Peale teist päeva matkamist Plitvice rahvuspargis oli ainus kavatsus naaseda meie majutuspaika ning lihtsalt väsinud jalgu puhata. Pargist lahkudes märkasime, et ilm kiskus tuuliseks. Külalistemajja jõudes oli esimene mõte telefonid ja kaamerad laadima panna, aga millegipärast ükski pistik ei töödanud. Tuba oli samuti pisut rõske (nagu meie reisi ajal tegelikult kõik majutuskohad olid olnud), sest radiaatorid ei töötanud. Lisaks avastasime, et vannitoas ei tule vett - pump ei käivitu.
Seega elektrit ei olnud. Mõtlesime, et võib-olla on korgid millegipärast väljas. Läksime omanikelt täpsemalt uurima. Tuli välja, et kogu rahvuspargis polnud elektrit. Üritasime perenaisega sel teemal rääkida pooleldi saksa-, pooleldi inglise keeles, aga pisut jäime jänni. Näiteks ei saanud ma täpselt aru, kas eelmine elektrikatkestus oli toimunud kaks päeva tagasi või oli kestnud kaks päeva. Lootsime, et mitte viimane variant.
Tulime tagasi tuppa, vajusime voodisse jalgu sirgeks laskma ja kuulasime tuulte ulumist. Romantika missugune.
Peagi kuulsime koputust uksel - perenaine tõi teed ja kooki. Nii armsast žestist läks tuju hoobilt paremaks. Hoolitsemine ei lõppenud siiski sellega - tunni pärast saime mekkida perenaise keedetud rammusat kanasuppi. Kuum supp maitses peale pikka päeva (ja pisut jahedat õhtut) õige hea. Tänasime hea roa ja külalislahkuse eest - nii südamlikku võõrustamist poleks osanud üldse oodata.
Kõige tipp oli muidugi see, et järgmisel hommikul lahkudes ei soostunud perenaine meie toitmise eest ühtki lisapenni vastu võtmast. Ja elekter - see tuli õhtul peale kaheksat tagasi :) Meeldejääv koht igatahes.
Järgmisel hommikul vurasime Plitvicest tagasi reisi algpunkti ehk Splitti. Esimest korda reisi jooksul tibutas vihma, aga see eriti ei häirinud, sest sõidu nahka läks meil nagunii umbes kolm tundi. Splitis saime jälle tunda horvaatide ettevõtlikkust ning külalislahkust. Meie viimaseks ööbimiskohaks oli kahe noore mehe majutusettevõte: nad olid renoveerinud vanalinna kõrval asuva maja ühe korruse ning teinud sinna 5-6 stiilset hotellituba. Olime saabumisaja ette teatanud ning meid võttis vastu üks noormeestest. Ta haaras sõbraliku jutu saatel meie kohvrid (mõlemad!!) ja hakkas treppidest neljandale korrusele üles silkama. Protestisime küll viisakalt, et jaksame omi kohvreid kanda, aga tema viskas lihtsalt nalja, et see on hea trenn ja et ta on sellega harjunud. Mis ma ikka ütlen, hea teenindus!
Üleval võttis meid vastu teine noormees, kes checkis meid sisse ja arveldas arved. Temaga jutustasime seejärel vist julgelt pool tundi: Splitist, meie reisist, tema ettevõttest, elust ning maailma asjadest. Väga vahetu suhtumisega ja hea huumoriga tüüp oli. Ta uuris põgusalt, millised reisijad oleme ning seejärel soovitas just meile sobivaid tegevusi, söögikohti ja kohvikuid viimasel õhtul Splitis. Need kõik läksid hästi täppi!
Vaated Spliti katedraali kellatornist, kuhu viimasel õhtul ronisime:
Peale kellatorni ronimist käisime veel kõhtu täitmas ning pisut kohvikus istumas. Siis oli aeg kompsud kokku pakkida ja magama kerida - varahommikul viis lennuk meid tagasi Helsingisse.
Kokkuvõttes - suurepärane reis, ägedad maastikud, vahetud inimesed. Horvaatia saared ning Dubrovnik jäid seekord vahele, aga ju siis tuleb millalgi uuesti plaani võtta.
Lõpetuseks ka meie majutuskohad, mida kõiki julgen soovitada (lingid viivad booking.comi, kustkaudu need ka broneerisin):
Split, Hotel Slavija (esimese öö hotell)
Split, La Porta Luxury Rooms (noorte meeste poolt renoveeritud korrus hotellitubadega otse vanalinna kõrval)
Šibenik, Pansion Sibenik (palju treppe :))
Zadar, Anita City Apartments and Rooms
Plitvice, Pansion Breza
2 kommentaari:
Väga hea on nüüd veel peale reisi lugeda ja meenutada.Meil jäi ka palju käimata,tagasi tahaks sinna veel kunagi.
Sama lugu - hing kisub tagasi :) On loomulikult palju muid kauneid kohti, kuhu pole jõudnud, aga Horvaatiasse läheks iga kell uuesti.
Postita kommentaar