Viisime kohe esmaspäeva hommikul auto hooldusse, mingi spetsiaalselt Citroënide remonditöökoda. Peale tööd kästi järgi tulla - et olevat veakoodid ära nullinud. Pisut nagu imestasime, et kas siis midagi muud ei tehtud, eks need errorid tulevad ju siiski mingil põhjusel. Uurisime veel täpsemalt järgi, diagnostika olevat andnud mingeid tundmatuid (!) veakoode, ent kui nad need ära tühistasid, siis olevat auto normaalselt töötanud.
Egas midagi, vaikselt tuli mõte, et väga hea, et nii lihtsalt pääsesime, ilma suurema osade vahetuseta. Muidugi immediately kui Aki auto käivitas, viskas täpselt samad errorid taas ette ja service-tulukese põlema. Tüng! Kobisime tagasi töökotta ja surusime remondimehele autovõtme uuesti pihku.
Täna käis Aki autol uuesti järel, taaskord polnud muud tehtud kui veakoodid tühistatud. Siiani pole auto veel errorit visanud, aga kuidagi kõhe on homse suhtes. Või millal iganes auto jälle suvatseb "gearbox faulty" ja "ESP/ASR fault" teatada ja püsiva kolmanda käigu sisse lükata ...
On tehnika ikka tänapäeval. Rääkisin Akile, et vanasti isa Žigull pidas üle 20 aasta vastu, sellega sai lausa kunagi minu voodi katusel Tartusse sõidetud. Oi see oli ikka huumor. Aga samas ega oma autot selle vastu ei vahetaks küll mingil juhul :D
teisipäev, 27. jaanuar 2009
pühapäev, 25. jaanuar 2009
Kassist köögini
Mitmest asjast oleks jahuda, aga pole nagu selget neid teemasid ühendavat liini. Nii et hakkan lihtsalt kuskilt pihta ja vaatab, kuhu välja jõuan.
Esiteks Laku. Neljapäeval võtsime tal viimaks krae kaelast, jalg oli suhteliselt ilusti paranenud. Väike roosa laik on veel näha, aga karvade kasv pidigi aega võtma. Kass on kohe rõõmus ja reibas ja sööb nagu vana loom, et kaalukaotust tasa teha. Kraega oli ta väga närb sööja, nüüd pole sellest enam jälgegi.
Ent enne torbiku eemaldamist juhtus meil Lakuga nii mõndagi, näiteks üle-eelmisel laupäeval, kui ma üksi kassidega kodus olin. Lükkasin Ruja DVD mängima, et rahulikult etendust vaadata, ent Lakul hakkas sel päeval juba teistkordselt halb. Ma detailidest ei kirjuta, aga ütleme nii, et pidin tal krae pesemiseks eemaldama ja samuti esiku vaipa nühkima. Antibiootikume muidugi peale seda talle enam ei söötnud. Minu askedades pani Laku diivani alla plehku ja mina kobisin vaibale teda valvama. Ühe silmaga jälgisin kassi ja teisega Ruja etendust. Miskipärast läks osa näidendist seega kaotsi.
Valvamine polnud ka kuigi hea, sest vahepeal olin sunnitud vetsus käima - vaatasin veel et Lakul silmad kinni ja magab rahulikult, aga muidugi oli see vaid tüng. Nii kui selja keerasin, oli ta jala kallale pääsenud. Peale seda seika oli Lakul muidugi süda rahul, kärn maha kraabitud, seega ronis ta vabatahtlikult diivani alt välja ja lasi torbiku kaela panna.
No igatahes nüüd kass on terve, aga sama ei saa auto kohta öelda. Täna oli plaanis teha väike väljasõit ja lumepilte klõpsida, aga garaažist välja sõites viskas ekraanile mingi gearbox errori. Egas midagi, auto tagasi garaaži ja homme telefonikõne hooldusse. Arvake ära, kel oli pikalt ette planeeritud, et homme laseme töölt varem jalga ja suundume Messilässe suusakeskusse (esmaspäeviti 2 in 1 hinnad)? Ilgem tüng ma ütlen, krt küll, selle autoga ei lähe praegu küll kuhugi kruiisima.
Aga kui nüüd lõpetuseks midagi positiivsemat välja tuua, siis köögi tööpindade vahetus edeneb! Esiteks ma esitlen neid lahendusi, mille tõttu me selle projekti ette võtame.
Äärmiselt mõistlik katkendlik tööpind. Kuna nõudepesumasin on reguleeritavate jalgadega, siis ma ei leia mingit põhjust, miks on taset niimoodi hakitud, selle asemel et masinat kõrgemale tõsta:
Haigutav auk pliidi ja kapi vahel:
Uued tööpinnad on täispuust ja muide juba kodus ootamas! :P Hetkel kuivavad, varsti tuleb teine õlikiht. Paari nädalaga ehk saab need vahetatud kah.
