Lõpuks ometi

Aega võttis, aga asja sai - lõpuks ometi sain esimese reisipiltide fotoraamatu valmis. Need reisid on aastast 2010, täielik ajalugu juba :)







Olen tulemusega päris rahul, kuigi paar meelespead tegin endale järgmiste teoste jaoks:
- Paiguta maastikupildid alati vähemalt terve lehekülje suuruses. Millegipärast ma Norra piltidega olen olnud kitsi ja neid mõnikord paar tükki samale lehele toppinud - jäid liiga väikeseks ja ei paista piisavalt hästi silma.

- Tekstid tuleks paigutada nii, et nad lehekülgede köite vahele ei jää, ehk siis mitte liiga keskele. Seda ei saanud ma arvutiruudul sättides üldse aru, nüüd mõnes kohas on sõna- ja lauselõpud köite vahele kadunud.

Aga kokkuvõttes: mõne layouti sätiks paremini ja pilte keeraks pisut heledamaks, aga muidu täitsa hea. Reisipilte oleks veel Amsterdamist, Barcelonast ja Rivieralt, aga eks näis kaua mul nende pildiraamatuks moondamisega aega läheb :)

Hiirte hirm Laku

Laku stiilinäited hiirega:







Ei jaksa enam:

Ülevaade esimestest katsetustest köögiviljarindel

Jõulupühade ajal olen tegelenud tõsise vedelemise ja logelemisega. Ma ei kurda, vahel tuleb ju sellist nullimist endale lubada. Suure laisklemise ajal aga avastasin, et aasta hakkab lõpule jõudma. Sel aastal tulid jõulud minu jaoks tõelise üllatusena ja paistab, et ka aastavahetuse saabumine on samasugune "Kas tõesti juba?"-efekt. Võib-olla põhjustab seda soe ilm ja lumepuudus või siis pole ajud veel igapäevasest remontimisest toibunud (kuigi juba umbes kuu aega pole sel liinil midagi toimunud..).

Oli mis oli, mõtlesin, et nüüd on hea hetk teha väike ülevaade minu Päris Esimesest Aiandusaastast :)

Kevadel sai ilmade soojenemist ja maa sulamist kõvasti oodatud. Kaevamisega alustasingi vist suure innukusega pisut varakult - maa oli märg ja istutuskastide jaoks kaevatud augud valgusid vaikselt vett täis. Aga maa kuivas ruttu ja nii need kastid valmis said: mulda põhja, komposti vahele ja mulda peale.



Esimeses kastis olid saialilled, salat, sibul ja küüslauk. Saialille sort oli Double Orange King ja see mühas tõesti võimsalt. Aeg-ajalt noppisin kuivanud õisi ära ja uued tulid aga asemele.



Salatisegu Baby Leaf kasvas samuti kenasti, aga millegipärast ei osanud ma rohkem kui paaril harval korral peenrast salatit noppida. Pisut mõru maitse oli neil samuti küljes, võib-olla ma ei korjanud ka kõige nooremaid lehti või siis kannatasid nad mingi aine puuduse all. Ei oska öelda. Pole kindel, kas järgmisel aastal see enam maha läheb.

Sibulavartega oli sama lugu - kui need kenasti rohetasid, ei olnud just sellise söögi tegemist, kuhu neid vaja läheks, ja hiljem kuivasid varred pisut ära. Küüslaugu võtsin sügisel üles ja lausa kasutasime neid küüsi mõnel korral. Aga jällegi - pidevalt jäin kastmisega hiljaks, nii küüslauk kui ka sibul kippusid kuivama ja seega tulemus ei olnud eriti hea.

Enne kui järgmise kasti juurde lähen, tuleb üles tähendada, et koht mäerindel oli istutuskastide jaoks valguse osas väga hea, ent tuult oli seal liigselt. Ja tuul muidugi kuivatab maa kähku ära. Vaikselt küpses mõte kastidest allapoole mingisugune tugivõre püsti panna ja sinna mõni ronitaim kasvama panna. Või siis põõsad.

