati mingit ameerika stiilis tolmuimejat, et kuidas sellega on nii ebamugav koristada ja näiteks diivani alt ei saa tolmu kätte. Swivel muidugi koristab kõike ideaalselt.
En minu üllatus oli suur, kuna järgmises klipis osales ka A-rühma Mr. T! "Maybe you can hire the A-team!"
Aga jah, eks ikka Mr. T on vanast peast pehmeks hakanud. Mõelge ise, B.A. Baracus mingit turboahju reklaamimas?



Ma ei saa vist ikkagi üht korralikku postitust tehtud, mõtted hüplevad nuuskamise ja kirjutamise vahel. Jätkangi hoopis teleka seltsis, sealt tuleb nüüd umbes kolmelt kanalilt talisporti.

My song about Balti jaam, Tallinn, Estonia

See postitus on tehtud Plinky vahendusel. Plinky esitab iga päev mingi küsimuse, millele võib igaüks vastata ja vastuse oma blogisse saata. Mõtlesin, et testin Plinkyt, äkki saab vahel postitusteks inspiratsiooni. Tänane küsimus oli järgmine: "Paul Simon was going to Graceland, Toto blessed the rains down in Africa – what place would you write a song about?"

Balti jaam oli seega minu vastus. Seda seetõttu, et kunagi olen lausa sellest kohast mõelnud ühe salmikese ja refrääni valmis, inspiratsiooni andsid Balti jaama nukker välimus ja ringi kondavad prükkarid. Enam sõnu ei mäleta, aga refrään käis nii: "Balti jaaaaam, Balti jaam, oujee." :D
Deep.

Aga tegelikult mul pole vaja laule kirjutada, kuna kõik on juba valmis mõeldud. Näiteks Sõpruse Puiestee "Hüvasti Tallinn" (http://www.youtube.com/watch?v=8woXUa2VRQE) või Monty Pythoni "Finland" (http://www.youtube.com/watch?v=JGWqtwhS2KY).

P.S. Jäin nüüd siis Sõpruka videot vaatama ja põrgu päralt, kas see on üles võetud Balti jaama tunnelis? :D Või on see siiski vist Vabaka tunnel ...

Seurasaari

Nädalavahetus lendas jällegi kiirelt mööda, ent minu rõõmuks jõudsime käia taas uues kohas jalutamas ja pildistamas. Seekord viis tee meid Seurasaarele, idüllilisele muuseumisaarele, nagu ütleb soomekeelne Wikipedia. See on rahvuspark, vabaõhumuuseum ja üleüldine vaba aja veetmise, jalutamise, sörkimise ja pikniku pidamise koht all-in-one.



Meist kumbki polnud seal varem kordagi käinud, ent olin kuulnud töökaaslastelt, et see on vahva koht ja seal ringi jalutades lendab aeg linnutiivul isegi talvel. Eriti meeldis mulle see, et saar pidi oravatest kubisema ja need pidid isegi käest sööma. Ahaa, mõtlesin mina - ideaalne koht väikseks loodusfotograafiaks, pole mingit suurt objektiivi vaja kui oravad sulle niisamagi otsa komistavad.

Võtsingi vanadest varudest kaasa väikse kotikese päevalilleseemneid ja maapähkleid ning läksime teele. Meilt oli saarele umbes poole tunni autosõit. Esimesed vaated olid väga lubavad - meri oli jääs, inimesed jalutasid ja suusatasid jääl ning pardid patseerisid kaldal.









Valisime rannaäärt mööda kulgeva teeraja ning hakkasime saarele ringi peale tegema. Päikenegi tuli just pilve tagant välja ja soojendas juba üsna mõnusalt. Hoidsime silmad oravate ootuses lahti, ent mida pole, seda pole. Lindude säutsumist oli see-eest mitmelt poolt kuulda, saarel oli palju lindude söögipunkte. Musträstale sai päris lähedale pääsetud.




