Appi, kahjurid!

Ühel päeval istusime Akiga aias ja mõtisklesime, kas meie õunapuud millalgi ka vilja kannavad. Mulle tuli pähe uurida, kas õitest on moodustunud juba viljade algeid ja nii üritasimegi puudelt vilju leida. Hea uudis on see, et tõepoolest on paar pisikest rohelist ubinat juba olemas! Loodetavasti peavad sügiseni vastu.















Puude lähemal uurimisel paljastus aga ka muserdav tõsiseik. Lehtede all elutsesid lehetäide kolooniad. Mina kui igasuguste putukate vihkaja karjusin esialgu umbes pool tundi "Väkk! Rõve! Fui!", ent mingil hetkel pidi end kokku võtma ja uurima tõrjevõimalusi, kuna need kahjurid imevad noorte võrsete ja lehtede mahla. Leidsime erinevaid soovitusi nii internetist kui ka aiaraamatutest.
Peamised nipid on järgmised:

1) lehetäide karjad tuleks veega lehtedelt maha uhada. Proovisime. Paraku meie kastmisvoolikust tuleb vett ainult nagu pihustist, mitte sellist ühtlast tugevat juga. Nii et lehetäid ei lennanud mitte veega kaasa.

2) Pritsida looduslikku tõrjeainet, näiteks segada vette mäntysuopa-nimelist ainet (mingi männiõli ja seebi seguvedelik, millega tavaliselt väljas vaipu pestakse) või siis Tolu-segu (sama idee, männiõlil põhinev puhastusaine). Mõeldud-tehtud, meil oli Tolu vannitoas täiesti olemas ja Aki käis lausa kaks korda selle ainega lehti pritsimas. Kasutegur null. Ikka lehetäid parasiteerisid edasi.

3) Hankida kuskilt hunnikus lepatriinusid ja oodata, kuni nad oma isu täis söövad. Muidu hea idee, aga kust sa ühtäkki neid lepatriinusid ikka leiad. Meil oli aias sel päeval lausa üks, kes muide tublisti mugis minu lilledel pesitsevaid teist sorti lehetäisid. Loodetavasti ta paljuneb kõvasti.

4) Pühkida lehetäid käsitsi lehtede alt ära. Täna hommikul siis suundusin seda tegema, kummikindad kätte ja paberiga neid vastikuid söödikuid ära pühkima. Nühkisin seal pool tundi, aga tulemusi veel ei tea. Eks osaliselt sain neid ära pühitud, aga naiivne oleks loota, et neist täiesti lahti saime.

5) Pritsida Fairy-lahusega. Selle võtame ette kohe, kui nende arvukus taas kasvab. Probleem on muidugi ka see, et hirmsasti igasuguseid keemilisi aineid ei tahaks aias kasutada, kõik ju imbub mulda ja pärast söö siis oma Fairy-õunakesi. Eks Fairy vast elab veel üle, ent mingit karmi tõrjevahendit ma esialgu kasutada ei tahaks.

Lõpetuseks pilt ka nende söödikute kolooniast. Sipelgatega on neil koostöö - lehetäid pakuvad neile oma nestet, mida sipelgad käivad usinalt lüpsmas ja vastu saavad turvateenust. Üleeile just jälgisin seda tubli lepatriinut, kes üritas lehetäisid põske pista - kaks sipelgat katsusid ilmselt tema jalgu hammustada, igatahes mingi rünnak seal käis. Lepatriinu sellest minuarust küll eriliselt ei kohkunud.