Teise kasti istutasin lehtkapsast, peeti, brokkolit ja peiulilled. Lehtkapsa idanemisprotsent oli 50 - teine taim kasvas jõudsalt ja teist ei olnud näha. Väga ilus, aga jällegi söögitegemise poole pealt keeruline kasutada. Korra praadisime lehti kergelt õlis ja sõime lisandina - väga hea oli muide, lisaks kasutasin neid salatis. Aga pigem oli see lehtkapsas suurepärane kaunistus. Kahjuks ka kapsaussidele meeldis, neid ikka ühtjagu noppisin sealt.



Kaks peeti läks kasvama (istutasin neid vast 2-3), ent millegipärast just kõrvuti, ning harvendamisel ei saanud teisest enam asja. Ent see üks kasvas jube suureks (järgmisel suvel tuleks meeles pidada see varem üles võtta :)) ja keetmisel ei läinud päris seest pehmeks. Ent siiski hea oli!

Brokkolist ei tulnud üldse selline nagu ma ette kujutasin, lihtsalt pikk-pikk õievars kasvas ja jällegi kapsaussidele väga meeldis. Ilmselt jälle mingi väetise puudus?

Peiulillede sort oli "Cat's Eyes" ja need pakkusid suurepärast silmailu. Idandasin ja kasvatasin taimed kevadel toas ja välja istutades hakkasid jõudsalt arenema. Kindlasti tasub järgmisel aastal uuesti panna.



Kolmandas kastis olid herned ja porgandid. Esimesed olid minu täielikud lemmikud, ent samas ka herneusside maiuspalad. Järgmisel aastal kindlasti proovin uuesti ning teen õitsemisajal tõrjet, et usse pisutki vähem oleks. Porgandid said väga mahlased ja maitsvad. Ühe satsi võtsin üles ja viisin ka tööle maitsta - ja väga palju kiidusõnu tuli just magususe kohta. Sort oli "Maestro" F1 ja kindlasti läheb ka järgmisel aastal maha.

Neljandas kastis oli suvikõrvits. Kurki panin ka, aga ühtegi võrset ei idanenud. Suvikõrvitsa seemnetest idanes vaid teine ja sellest oligi tegelikult piisavalt - saaki saime mõnepäevaste vahedega. Suvikõrvits on suurepärane suveroog, mis sobib nii salatisse, wokki, pannile, ahju ja pirukasse. Pole kahtlustki, et see kuulub ka järgmisel aastal valikusse.



Sel aastal jäi mul redis maha panemata, sest lihtsalt enam ei mahtunud. Ent kevadel on selleks jälle uus võimalus.

Kokkuvõttes oli nii õnnestumisi kui ka viltuminekuid, ent esimese korra kohta päris asjalik tulemus. See on märk sellest, et köögiviljade kasvatamine õnnestub ka päris algajal :) Avastamisrõõmu ja uusi kogemusi oli kuhjaga. Tulevaks suveks teen jälle uued plaanid - mitmed kindlad favoriidid lähevad uuesti maha ning miskit uut peaks ka proovima :)

Pühaderahu

Kauaoodatud kahenädalane puhkus on lõpuks kätte jõudnud. Täna tähistasin seda kohe kerge päevauinakuga. Mis võiks veel olla parem kui koos Lakuga diivanil ennast kerra tõmmata?
Kavas on veel nautida klaasike veini ja piparkooke küpsetada, selline tõsine programm kohe.

Seljaga sai ka enamvähem korda, suurem jäikus läks üle ja vedisin ennast ka lõpuks füsioterapeudi juurde. Probleem on ühes lihases, mis on end mõnevõrra kinni kiilunud. Väljendub see näiteks selles, et ma ei suutnud vastuvõtul tahapoole kummarduda. Kui ma veel pärast nägin, kui kergelt see kolleegidel ja lisaks ka mitte eriti paindlikkuse poolt tuntud Akil välja tuli, siis sain aru, et peab vist midagi ette võtma :) Õnneks on asi vaid lihases, see läheb venituste ja massaažiga üle. Olengi juba jõudsalt paar päeva tahapoole kallutusi teinud, tuleb juba paremini välja! Ja kui tagasi mõelda, siis see sama jama on mind viimased pool aastat vaevanud, hommikuti ärgates on samas kohas valu tunda olnud. Nii et õpetussõnad endale - kui teed remonti ja eriti kui oled seetõttu pidevalt küürus, tuleks aeg-ajalt selga teises suunas venitada.

