Ülevaade esimestest katsetustest köögiviljarindel

Jõulupühade ajal olen tegelenud tõsise vedelemise ja logelemisega. Ma ei kurda, vahel tuleb ju sellist nullimist endale lubada. Suure laisklemise ajal aga avastasin, et aasta hakkab lõpule jõudma. Sel aastal tulid jõulud minu jaoks tõelise üllatusena ja paistab, et ka aastavahetuse saabumine on samasugune "Kas tõesti juba?"-efekt. Võib-olla põhjustab seda soe ilm ja lumepuudus või siis pole ajud veel igapäevasest remontimisest toibunud (kuigi juba umbes kuu aega pole sel liinil midagi toimunud..).

Oli mis oli, mõtlesin, et nüüd on hea hetk teha väike ülevaade minu Päris Esimesest Aiandusaastast :)

Kevadel sai ilmade soojenemist ja maa sulamist kõvasti oodatud. Kaevamisega alustasingi vist suure innukusega pisut varakult - maa oli märg ja istutuskastide jaoks kaevatud augud valgusid vaikselt vett täis. Aga maa kuivas ruttu ja nii need kastid valmis said: mulda põhja, komposti vahele ja mulda peale.



Esimeses kastis olid saialilled, salat, sibul ja küüslauk. Saialille sort oli Double Orange King ja see mühas tõesti võimsalt. Aeg-ajalt noppisin kuivanud õisi ära ja uued tulid aga asemele.



Salatisegu Baby Leaf kasvas samuti kenasti, aga millegipärast ei osanud ma rohkem kui paaril harval korral peenrast salatit noppida. Pisut mõru maitse oli neil samuti küljes, võib-olla ma ei korjanud ka kõige nooremaid lehti või siis kannatasid nad mingi aine puuduse all. Ei oska öelda. Pole kindel, kas järgmisel aastal see enam maha läheb.

Sibulavartega oli sama lugu - kui need kenasti rohetasid, ei olnud just sellise söögi tegemist, kuhu neid vaja läheks, ja hiljem kuivasid varred pisut ära. Küüslaugu võtsin sügisel üles ja lausa kasutasime neid küüsi mõnel korral. Aga jällegi - pidevalt jäin kastmisega hiljaks, nii küüslauk kui ka sibul kippusid kuivama ja seega tulemus ei olnud eriti hea.

Enne kui järgmise kasti juurde lähen, tuleb üles tähendada, et koht mäerindel oli istutuskastide jaoks valguse osas väga hea, ent tuult oli seal liigselt. Ja tuul muidugi kuivatab maa kähku ära. Vaikselt küpses mõte kastidest allapoole mingisugune tugivõre püsti panna ja sinna mõni ronitaim kasvama panna. Või siis põõsad.

Teise kasti istutasin lehtkapsast, peeti, brokkolit ja peiulilled. Lehtkapsa idanemisprotsent oli 50 - teine taim kasvas jõudsalt ja teist ei olnud näha. Väga ilus, aga jällegi söögitegemise poole pealt keeruline kasutada. Korra praadisime lehti kergelt õlis ja sõime lisandina - väga hea oli muide, lisaks kasutasin neid salatis. Aga pigem oli see lehtkapsas suurepärane kaunistus. Kahjuks ka kapsaussidele meeldis, neid ikka ühtjagu noppisin sealt.



Kaks peeti läks kasvama (istutasin neid vast 2-3), ent millegipärast just kõrvuti, ning harvendamisel ei saanud teisest enam asja. Ent see üks kasvas jube suureks (järgmisel suvel tuleks meeles pidada see varem üles võtta :)) ja keetmisel ei läinud päris seest pehmeks. Ent siiski hea oli!

Brokkolist ei tulnud üldse selline nagu ma ette kujutasin, lihtsalt pikk-pikk õievars kasvas ja jällegi kapsaussidele väga meeldis. Ilmselt jälle mingi väetise puudus?

Peiulillede sort oli "Cat's Eyes" ja need pakkusid suurepärast silmailu. Idandasin ja kasvatasin taimed kevadel toas ja välja istutades hakkasid jõudsalt arenema. Kindlasti tasub järgmisel aastal uuesti panna.



Kolmandas kastis olid herned ja porgandid. Esimesed olid minu täielikud lemmikud, ent samas ka herneusside maiuspalad. Järgmisel aastal kindlasti proovin uuesti ning teen õitsemisajal tõrjet, et usse pisutki vähem oleks. Porgandid said väga mahlased ja maitsvad. Ühe satsi võtsin üles ja viisin ka tööle maitsta - ja väga palju kiidusõnu tuli just magususe kohta. Sort oli "Maestro" F1 ja kindlasti läheb ka järgmisel aastal maha.

Neljandas kastis oli suvikõrvits. Kurki panin ka, aga ühtegi võrset ei idanenud. Suvikõrvitsa seemnetest idanes vaid teine ja sellest oligi tegelikult piisavalt - saaki saime mõnepäevaste vahedega. Suvikõrvits on suurepärane suveroog, mis sobib nii salatisse, wokki, pannile, ahju ja pirukasse. Pole kahtlustki, et see kuulub ka järgmisel aastal valikusse.



Sel aastal jäi mul redis maha panemata, sest lihtsalt enam ei mahtunud. Ent kevadel on selleks jälle uus võimalus.

Kokkuvõttes oli nii õnnestumisi kui ka viltuminekuid, ent esimese korra kohta päris asjalik tulemus. See on märk sellest, et köögiviljade kasvatamine õnnestub ka päris algajal :) Avastamisrõõmu ja uusi kogemusi oli kuhjaga. Tulevaks suveks teen jälle uued plaanid - mitmed kindlad favoriidid lähevad uuesti maha ning miskit uut peaks ka proovima :)