Esiteks Laku. Neljapäeval võtsime tal viimaks krae kaelast, jalg oli suhteliselt ilusti paranenud. Väike roosa laik on veel näha, aga karvade kasv pidigi aega võtma. Kass on kohe rõõmus ja reibas ja sööb nagu vana loom, et kaalukaotust tasa teha. Kraega oli ta väga närb sööja, nüüd pole sellest enam jälgegi.
Ent enne torbiku eemaldamist juhtus meil Lakuga nii mõndagi, näiteks üle-eelmisel laupäeval, kui ma üksi kassidega kodus olin. Lükkasin Ruja DVD mängima, et rahulikult etendust vaadata, ent Lakul hakkas sel päeval juba teistkordselt halb. Ma detailidest ei kirjuta, aga ütleme nii, et pidin tal krae pesemiseks eemaldama ja samuti esiku vaipa nühkima. Antibiootikume muidugi peale seda talle enam ei söötnud. Minu askedades pani Laku diivani alla plehku ja mina kobisin vaibale teda valvama. Ühe silmaga jälgisin kassi ja teisega Ruja etendust. Miskipärast läks osa näidendist seega kaotsi.
Valvamine polnud ka kuigi hea, sest vahepeal olin sunnitud vetsus käima - vaatasin veel et Lakul silmad kinni ja magab rahulikult, aga muidugi oli see vaid tüng. Nii kui selja keerasin, oli ta jala kallale pääsenud. Peale seda seika oli Lakul muidugi süda rahul, kärn maha kraabitud, seega ronis ta vabatahtlikult diivani alt välja ja lasi torbiku kaela panna.
No igatahes nüüd kass on terve, aga sama ei saa auto kohta öelda. Täna oli plaanis teha väike väljasõit ja lumepilte klõpsida, aga garaažist välja sõites viskas ekraanile mingi gearbox errori. Egas midagi, auto tagasi garaaži ja homme telefonikõne hooldusse. Arvake ära, kel oli pikalt ette planeeritud, et homme laseme töölt varem jalga ja suundume Messilässe suusakeskusse (esmaspäeviti 2 in 1 hinnad)? Ilgem tüng ma ütlen, krt küll, selle autoga ei lähe praegu küll kuhugi kruiisima.
Aga kui nüüd lõpetuseks midagi positiivsemat välja tuua, siis köögi tööpindade vahetus edeneb! Esiteks ma esitlen neid lahendusi, mille tõttu me selle projekti ette võtame.
Äärmiselt mõistlik katkendlik tööpind. Kuna nõudepesumasin on reguleeritavate jalgadega, siis ma ei leia mingit põhjust, miks on taset niimoodi hakitud, selle asemel et masinat kõrgemale tõsta:
Haigutav auk pliidi ja kapi vahel:
Uued tööpinnad on täispuust ja muide juba kodus ootamas! :P Hetkel kuivavad, varsti tuleb teine õlikiht. Paari nädalaga ehk saab need vahetatud kah.
kolmapäev, 21. jaanuar 2009
Näiline kiire
Viimasel ajal pidevalt kui ma rongi või metroo peale jooksen, kummitab mul mõtteis üks tsitaat. Kõigepealt ma räägin sellele natuke tausta.Tegime tööl suvel uuringu, milles muuseas küsisime, millisena nähakse pealinlasi. Vastajaid oli Soome igast nurgast ja kuigi paljud ei osanud midagi erilist välja tuua, siis leidus ka mitmeid briljantseid vastuseid.
Üks näide kõlab vabas tõlkes umbes nii: "Kogu maailm keerleb Kehä III (Helsingit ümbritsev ringtee) seespool. Kurdetakse et on must talv, kuigi kolm neljandikku Soomest on lumekatte all." Selline pealinnakeskne suhtumine valitseb tihti nii teleuudistes kui ka mitmetes väljaannetes, seega võib jäädagi mulje, nagu räägitaks tervest riigist. Ilmselt pole ka mitte Eestile võõras nähtus :)
Aga nüüd siis asja juurde. Teine meeldejäävaim vastus kõlas nii: "Peatuses oleva metroo peale joostakse, kuigi järgmine tuleb juba paari minuti pärast! Kellel päriselt on nii kiire?"
Kui me tööl seda esimest korda kuulsime, siis nii mõnigi ühistransporti kasutav hakkas vaikselt muhelema ja tunnistas end süüdi, nagu ka mina. Tõesti kuigi hommikuti rongid käivad viieminutiliste vahedega, lippan ma sellest hoolimata saabuva rongi peale ja istun seejärel kogu tee higistades. Nüüd ma olen mõtlema hakanud, kas mul tegelt ka ongi nii kiire? Umbes üheksal juhul kümnest on vastus ei - ja ma ei arvesta siinkohal kordi, kui väljas paugub pakane ja tõesti ei kannata peatuses viit minutit seista. Vahel võikski ehk sellest õppust võtta, rahulikult peatusse jalutada ja kiirustamise asemel omi mõtteid kuulata.
teisipäev, 20. jaanuar 2009
Call 911, we have a crisis!