Aga nüüd vaatab Laku mind juba sellise näoga, et kui kaua ma mõtlen teda näljas hoida. Pean ilmselgelt kiirustama :)

Kauneid pühi!

Planeerisin üht, aga välja kukkus hoopis teistmoodi

Mul oli hea plaan, et nädalavahetusel saame jälle hoogsalt remonti edasi teha. Reedel oli Soome iseseisvumispäev, nii et lausa kolm head päeva oleks olnud aega. Olime kolmapäeval ostnud ka suure magamistoa riidekapi, ja ma nägin juba vaimusilmas, kuidas selle kokku paneme ning kuidas ma toon alumiselt korruselt riided üles ja viigin kõik kenasti kappi.

Aga tegelikult olen need päevad suuremalt jaolt diivanil vedelenud. Kõik algas sellest, et sõitsin neljapäeva õhtul Akile linna järgi. Tal oli töökohaga istumine ja teadagi öösel linnast meile miski mõistlik transport enam ei kulge - seega toimib meie oma usaldusväärne taksoliin. Jõudsime kenasti koju, aga autost tõustes (olin vist oma paar tundi paigal istunud) käis seljast valu läbi ja sirgeks ma selga enam ei saanud. Pole siiamaani saanud. Või tähendab, lebades saan kenasti sirgu, aga kui samal ajal pean jalgadele toetuma, siis näen välja nagu Notre Dame'i kellamees.

Kõige tobedam on see, et kui üritan ringi liikuda, siis hakkavad suurest pingutusest teise külje lihased krampi tõmbama. Meeldiv niisiis. Aga internetis soovitavad arstid seljavalu korral argiaskeldustega jätkata. Nii et täna ma tegin nagu kästud ja käisin shoppamas. Või no tegelikult tegin strateegilise rünnaku kingakauplusse ühe teatud saabastepaari osas. Allahindlus oleks sel nädalavahetusel lõppenud, nii et see tundus mõistliku mõttena. Miskipärast kaubanduskeskuses Aki käevangus ringi komberdades oli mõistlikkus asjast kaugel. Aga tehtud see sai :)

Homme mõtlesin tööle longata ja olekut jälgida, võib-olla peaks millalgi ka arstiga juttu ajama. Saaks ehk vähemalt saatekirja füsioteraapiasse ja uuriks, kuidas selliseid asju edaspidi vältida (praegu kõik lugejad mõtlevad omaette, et kuule, treeni core-lihaseid! :))

Mida remont on õpetanud ehk paar pilti ka

Kui detaile mitte tähele panna, siis võib öelda, et peaaegu valmis :)

Selline elutuba:



Teises suunas (muide jälgige seda kirsipuud, see on kingitus kolleegidelt. Tassime selle millalgi välja, aga praegu on nii kõva tuult lubatud, et ei hakka riskima):



Söögituba:



Elutoast köögi suunas (jällegi pole veel tip-top, aga no enamvähem vast saate ettekujutuse):



Peemot vaatab:



Ja maja soojeneb:



Magamistubadest veel pilte pole, need ootavad liiste, lisaks üks tapeeti ja teine riidekappi.

Mis ma siis remonti tehes õppisin? Kindlasti seda, kuidas erinevaid tööriistu kasutada. Aga veel rohkem endast.

1) Enda jaksamise piire on raske tunnistada.


Esiteks muidugi füüsilised piirid. Kui ikka mu armetud käelihased pole kuigivõrd treenitud, siis ei jaksa tervet päeva lage lihvida. Mis sest, et tahaks ja peaks. Mind ajas see ikka korralikult närvi ja ka meeleheitele. No mis mõttes ei jaksa - eriti kui mees kõrval ei näita mingeid väsimuse märke. Ma tean, et remont ei ole võistlus ja et on näiteks üsna loogiline, et meeste ülakeha lihased on võimsamad, aga ikkagi on endale hale tunnistada, et kõike ei suuda võrdselt teha.

Vaimsed piirid, neid on ehk vast veel raskem ära tunda. Ja huvitav on see, et seinte pealekukkumise tunne ei tule mitte tööd tehes, vaid siis, kui tead, et miljon asja ootab tegemist, aga sa ei oska neist ühtegi ja pead lihtsalt ootama või pealt vaatama. Ehk siis tegemata asjade peale mõtlemine on tuhat korda hullem, kui neid asju järjest ära teha.

2) Mida rohkem teed, seda rohkem jõuad.

Kõlab nagu klišee :) Ja ei ole tegelikult esimese punktiga vastuoluline. Tõesti on olnud üllatav märgata, et kui peale tööpäeva oled kolm tundi remonti vehkinud, siis on peale seda tühiasi veel näiteks kööki koristada ja terve korrus tolmuimejaga üle käia. "Sest ma ju olen juba liikvel."

Mida rohkem askeldad, seda vähem tunned väsimust. No õhtul voodisse kukkudes muidugi oled läbi nagu läti raha, aga kui sa rammestuse peale varem mõelda ei jõua, siis seda nagu ei tunnegi. Ja pole mingi probleem nädalavahetusel kümme tundi järjest aktiivselt remonti teha. Nii kui tagumiku diivanile toetad, hiilivad igavus ja väsimus kallale ning uni tuleb peale.

Kohe sel nädalavahetusel, kui pausi pidasime ja diivanil vedelesime, oli kordades raskem ennast askeldama motiveerida. Suurim jõupingutus on poodi sõita või süüa teha. Põrandaliistude panemisest ei hakka rääkimagi, see on täiesti absurdne mõte. Nii et kui tahad asjadega ühele poole saada, pead liikvel püsima.

See punkt töötab muidugi siis, kui inimene on muidu terve ja traksis. Haige peaga pole vaja tõmmelda, puhkust tuleb endale ka lubada.

3) Inimene suudab päris palju.

Kui oled esmalt aasta aega kirudes remonti teinud ja oma piire otsinud, siis millalgi tuleb see hetk, kus kõik hakkab sujuma. Väsimus on kadunud, igasugu oskused on külge hakanud ja suhteliselt meeldiv on teha. Vaatad minevikku ja mõtled, et seda poleks küll osanud ennustada.

4) Kui kõik läheb viltu, tuleb jätkata.

Seda ma pole tegelikult veel õppinud, aga teoorias olen tugev :) Esimene reaktsioon on ikka kirves kaevu visata ja minema kõndida. Aga kui tempo on peal, siis see ei ole ju variant. Lõputult ahastada ka ei või, tuleb lihtsalt pettumus alla neelata ja üritada vigade parandust teha.
Vannituba plaatides ma selle põhimõtte järgi ei osanud käituda. Kõik tundus valesti minevat, nagu sein oleks ees püsti ja mina sellest üle ei saanudki - Aki tuli ja tegi edasi. Noh, kõike ei pea ju ka oskama ;)

5) Suhtumine "How hard can it be?" on remondis kasuks.

Teisisõnu, julge pealehakkamine on pool võitu. Kõigepealt tasub muidugi ka eeltööd teha ja põhimõtted välja uurida. Tootevalmistajatel on tavaliselt omal lehel tööjuhendid ja vahel ka videod üleval, neid tasub vaadata. Tuleb siiski märkida, et üsna tihti minu töömeetodid ei näinud päris sellised välja, kui videol - aga tuleb leida see oma toimiv viis teha.
Ja kui elutoa tapeetimisel oleksime juhendit järginud, siis linnud oleks olnud seinal pea alaspidi :)

 Need punktid tuleks nüüd meeles pidada ja ülemine korrus kähku lõpuni viimistleda. Siis väike paus ja alumine korrus... Või mine tea, kui paus pikaks venib, siis tuleb kevad peale ja peame õuetöödele keskenduma :)

Grasse ja Cannes

Grasse on Prantsusmaa parfüümitööstuse keskus. Linnast leiduvad kuulsad parfüümitootjad Galimard, Fragonard ja Molinard. Linnake ise asub rannaäärsest Cannes'ist põhja pool mäeküljel, pooletunnise rongisõidu kaugusel. Meiegi saabusime linna rongiga Cannesi kaudu.

