Tööloom

Tegin täna jälle olude sunnil tiba pikema päeva. Viimistlesin homset presentatiooni ja kirjutasin endale pika nimekirja järgmiste nädalate töödest. Peale puhkust tööle tulles oli pea tühi, et mida kõike me aasta lõpus uuringutiimi 2009 aasta plaani kirjutasime. Nüüd täna siis see selgus, räigelt mulle tegemist!
Millegipärast olin ma veel enne puhkust optimistlikult meelestatud aasta alguse töökoorma suhtes - kujutlesin sinisilmselt, et saan rahulikult arenguprojektidele keskenduda, kuna aasta on hästi ette planeeritud, ülesanded excelisse kirjutatud ja eelarvegi lukku löödud. Tutkit ma ütlen :) Igatahes fakt on see, et minu tööst vähemalt 50% moodustavad jooksvad ülesanded, mis suhteliselt ootamatult välja ilmuvad. Arenguprojektid peab siis nende kõrvalt vasaku käega valmis viskama.

Metroos kodu poole loksudes mõtlesin ikka veel tööasjadele ja sealt siirdusin üle teemale, et olen ju oma uut töökohta kiitnud - aga et mis mulle selle juures siis üldse meeldib, igatahes ju mitte pikad päevad. Noh ma ütlen, et ma olen siin tööl arenenud. See esiteks.
Mäletan, et esimeses töökohas istusin päevad läbi arvuti taga ja vehkisin mingeid aruandeid teha excelis ja powerpoindis. Mingit erilist analüüsi need minuarust ei sisaldanud, selline copy-paste ja valemite nokkimine. Klientide juurde ka ei lastud, ega ma vist poleks seal midagi eriti osanud öeldagi, ikkagi noor, loll ja arg olin. Samas meedia-ala ja kõiksugu andmed said tuttavaks ning seal oli ikkagi siiani ületamatult parim tööseltskond. Mingil hetkel hakkas siiski see rutiinne töö üle viskama ja teadsin, et pean nagunii uut töökohta otsima, aga siis tuligi isiklik elu vahele ja pistsin üle lahe putku.

Räige õnn soosis mind ja sain soovituse toel järgmisse meedia-agentuuri tööle. Seal mulle juba anti rohkem vastutust ja lausa klientide juurde lubati tulemusi esitama. Hääd kogemust kogunes palju, uuringute läbiviimist ankeedi ja hindade koordineerimisest kuni tulemuste esitamiseni. Numbritega mässamine mulle muidugi jätkuvalt meeldis ja kuna seal aega oli ka piisavalt, siis nokitsesingi näiteks valmis igasugu suuri pivot-tabeleid ja isegi mingi Access-andmebaasi. Praegu mõtlen, et mul ikka aega ja innukust jätkus, sest näiteks kogu Access-programmi ei olnud ma kordagi varem avanud ja nüüd uurisin seal ise tutorialide abil, kuidas andmebaasi nullist luua. Tegin lausa mingi beeta-versiooni kõigepealt ja pärast veel wordi ja powerpointi andmebaasi kasutusjuhendi :D Mul vist ikka oli tapvalt igav seal ja aega räigelt üle.

Pikalt ma muidugi sealgi töökohas ei viibinud, rahutu hing või ma ei tea mis. Palk oli niru ja atmosfäär kuidagi frustreeritud. Nii et jälle tutvuste kaudu (õudne onupojapoliitika ikka) tegin oma karjääriredelil järgmise sammu, seekord siis läksin meedia poole üle. Praegu tagasi mõeldes ikka õige otsus. Palk on muidugi üks asi, materialism is my middle name! Aga selle ette peab tööd tegema ikka krt, alles nüüd ma saan sellest aru. Ei ole tasuta lõunaid.
Vastutust ja huvitavaid tööülesandeid siin ka ikka jagub. Muidugi peale esimest poolt aastat on kõik huvitav eks, aga mulle tundub, et siin arenguprojekte ja vaheldust siiski jätkub, ole mees ja tee ainult. Ainult andmetesse pole jõudnud veel keskendunult süveneda, kuigi see ka mu üks peamistest ülesannetest. Igast operatiivset jama pluss arenguprojekte on nii tihedalt, et selliseks rahulikuks mõttetööks polegi nagu aega.
Vahel olen mõelnud, et oleks tore kuskil omaette rahulikult andmeid nokkida, poleks kiireid tähtaegu ega paanikat. Aga siis tuleb realism peale ja ütleb, et see tähendaks ka mingit niru uurija-palka. Pigem vist ikka tuleb praegu noorelt rebida täiega ja siis tulevikus võib rahulikult jalad laual istuda ja ainult teisi konsulteerida. See mõte on nagu mu päästerõngas, motiveerib töötama krt :D Muidu ma ju ikka laiskvorst ise ja kui keegi mind taga ei torgiks (tähtajad nt), siis ei teeks ka. Jäägugi see siin viimasena kõlama :)