Mul oli hommikul jälle riietumiskriis. Polegi neid enam pikalt olnud, aga täna siis see-eest kohe hullem!
Proovisin selga kaht varianti, esimene ei sobinud soenguga ja teine oli muidu halb. Juba nende variantide leidmine oli keeruline, mul on lihtsalt nii vähe riideid või siis on nad valet sorti. Näiteks on päevi, mil peab viisakas ja asjalik välja nägema kliendikohtumiste tõttu. On päevi, mil selliseid kohtumisi pole, ent tahad siiski midagi khuuli selga panna ja garderoobi demonstreerida. Ja siis on päevi, mille sisuks on nagu täna terve päev nurgas istumine ja rutiinse töö tegemine. Ja just sellisel päeval ei leia ma miskit sobivat selga!
Probleem iseenesest on ju selles, et ei taha liiga häid asju selga panna, aga samas peab ka silmas pidama, et liiga casual välja ei näe (muidugi mitte juhul, kui eesmärk on just nimelt casual välja näha). Aga just sellised "vahepealseid" riideid mul pole.
Hommikul kulgeski asi nii, et kuna ma kolmandat varianti välja ei mõelnud, hakkas Aki vaikselt kella meelde tuletama, tal olevat tööl lausa mingeid tööasju vaja teha (ülimalt kummaline, kas pole). Lükkasin siis peegliga varustatud kapiukse kinni, tõmbasin riiulist suvalise särgi, kummutist suvalise kampsuni ja kadusin kodust kiirelt, et mitte enda peegeldust klaasidel näha. Kogu autosõidu ajal kurtsin Akile, et mul on nüüd terve päeva nii nõmedad riided seljas ja et valitud kampsun pole mulle enam mitu aastat meeldinud (tervitab Maris 26a!)
Tegelikult kampsun peakski kuuluma mahakandmisele. Asi on lihtsalt nii, et mul on teatud arv mingit sorti riideid, näiteks viis kampsunit, kuus pluusi ja nii edasi. Osad nendest riietest on sellised, mis mulle eriti ei meeldi - kas olen tüdinenud või siis on nad pesus oma esialgse väljanägemise kaotanud vms - ent mida ma siiski kannan seetõttu, et riidekapis piisavalt vaheldust oleks. Kui ma nüüd leian poest näiteks uue imeilusa pluusi, siis samas jätan valikust välja oma pluusidest selle vähim meeldiva. Ehk siis mul on peale uue pluusi ostmist ikkagi ainult kuus pluusi!
Seega osta uusi asju niipalju kui tahad, kantavate riiete arv kapis on konstant.
Ma lähengi nüüd seletan oma teooriat Akile, kuna ta ei ole siiamaani aru saanud, kuidas on võimalik, et ma jätkuvalt shoppan, aga midagi selga siiski panna pole ;)
Proovisin selga kaht varianti, esimene ei sobinud soenguga ja teine oli muidu halb. Juba nende variantide leidmine oli keeruline, mul on lihtsalt nii vähe riideid või siis on nad valet sorti. Näiteks on päevi, mil peab viisakas ja asjalik välja nägema kliendikohtumiste tõttu. On päevi, mil selliseid kohtumisi pole, ent tahad siiski midagi khuuli selga panna ja garderoobi demonstreerida. Ja siis on päevi, mille sisuks on nagu täna terve päev nurgas istumine ja rutiinse töö tegemine. Ja just sellisel päeval ei leia ma miskit sobivat selga!
Probleem iseenesest on ju selles, et ei taha liiga häid asju selga panna, aga samas peab ka silmas pidama, et liiga casual välja ei näe (muidugi mitte juhul, kui eesmärk on just nimelt casual välja näha). Aga just sellised "vahepealseid" riideid mul pole.
Hommikul kulgeski asi nii, et kuna ma kolmandat varianti välja ei mõelnud, hakkas Aki vaikselt kella meelde tuletama, tal olevat tööl lausa mingeid tööasju vaja teha (ülimalt kummaline, kas pole). Lükkasin siis peegliga varustatud kapiukse kinni, tõmbasin riiulist suvalise särgi, kummutist suvalise kampsuni ja kadusin kodust kiirelt, et mitte enda peegeldust klaasidel näha. Kogu autosõidu ajal kurtsin Akile, et mul on nüüd terve päeva nii nõmedad riided seljas ja et valitud kampsun pole mulle enam mitu aastat meeldinud (tervitab Maris 26a!)
