Viimasel ajal pidevalt kui ma rongi või metroo peale jooksen, kummitab mul mõtteis üks tsitaat. Kõigepealt ma räägin sellele natuke tausta.Tegime tööl suvel uuringu, milles muuseas küsisime, millisena nähakse pealinlasi. Vastajaid oli Soome igast nurgast ja kuigi paljud ei osanud midagi erilist välja tuua, siis leidus ka mitmeid briljantseid vastuseid.
Üks näide kõlab vabas tõlkes umbes nii: "Kogu maailm keerleb Kehä III (Helsingit ümbritsev ringtee) seespool. Kurdetakse et on must talv, kuigi kolm neljandikku Soomest on lumekatte all." Selline pealinnakeskne suhtumine valitseb tihti nii teleuudistes kui ka mitmetes väljaannetes, seega võib jäädagi mulje, nagu räägitaks tervest riigist. Ilmselt pole ka mitte Eestile võõras nähtus :)
Aga nüüd siis asja juurde. Teine meeldejäävaim vastus kõlas nii: "Peatuses oleva metroo peale joostakse, kuigi järgmine tuleb juba paari minuti pärast! Kellel päriselt on nii kiire?"
Kui me tööl seda esimest korda kuulsime, siis nii mõnigi ühistransporti kasutav hakkas vaikselt muhelema ja tunnistas end süüdi, nagu ka mina. Tõesti kuigi hommikuti rongid käivad viieminutiliste vahedega, lippan ma sellest hoolimata saabuva rongi peale ja istun seejärel kogu tee higistades. Nüüd ma olen mõtlema hakanud, kas mul tegelt ka ongi nii kiire? Umbes üheksal juhul kümnest on vastus ei - ja ma ei arvesta siinkohal kordi, kui väljas paugub pakane ja tõesti ei kannata peatuses viit minutit seista. Vahel võikski ehk sellest õppust võtta, rahulikult peatusse jalutada ja kiirustamise asemel omi mõtteid kuulata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar