Raske juhtum

Igalt poolt valutab ja põlvel on lilla sinikas. See on tulemus, kui minusugune amatöör üritab pole dancingut teha. Seda, kuidas asi teoreetiliselt peaks välja nägema, näete siit. Seda, kuidas treening kaheksal tavalisel tüdrukul välja tuli, kirjeldan kohe.

Eile oli ühe minu endise töökaaslase pulmade-eelne tüdrukuteõhtu (mulle ei meeldi see termin, tegemist polnud nimelt õhtuga vaid terve päevaga ja seega inglisekeelne bachelor party kõlab sobivamalt). Peale ühist hommikusööki siirdusimegi pole dancingut harjutama. Astusime kõik rind kummis ja naerul nägudega trennisaali, kus nii mõnegi ootused peagi purustati. Saalis oli kaheksa posti, igaühele oma.

Algus läks lihtsalt. Pidi käega postist kinni hoidma ja ümber posti liuglevaid samme tegema. Kõigil tuli see muidugi ilusti välja, ent peagi näitas treener ette esimese pöörde, post tuli põlveõndlasse võtta ja jalad maast lahti selle ümber liuelda. Liigutus nägi välja nii graatsiline, vaevatu ja kaunis. Asusime kohe asja kallale, üritasime nähtut korrata, ent nagu jutu algusest ilmselt arvata võite, ei tulnud meil see sugugi nii hästi välja. Klammerdusime kõik liiga kõvasti kätega posti külge, kui oleks pidanud ülekeha hoopis tahapoole kallutama. Sõrmedega posti pigistamine tähendas ka seda, et käsi ei liuelnud üldse ja eks see andis tunda.

Trenn jätkus nii, et treener näitas meile järjest lennukaid keerdeid ette ja meie üritasime neid imiteerida. Ebaõnnestunult muidugi. Saalist kuuldus järjest tümps ja tümps, kui me vastu põrandat mütsatasime, graatsilisusest polnud juttugi. Mul läks mingi liigutuse peale rinnalihas vist krampi, igatahes hirmus ebamugav oli. Põlvedele lendasin korra ka, sellest mälestusena sinikas.
Treener nägi välja pisut pettunud, kui me peale poolt tundi hingeldasime, ei jaksanud enam hüppeid proovida ja olime löödud, kuna me ei osanud üldse. Treener lausus vahepeal julgustavaid sõnu, et pole midagi, see peabki natuke haiget tegema. Meie va hellikud muidugi oleks tahtnud midagi lõbusamat. Õnneks sai tund peagi läbi, tõmbusime riietusruumi haavu lakkuma ja imestama, et miks me kujutasime ette, et tegemist on mingi lihtsa alaga.

Täna on mul ikka raske päev olnud, kerge unevõlg, peavalu (no teadagi) ja lihased igalt poolt valusad. Päeval ehitasime veel aeda, mul tuli see ikka väga efektiivselt välja:

Aki ehitab (ja Laku vaatab ja imestab):















Mina ehitan:



















Aga nüüd jalgpalli finaalkohtumine! Kõik neli blogiküsitlusele vastanut on olnud Hispaania poolt, nüüd pöidlad pihku! Mulle endale tundub, et ka Saksa võit poleks väga hull, ebameeldivad võistkonnad on juba elimineeritud. Ootame vahvat mängu!