Meie esimeseks sihtkohaks oli Fragonardi parfüümimuuseum, seejärel plaanisime vanalinnale tiiru peale teha.

Lavendel, roosiõied ja muud tarvilised taimed:



Kahjuks peale esimese korruse mujal ei tohtinud pilti teha, seega piirdun kirjeldusega. Esile oli pandud imepäraseid vanu parfüümipudeleid ning lisaks lugu Fragonardi pere ajaloost. Ühel korrusel asus gift shop, mis lõhnas nii tugevalt, et peale lühidat tiiru lõhnaseepide, parfüümide, lõhnaküünlate ja kehakreemide vahel tahtsime vaid õues värsket õhku hingata. Võtsimegi suuna vanalinna peale.

Fragonard oli ka sinna äri laiendanud, panime tähele nii sisustuspoodi kui ka lastekaupade poodi "Petit Fragonard":





Grasse vanalinn moodustus puupüsti turiste täis olevatest peatänavatest ning labürindina kulgevatest hüljatu ilmega kõrvaltänavatest.







Trehvasime ka paari kassi:





Grasse vanalinn oli väike, aga sel oli iseloomu. Pimedad, kitsad ja pisut ebamäärased kõrvatänavad vaheldusid kaunite väljakutega.







Lõuna paiku tõusime piki treppe taas parfüümimuusemi taga asuvale väljakule. Sõime täidetud võileiba ja puhkasime jalga. Aeg oli edasi liikuda - või tegelikult suuna mõttes tagasi. Cannes oli selle pärastlõuna sihtkoht.



Kullast märk Grasse tänaval:



Kui Grasse oli nagu väike keskaegne linnake, siis Cannes oli trendikas, tuntud kaubamärkide poodidest kubisev luksuslinn. Mulle tundus, et koorik oli kena ja läikiv, ent sisu mittemidagiütlev. Võib-olla olin ma ka väsinud Grasse muljetest ja kuumast ilmast, aga Cannes'ist jäid meelde vaid rannal jalutajaid häirinud lõunamandri mehed, kes igasugu kraami üritasid müüa.

Cannesi rand:



Kuulus näitusepaviljon, siis toimubki Cannesi filmifestival:



Uurisime pisut ka tänavakive, kes need seal siis olid - muuuhulgas Nicole, Cameron ja Mel :)







Ning Roosa Panter:



Cannesi bussijaama kõrval oli tegelikult huvitava väljanägemisega maja, Cinema Cannes:



Ja Cannesi kaitseks peab veel ütlema, et künkal asuv pisike vanalinn oli kena:



Vaade vanalinnast näitusepaviljonile:



Jahisadam ning rannaliiv:





Imekaunis Vahemeri:



Vanalinna kollased majad:



Väsinult suundusime õhtul tagasi Nizza poole ja millegipärast oli juba hea meel tagasi "kodulinna" jõuda. Kuid enne veel imetlesime Cannesi raudteejaama maalinguid:





Kokkuvõttes: kui Nizza kandis liikuda ning aega pole jalaga segada, siis minuarust võib julgelt vähemalt Cannesi reisiplaanist välja jätta. Pigem selle asemel valiksin Monaco ja Nizza. Grasse-taolisi pisikesi linnu on ilmselt Rivieral teisigi, mõnes neist oleks vast tore käia. Ent kui valida tuleks Alpide või Grasse vahel, siis pole kahtlust - kindlasti valiksin esimese.
Meie reisi viimase päeva veetsime Nizzas Parc Phoenixis, sellest paar sõna veel järgmises postituses.

Vaikus ja rahu

Eile oli siis see kauaoodatud õhtu, mil meil külalised käisid. Vuntsisime elutoa ja söögitoa üles, kuigi väga palju jäi veel tegemata - palju pisiasju, mis annavad viimase lihvi. Aga sellest hoolimata oli meil tore ja lõbus :) Sõime-jõime, naersime, leppisime järgmise trehvungi kokku. Väga lahe seltskond on see praegustest ja endistest kolleegidest koosnev jõuk.