Tegelikult kampsun peakski kuuluma mahakandmisele. Asi on lihtsalt nii, et mul on teatud arv mingit sorti riideid, näiteks viis kampsunit, kuus pluusi ja nii edasi. Osad nendest riietest on sellised, mis mulle eriti ei meeldi - kas olen tüdinenud või siis on nad pesus oma esialgse väljanägemise kaotanud vms - ent mida ma siiski kannan seetõttu, et riidekapis piisavalt vaheldust oleks. Kui ma nüüd leian poest näiteks uue imeilusa pluusi, siis samas jätan valikust välja oma pluusidest selle vähim meeldiva. Ehk siis mul on peale uue pluusi ostmist ikkagi ainult kuus pluusi!
Seega osta uusi asju niipalju kui tahad, kantavate riiete arv kapis on konstant.
Ma lähengi nüüd seletan oma teooriat Akile, kuna ta ei ole siiamaani aru saanud, kuidas on võimalik, et ma jätkuvalt shoppan, aga midagi selga siiski panna pole ;)
esmaspäev, 12. jaanuar 2009
Tööloom
Tegin täna jälle olude sunnil tiba pikema päeva. Viimistlesin homset presentatiooni ja kirjutasin endale pika nimekirja järgmiste nädalate töödest. Peale puhkust tööle tulles oli pea tühi, et mida kõike me aasta lõpus uuringutiimi 2009 aasta plaani kirjutasime. Nüüd täna siis see selgus, räigelt mulle tegemist!
Millegipärast olin ma veel enne puhkust optimistlikult meelestatud aasta alguse töökoorma suhtes - kujutlesin sinisilmselt, et saan rahulikult arenguprojektidele keskenduda, kuna aasta on hästi ette planeeritud, ülesanded excelisse kirjutatud ja eelarvegi lukku löödud. Tutkit ma ütlen :) Igatahes fakt on see, et minu tööst vähemalt 50% moodustavad jooksvad ülesanded, mis suhteliselt ootamatult välja ilmuvad. Arenguprojektid peab siis nende kõrvalt vasaku käega valmis viskama.
Metroos kodu poole loksudes mõtlesin ikka veel tööasjadele ja sealt siirdusin üle teemale, et olen ju oma uut töökohta kiitnud - aga et mis mulle selle juures siis üldse meeldib, igatahes ju mitte pikad päevad. Noh ma ütlen, et ma olen siin tööl arenenud. See esiteks.
Mäletan, et esimeses töökohas istusin päevad läbi arvuti taga ja vehkisin mingeid aruandeid teha excelis ja powerpoindis. Mingit erilist analüüsi need minuarust ei sisaldanud, selline copy-paste ja valemite nokkimine. Klientide juurde ka ei lastud, ega ma vist poleks seal midagi eriti osanud öeldagi, ikkagi noor, loll ja arg olin. Samas meedia-ala ja kõiksugu andmed said tuttavaks ning seal oli ikkagi siiani ületamatult parim tööseltskond. Mingil hetkel hakkas siiski see rutiinne töö üle viskama ja teadsin, et pean nagunii uut töökohta otsima, aga siis tuligi isiklik elu vahele ja pistsin üle lahe putku.
Räige õnn soosis mind ja sain soovituse toel järgmisse meedia-agentuuri tööle. Seal mulle juba anti rohkem vastutust ja lausa klientide juurde lubati tulemusi esitama. Hääd kogemust kogunes palju, uuringute läbiviimist ankeedi ja hindade koordineerimisest kuni tulemuste esitamiseni. Numbritega mässamine mulle muidugi jätkuvalt meeldis ja kuna seal aega oli ka piisavalt, siis nokitsesingi näiteks valmis igasugu suuri pivot-tabeleid ja isegi mingi Access-andmebaasi. Praegu mõtlen, et mul ikka aega ja innukust jätkus, sest näiteks kogu Access-programmi ei olnud ma kordagi varem avanud ja nüüd uurisin seal ise tutorialide abil, kuidas andmebaasi nullist luua. Tegin lausa mingi beeta-versiooni kõigepealt ja pärast veel wordi ja powerpointi andmebaasi kasutusjuhendi :D Mul vist ikka oli tapvalt igav seal ja aega räigelt üle.
Pikalt ma muidugi sealgi töökohas ei viibinud, rahutu hing või ma ei tea mis. Palk oli niru ja atmosfäär kuidagi frustreeritud. Nii et jälle tutvuste kaudu (õudne onupojapoliitika ikka) tegin oma karjääriredelil järgmise sammu, seekord siis läksin meedia poole üle. Praegu tagasi mõeldes ikka õige otsus. Palk on muidugi üks asi, materialism is my middle name! Aga selle ette peab tööd tegema ikka krt, alles nüüd ma saan sellest aru. Ei ole tasuta lõunaid.
Vastutust ja huvitavaid tööülesandeid siin ka ikka jagub. Muidugi peale esimest poolt aastat on kõik huvitav eks, aga mulle tundub, et siin arenguprojekte ja vaheldust siiski jätkub, ole mees ja tee ainult. Ainult andmetesse pole jõudnud veel keskendunult süveneda, kuigi see ka mu üks peamistest ülesannetest. Igast operatiivset jama pluss arenguprojekte on nii tihedalt, et selliseks rahulikuks mõttetööks polegi nagu aega.
Vahel olen mõelnud, et oleks tore kuskil omaette rahulikult andmeid nokkida, poleks kiireid tähtaegu ega paanikat. Aga siis tuleb realism peale ja ütleb, et see tähendaks ka mingit niru uurija-palka. Pigem vist ikka tuleb praegu noorelt rebida täiega ja siis tulevikus võib rahulikult jalad laual istuda ja ainult teisi konsulteerida. See mõte on nagu mu päästerõngas, motiveerib töötama krt :D Muidu ma ju ikka laiskvorst ise ja kui keegi mind taga ei torgiks (tähtajad nt), siis ei teeks ka. Jäägugi see siin viimasena kõlama :)
Millegipärast olin ma veel enne puhkust optimistlikult meelestatud aasta alguse töökoorma suhtes - kujutlesin sinisilmselt, et saan rahulikult arenguprojektidele keskenduda, kuna aasta on hästi ette planeeritud, ülesanded excelisse kirjutatud ja eelarvegi lukku löödud. Tutkit ma ütlen :) Igatahes fakt on see, et minu tööst vähemalt 50% moodustavad jooksvad ülesanded, mis suhteliselt ootamatult välja ilmuvad. Arenguprojektid peab siis nende kõrvalt vasaku käega valmis viskama.
Metroos kodu poole loksudes mõtlesin ikka veel tööasjadele ja sealt siirdusin üle teemale, et olen ju oma uut töökohta kiitnud - aga et mis mulle selle juures siis üldse meeldib, igatahes ju mitte pikad päevad. Noh ma ütlen, et ma olen siin tööl arenenud. See esiteks.
Mäletan, et esimeses töökohas istusin päevad läbi arvuti taga ja vehkisin mingeid aruandeid teha excelis ja powerpoindis. Mingit erilist analüüsi need minuarust ei sisaldanud, selline copy-paste ja valemite nokkimine. Klientide juurde ka ei lastud, ega ma vist poleks seal midagi eriti osanud öeldagi, ikkagi noor, loll ja arg olin. Samas meedia-ala ja kõiksugu andmed said tuttavaks ning seal oli ikkagi siiani ületamatult parim tööseltskond. Mingil hetkel hakkas siiski see rutiinne töö üle viskama ja teadsin, et pean nagunii uut töökohta otsima, aga siis tuligi isiklik elu vahele ja pistsin üle lahe putku.
Räige õnn soosis mind ja sain soovituse toel järgmisse meedia-agentuuri tööle. Seal mulle juba anti rohkem vastutust ja lausa klientide juurde lubati tulemusi esitama. Hääd kogemust kogunes palju, uuringute läbiviimist ankeedi ja hindade koordineerimisest kuni tulemuste esitamiseni. Numbritega mässamine mulle muidugi jätkuvalt meeldis ja kuna seal aega oli ka piisavalt, siis nokitsesingi näiteks valmis igasugu suuri pivot-tabeleid ja isegi mingi Access-andmebaasi. Praegu mõtlen, et mul ikka aega ja innukust jätkus, sest näiteks kogu Access-programmi ei olnud ma kordagi varem avanud ja nüüd uurisin seal ise tutorialide abil, kuidas andmebaasi nullist luua. Tegin lausa mingi beeta-versiooni kõigepealt ja pärast veel wordi ja powerpointi andmebaasi kasutusjuhendi :D Mul vist ikka oli tapvalt igav seal ja aega räigelt üle.
Pikalt ma muidugi sealgi töökohas ei viibinud, rahutu hing või ma ei tea mis. Palk oli niru ja atmosfäär kuidagi frustreeritud. Nii et jälle tutvuste kaudu (õudne onupojapoliitika ikka) tegin oma karjääriredelil järgmise sammu, seekord siis läksin meedia poole üle. Praegu tagasi mõeldes ikka õige otsus. Palk on muidugi üks asi, materialism is my middle name! Aga selle ette peab tööd tegema ikka krt, alles nüüd ma saan sellest aru. Ei ole tasuta lõunaid.
Vastutust ja huvitavaid tööülesandeid siin ka ikka jagub. Muidugi peale esimest poolt aastat on kõik huvitav eks, aga mulle tundub, et siin arenguprojekte ja vaheldust siiski jätkub, ole mees ja tee ainult. Ainult andmetesse pole jõudnud veel keskendunult süveneda, kuigi see ka mu üks peamistest ülesannetest. Igast operatiivset jama pluss arenguprojekte on nii tihedalt, et selliseks rahulikuks mõttetööks polegi nagu aega.