Rahvast oli päris palju, saarele olid pered tulnud lastega aega veetma, nägime ka koertega jalutajaid ning muidugi "terves kehas terve vaim" -tüüpe jooksmas või suusatamas. Minuarust eriti vahva oli see, et olime üsna kesklinna lähedal, üle jäätunud mere paistsid näiteks kätte kõrghooned ja veeauru taevasse paiskavad tehasetornid.



Aga oravad, kus olid oravad? Olime juba jõudnud saarele ringi pea-aegu peale teha ja mina igatahes täiega oravate suhtes pettunud (milline tüng!!), kui viimaks ikkagi üht isendit näha õnnestus. See siiski erilist julgust üles ei näidanud, lippas pigem mööda puid kaugemale ja isegi minu pakutud pähklid ei ahvatlenud teda lähemale.
See-eest olime äratanud vareste tähelepanu. Vaikselt tungisid nad lähemale ja tundsid huvi lumme lennanud söögikraami vastu.





Niimoodi siis veetsime pühapäeva, mõnusas päikesepaistes :) Kokkuvõttes oli hästi vahva, meilgi läks saarele ringi peale tegemiseks lausa paar tundi. Suvel lähen igatahes uuesti ja annan ka oravatele teise võimaluse.



P.S. muide mainin ka taustateadmiseks, et taolistes postitustes kasutan tavaliselt segamini nii minu kui Aki võetud pilte. Nii et kui mõni kehv pilt ette tuleb, siis see ei pruugi olla minu ;) sama kehtib ka muidugi heade piltide kohta ...

Väikesed oleme, kõnnime varvul me

.. laulab Trubetsky Vennaskonna loos "Kassid". Ma pole kassidest pikalt kirjutanud, nüüd on aeg see viga parandada. Alustan seekord Naukkust, kuna ta kipub muidu niigi suurema ja julgema Laku varju jääma.



Naukku tuli Lakule seltsiks 2007 kevadel. Surfasin loomakaitseseltside lehekülgedel ja leidsin pisikese halli kassi pildi ja kirjelduse. Tekst oli stiilis, et arglik, ent mänguhimuline kass otsib kodu. Esmalt käisime teda vaatamas hoiukodus, paraku nägime vaid voodi alt helendavaid silmi, sest Naukku on ikkagi ettevaatlik loom ja igasuguseid võõraid kohe ei usalda. Mäletan veel, et hoiukodu oli mingis kortermajas, väljas oli varakevad ja ilm jube külm ja tuuline. Kui sealt tagasi auto juurde kõmpisime, oli mõlemil juba ootusärevus hinges. Kassi kohe kaasa ei saanud, tegelikult pidime veel lausa mitu nädalat ootama, sest Naukku oli veel vaktsineerimata.

Elasime siis veel Espoos üürikas ja Lakul seal oma suur reviir. Kui Naukku lõpuks meile jõudis, veetis ta esialgu paar päeva kapis ja voodi all. Laku tahtis kohe tutvust sobitada, ent selle peale näidati talle hambaid ja ühe korra ka tutvustati küüsi. Vaikselt hakkas siiski Naukkugi julgust koguma, harjus Lakuga ja lõpuks Laku eeskujul ka meiega. Lähedasi sõpru meist pole saanud, Naukku hoiab üldiselt turvavahet, ent on hetki, mil ta lubab end silitada ja kõrva tagant kratsida. Inimestega ta kohe pisikesest peale harjunud ei ole - üles on ta kasvanud ühe vanamemme ülekäte läinud kassikoloonias, umbes 80 liigikaaslase seltsis. Olevat seal olnud ja söönud, mida kätte saanud. Sellest ilmselt tuleneb ka tema väike kasv. Loomakaitseseltsist öeldi meile, et kuigi kartlik, on Naukkul leebe iseloom, inimest ta ei ründa.



Mänguhimulisus oli ja on Naukku tunnusmärk. Kui kuskil hiirt loopida, siis kass on kohal nagu viis kopikat. Vahel ta lausa unustab ennast ja hüppab mänguhoos meile väga lähedale, ent siis märkab kohkunult oma asukohta ja lippab kiirelt kaugemale. Mängides peame me isegi ettevaatlikud olema - Naukku hüppab hiirte järele nii ennastunustavalt, et paar korda on ta teinud uskumatult kõrgeid hüppeid ja pole jõudnud maandumise peale mõelda. Nii et alla tuleb ta siis üsna ebamugavates asendites, seega talle enam hiiri kõrgele ei viska.



Lakuga nad saavad läbi nii nagu kassid enamjaolt: erilised lähedased ei olda, aga teise seltskond on siiski vahetevahel üsna tore. Laku on Naukkule nagu vanem õde - üldiselt ignoreerib, vahel virutab käpaga, aga teinekord istuvad kõrvuti nagu parimad sõbrad. Naukku tiirutab vahel Laku ümber ja jookseb järel, nurrub ja lükkab oma pead Laku kaela alla. Teinekord ronib Lakule kaissu tukkuma ja laseb end lakkuda.



Soojad magamiskohad on Naukku nõrkus. Laku kõrval on muidugi hea, ent päikesepaiste meeldib samuti. Espoos rõdul võttis ta vahel suhteliselt kummalisi poose. Siin korteris meeldib talle radiaatori peal magada. Seal ta veedab kütteperioodil iga päev mitu tundi. Muidugi on ta ka vedelenud sooja läpaka peal.







Külaliste tulles lippab Naukku esmalt magamistuppa voodi alla, ent kui seltskond elutoas vaikselt juttu ajab, tuleb temagi esmalt magamistoa uksele piiluma ja kui päris julgeks läheb, siis vahel lausa elutuppa. Uudishimule vastu ei saa.

Minu jaoks Naukku on ääretult armas olend. Pisut pelglik, aga siiski reibas ja mänguline ning vahetevahel üllatab oma julgusega iseennastki :)

Pildikesi ühest kooselust

Varasemast köögipostitusest jäi välja meie magneteid täis topitud külmkapp. Suurem osa neist on kingiks saadud, ise oleme minuarust ainult selle Eiffeli torni toonud.



Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mõtlesin teiega jagada teistsugust kunsti meie külmkapil. Ühel päeval oli kapi külge ilmunud järgmine koomiks:



Tõlkes on see umbes nii:
"Istun ja mõtlen tegemata kodutöödest. Nõud, must pesu, koristamine ja kontrolltööd."
"Miks ma istun ja lasen neil asjadel mind ahistada? Selle ajaga oleks ma juba kõik tööd ära teinud."
"Hop hop naine!"
"Siga saab varsti perevägivalda tunda!"

Koomiks räägib naise ja sea kooselust, peaks vist ka Päevalehes ilmuma? Igatahes Aki selle stripi sinna üles toppis. Mingi vihje peaks seal vist peituma, aru ma ei saa. Huumorivend eks, heheh.
Järgmine päev toppisin mina teise koomiksi üles. The empire strikes back, ähähää!



"Mis pundar siin on?"
"Pesu. Panin kuivama"
"Need peab sirgelt panema."
"Miks? Kuivab niigi."
"Mida tropp!"

Köök uues kuues

Lõpuks ometi. Köök on valmis. Tööpinnad ja valgustid vahetatud. Laminaatpindade asemel on nüüd täispuit, luminofoorlampide (arvake kui kaua ma seda terminit otsisin!) asemel halogeenid.

Enne:



Pärast:



Enne:



Pärast:



Enne:



Pärast:



Ja veel üks pilt kogu köögist:



Ma ei hakanud mingit sisustusajakirja pilti tegema, kus nagu köögis valitseb tühjus ja tööpindadel on üks lillepott ja kaks küünalt. Ikka kõik purgid ja rätid on väljas nagu normaalselt. Tegelt ma muidugi küürisin ikka pildistamise jaoks kõik ilusti puhtaks ;)