Vahel olen mõelnud, et oleks tore kuskil omaette rahulikult andmeid nokkida, poleks kiireid tähtaegu ega paanikat. Aga siis tuleb realism peale ja ütleb, et see tähendaks ka mingit niru uurija-palka. Pigem vist ikka tuleb praegu noorelt rebida täiega ja siis tulevikus võib rahulikult jalad laual istuda ja ainult teisi konsulteerida. See mõte on nagu mu päästerõngas, motiveerib töötama krt :D Muidu ma ju ikka laiskvorst ise ja kui keegi mind taga ei torgiks (tähtajad nt), siis ei teeks ka. Jäägugi see siin viimasena kõlama :)
kolmapäev, 7. jaanuar 2009
Puhkus selleks korraks läbi
Aaarrgh...
Tegelikult esialgne šokk tööle naasmisest on üle läinud. Õnneks eile oli vaba päev (elagu kristlikud pühad!), sai pisut toibuda. Täna siis jälle läksin tööle uue hooga, või no ausalt öeldes selle hooga seoses oli probleeme. Absull ei saa end käima, muudkui üritan teha kõike muud ülimalt vajalikku (kohvi keetmine, jutuajamine jne). Tegelt pole vaja muretseda, eks deadline'd korrigeerivad laisklemist tõhusalt ja varsti olengi jälle orav rattas.
Aga vahepeal käisin Tallinnas! Ostsin endale jõulukingiks saadud raha eest nii palju kraami, et tagasi tulin koorma-eeslina ägades. Kolm raamatut kaalusid enim. Remo Savisaare "Loodus kutsub" ning Aleksei Turovski "Minu loomad" ja "365 põnevat, õpetlikku ja naljakat lugu loomadest" (lasteraamat tegelt) kaunistavad nüüd mu raamaturiiulit. "Minu loomad" jõudsin juba tagasi tulles laeval läbi lugeda ja soovitan soojalt! Peakski sealt mingeid huvitavamaid märkusi ka blogisse kirjutama, Akile olen juba üht-teist seletanud ja nina püsti kõiketeadvat loomatarka mänginud :P
Loomateemadelt siis järgmise sisseostuni, kauaoodatud Ruja DVD krabasin ka kaasa. Nädalavahetusel vaatan! Promodist leidsin vaid ühe hilbu, musta paksu taskutega seeliku, aga seda pole ka veel testida jõudnud, aitäh -12 ilm! Samas see pakane kaob kiirelt ja esmaspäevaks lubataksegi juba plusskraade, ma hirmunult hoian pöialt, et Lahti lähedal oleks ikka tiba külma ja lund - peab ju ikka vähemalt korra hooajal mäele saama ja esmaspäeviti neil on 2 in 1 sooduspakkumised. Nokk lahti, saba kinni selle ilmaga. Nii et hoidke mulle pöialt.
Oma viimased rahad viskasin Piletilevisse, käristasin kokku kaheksa tantsu- ja laulupeo piletit. No tegelt pooled vahendan edasi. Aga tõepoolest juulis tuleme rahvakunsti nautima.
Hmm, mis siis veel. Laku käis täna arstil järelkontrollis. Muudatusi mingis suunas ei olnud, kärn on ikka peal. Saime mingit salvi määrimiseks ja uued antibiootikumid. Vaene loom peab veel vähemalt järgmised 10 päeva torbikuga hakkama saama. Viimasel ajal ta on tegelt juba reipam, aga süüdistav pilk on siiski veel silmis. Ega me enne oma patte lunastada ei saa, kui torbik kaob. Vahibki hetkel mind jälle altkulmu, ma lõpetan kiirelt kirjutamise ja lähen valjaste rihmade alt sügama. Kassil lähevad selle peale silmad kinni ja tuleb nii õnnis nägu ette :)
Tegelikult esialgne šokk tööle naasmisest on üle läinud. Õnneks eile oli vaba päev (elagu kristlikud pühad!), sai pisut toibuda. Täna siis jälle läksin tööle uue hooga, või no ausalt öeldes selle hooga seoses oli probleeme. Absull ei saa end käima, muudkui üritan teha kõike muud ülimalt vajalikku (kohvi keetmine, jutuajamine jne). Tegelt pole vaja muretseda, eks deadline'd korrigeerivad laisklemist tõhusalt ja varsti olengi jälle orav rattas.
Aga vahepeal käisin Tallinnas! Ostsin endale jõulukingiks saadud raha eest nii palju kraami, et tagasi tulin koorma-eeslina ägades. Kolm raamatut kaalusid enim. Remo Savisaare "Loodus kutsub" ning Aleksei Turovski "Minu loomad" ja "365 põnevat, õpetlikku ja naljakat lugu loomadest" (lasteraamat tegelt) kaunistavad nüüd mu raamaturiiulit. "Minu loomad" jõudsin juba tagasi tulles laeval läbi lugeda ja soovitan soojalt! Peakski sealt mingeid huvitavamaid märkusi ka blogisse kirjutama, Akile olen juba üht-teist seletanud ja nina püsti kõiketeadvat loomatarka mänginud :P
Loomateemadelt siis järgmise sisseostuni, kauaoodatud Ruja DVD krabasin ka kaasa. Nädalavahetusel vaatan! Promodist leidsin vaid ühe hilbu, musta paksu taskutega seeliku, aga seda pole ka veel testida jõudnud, aitäh -12 ilm! Samas see pakane kaob kiirelt ja esmaspäevaks lubataksegi juba plusskraade, ma hirmunult hoian pöialt, et Lahti lähedal oleks ikka tiba külma ja lund - peab ju ikka vähemalt korra hooajal mäele saama ja esmaspäeviti neil on 2 in 1 sooduspakkumised. Nokk lahti, saba kinni selle ilmaga. Nii et hoidke mulle pöialt.
Oma viimased rahad viskasin Piletilevisse, käristasin kokku kaheksa tantsu- ja laulupeo piletit. No tegelt pooled vahendan edasi. Aga tõepoolest juulis tuleme rahvakunsti nautima.
Hmm, mis siis veel. Laku käis täna arstil järelkontrollis. Muudatusi mingis suunas ei olnud, kärn on ikka peal. Saime mingit salvi määrimiseks ja uued antibiootikumid. Vaene loom peab veel vähemalt järgmised 10 päeva torbikuga hakkama saama. Viimasel ajal ta on tegelt juba reipam, aga süüdistav pilk on siiski veel silmis. Ega me enne oma patte lunastada ei saa, kui torbik kaob. Vahibki hetkel mind jälle altkulmu, ma lõpetan kiirelt kirjutamise ja lähen valjaste rihmade alt sügama. Kassil lähevad selle peale silmad kinni ja tuleb nii õnnis nägu ette :)
neljapäev, 1. jaanuar 2009
Head uut 2009!
Kõigepealt siis head uut aastat!
Ja teiseks, wtf?!
Miks läheb ilm külmaks just siis, kui ma olen Tallinna tulemas? Peab lausa korralikud talveriided kapist välja kraamima, seni ju pole veel vajadust olnud. Ühistranspordiga seiklemine on ka mu lemmiktegevus - esiteks peatustes külmetamine ja teiseks tuubil bussides higistamine. Kõige tipuks Aki ikkagi kaasa ei tule, nii et kogu kraam on minu kanda. Mul oli ambitsioonikas ostunimekiri ka, sellised raamatud ja cd-d, mida siit ei saa, aga nüüd ma ei tea, kui palju ma neid jaksan koju tassida. Nuuks.
Ja muidugi üksi on üldse jama reisida. Aga ma siiski teen seda, kõige kiuste, krt küll! :)
Nii, nüüd sain kurtmise sooritatud. Tagasi tavaliste asjade juurde - aastavahetus möödus kahekesi kodus kolmekäigulist õhtusööki nautides. Kurku loputasime kahekümbise veiniga, mille töölt kingiks sain. Ma muidugi mingit vahet tavalise seitsme-eurise veiniga võrreldes ei mekkinud, asjatundmatu nagu ma olen. Ilutulestikku käisime lähedal olevalt künkalt vahtimas, midagi eriti suurejoonelist ei olnud. Muide telekast ei tule siin aastavahetusel muhvigi! Mitte üks huumorisaade või paroodia, nothing. Seega passisime Top Geari ettevõtmisi, tüübid sõitsid põhjapoolusele modifitseeritud Toyotaga ja koerarakendiga. Nägi välja päris freezing.
Varsti võiks ise ka nina pakase kätte pista, nimelt on mul plaanis metsa lindudele ja loomadele toitu viia, meil eelmisest aastast pähkleid ja päevalilleseemneid suur kotitäis veel järel.
Paar sõna ka kokkuvõtvalt aastast 2008. Suurim asi isiklikus plaanis oli töökoha vahetus, millega kaasnes ülimalt meeldiv palgatõus ja vähemmeeldiv tööülesannete areng (ja seda mitte vähenemise või lihtsustumise suunas, vastupidi). Aga tegelikult kui nüüd järele mõelda, siis ka see on üldiselt positiivne, vähemalt aitab kaasa mu plaanile kunagi ainult teisi konsulteerida, koosolekutel istuda ja jalad laual palka vastu võtta ;)
Puhkuse tipphetk oli muidugimõista reis Šotimaale, sinna läheks hea meelega veel tagasi - Välis-Hebriidid näiteks jäid täiesti nägemata. Pariisis tuli ka tiirutatud ja isegi Lissabon läbi sõidetud, seda küll tööreisi piires ja liiga piiratult.
Mis siis veel, laenu sai kõvasti ära makstud ja ka juurde võetud, seda tõestab garaažis seisev uus auto. Deem! :) Järgmisel aastal plaanis auto ära maksta ja korterilaenu vähendamist samamoodi jätkata. Tervislikul liinil jätkan sulgpalli mängimist, mingit magusasöömise lõpetamist ei hakka üldse lubamagi. Aasta 2008 tõi ka suhu klambrid, mis küll peagi maha tulevad (juhheii!!), ent mitte päris selliste tulemustega, nagu alguses oleksime koos arstiga lootnud. Kihv ei ole reas, ent see on vaid kosmeetiline viga. Muud tervise poolest tähtsamad eesmärgid täitusid.
Kodu oleme ka jõudsalt korrastanud: aed ja terrass on juba sellised, et võib uhkust tunda. Saun on samuti korras! Nüüd siis ootavad (ikka veel) ees köögi töötasemete vahetus ja esikukapi ostmine.
Üldiselt siis, uuel aastal uue hooga, ent samal liinil :) Hääd uut!
Ja teiseks, wtf?!
Miks läheb ilm külmaks just siis, kui ma olen Tallinna tulemas? Peab lausa korralikud talveriided kapist välja kraamima, seni ju pole veel vajadust olnud. Ühistranspordiga seiklemine on ka mu lemmiktegevus - esiteks peatustes külmetamine ja teiseks tuubil bussides higistamine. Kõige tipuks Aki ikkagi kaasa ei tule, nii et kogu kraam on minu kanda. Mul oli ambitsioonikas ostunimekiri ka, sellised raamatud ja cd-d, mida siit ei saa, aga nüüd ma ei tea, kui palju ma neid jaksan koju tassida. Nuuks.
Ja muidugi üksi on üldse jama reisida. Aga ma siiski teen seda, kõige kiuste, krt küll! :)
Nii, nüüd sain kurtmise sooritatud. Tagasi tavaliste asjade juurde - aastavahetus möödus kahekesi kodus kolmekäigulist õhtusööki nautides. Kurku loputasime kahekümbise veiniga, mille töölt kingiks sain. Ma muidugi mingit vahet tavalise seitsme-eurise veiniga võrreldes ei mekkinud, asjatundmatu nagu ma olen. Ilutulestikku käisime lähedal olevalt künkalt vahtimas, midagi eriti suurejoonelist ei olnud. Muide telekast ei tule siin aastavahetusel muhvigi! Mitte üks huumorisaade või paroodia, nothing. Seega passisime Top Geari ettevõtmisi, tüübid sõitsid põhjapoolusele modifitseeritud Toyotaga ja koerarakendiga. Nägi välja päris freezing.
Varsti võiks ise ka nina pakase kätte pista, nimelt on mul plaanis metsa lindudele ja loomadele toitu viia, meil eelmisest aastast pähkleid ja päevalilleseemneid suur kotitäis veel järel.
Paar sõna ka kokkuvõtvalt aastast 2008. Suurim asi isiklikus plaanis oli töökoha vahetus, millega kaasnes ülimalt meeldiv palgatõus ja vähemmeeldiv tööülesannete areng (ja seda mitte vähenemise või lihtsustumise suunas, vastupidi). Aga tegelikult kui nüüd järele mõelda, siis ka see on üldiselt positiivne, vähemalt aitab kaasa mu plaanile kunagi ainult teisi konsulteerida, koosolekutel istuda ja jalad laual palka vastu võtta ;)
Puhkuse tipphetk oli muidugimõista reis Šotimaale, sinna läheks hea meelega veel tagasi - Välis-Hebriidid näiteks jäid täiesti nägemata. Pariisis tuli ka tiirutatud ja isegi Lissabon läbi sõidetud, seda küll tööreisi piires ja liiga piiratult.
Mis siis veel, laenu sai kõvasti ära makstud ja ka juurde võetud, seda tõestab garaažis seisev uus auto. Deem! :) Järgmisel aastal plaanis auto ära maksta ja korterilaenu vähendamist samamoodi jätkata. Tervislikul liinil jätkan sulgpalli mängimist, mingit magusasöömise lõpetamist ei hakka üldse lubamagi. Aasta 2008 tõi ka suhu klambrid, mis küll peagi maha tulevad (juhheii!!), ent mitte päris selliste tulemustega, nagu alguses oleksime koos arstiga lootnud. Kihv ei ole reas, ent see on vaid kosmeetiline viga. Muud tervise poolest tähtsamad eesmärgid täitusid.
Kodu oleme ka jõudsalt korrastanud: aed ja terrass on juba sellised, et võib uhkust tunda. Saun on samuti korras! Nüüd siis ootavad (ikka veel) ees köögi töötasemete vahetus ja esikukapi ostmine.
Üldiselt siis, uuel aastal uue hooga, ent samal liinil :) Hääd uut!
Tellimine:
Postitused (Atom)