Täna oleme alustuseks pool päeva voodis vedelenud ja siis lõpuks end diivanile vedanud. Eilse söömaaja jäätmeid muginud ja laisklemisest nautinud. Peame väikese pausi remontimisest.
Mul on plaanis kõiksugu edasilükatud asju teha. Kirjutada sõpradele, lisada blogisse mitu juttu (Nizza reisi viimased päevad näiteks, pilte ülemisest korrusest, kokkuvõte selle suve aiamaakogemustest), lugeda ajakirju, blogisid ja raamatuid ning lihtsalt olla.

Lõpp paistab silmapiiril

Blogimisega on kehvasti, sest kõik see aeg läheb kas töölkäimise, remondi või magamise peale. Kuskilt eriti näpistada ei ole.
Remondiga oleme eesmärgile lähemale jõudnud, kuid samas mitmeid kompromisse teinud selles suhtes, et mida jõuame ja mida mitte. Köögist puudub veel parkett, elutoast tapeet ning absoluutselt kõik liistud. Samuti künnised. Mööblit peaks üles tassima ja koristama. Kõiksugu nipet-näpet jääb tegemata, aga pole vast hullu.

Paar raamatut olen graafikust hoolimata jõudnud läbi lugeda (õnneks rongisõit tööle ja töölt koju kestab head paarkümmend minutit: hommikul jõuan päevalehe läbi lugeda ja õhtul raamatusse süveneda. Luksus!), need olid Kivirähu Lood ja Ussisõnad. Viimane meeldis mulle väga, Kivirähul on ikka hea terav keel. Praegu on käsil Oleviste mõistatus ja kuigi algus oli pisut veniv, siis poole peal muutus just äärmiselt põnevaks :) Mõtlen ja mõtlen, et kes see mõrvar võiks olla, keda apteeker Melchior taga otsib.

Hvostovi Sillamäe passiooniga läks kehvasti - ei saanud seda pikendada, sest keegi oli raamatu juba broneerinud. Eks võtan millalgi uuesti. Järgmiseks planeerin midagi kohalikku lugeda, nimelt soome chick-liti Klaukkala, mille tegevus toimib siin meie kandis :) Õpin ümbruskonda tundma.
Ma ei saa aru, miks ma nii pikalt pole saanud mahti raamatuid lugeda - no see kiire elu on muidugi olnud lihtsalt excuse, mul on varem aega olnud ikkagi jalaga segada. Kiirustamise illusioon, eks.

Remondiupdate

Remondiga hakkab pisut kiire :) See vist ei üllata kedagi, veel vähem meid ennast. Järel on neli nädalat remondiaega ja pool nädalat koristamiseks ja sisustamiseks.

Nädalavahetusel sai mõlemil päevil tublisti edasi tehtud, näiteks väikses magamistoas saime kipsplaadid lakke. Lisaks seinte pahteldamine ning elektritööd ja sinna need päevad kadusidki. Graafiku järgi on nüüd nädal aega saada seinad ja lagi siledaks ning värvitud. Ma täpselt ei tea, kuidas see võimalik on, sest kitt peab mõnda aega kuivama ka. Ilmselt teeme samal ajal ka söögitoa lage edasi. Miljon muud asja on veel vaja teha, näiteks kasutamata jäänud kipsplaadid allkorrusele vedida, õunapuudele jänesevõrgud ümber panna, magamistoa uks välja vahetada jne, rääkimata tapeetimisest ja põranda panekust. Aga küll ta valmib, kus ta pääseb.

Be safe around trains

Täna olen naernud üht maailma parimaks valitud reklaami: Melbourne'i raudtee hoiatuskampaaniat. Milline geniaalne idee, naljakad tüübid ja kummitama jääv meloodia.

http://youtu.be/IJNR2EpS0jw

Üks setback, aga see meid ei murra

Sel nädalavahetusel jälle lõhkusime rohkem kui ehitasime. Seda poleks praegu küll vaja, eks. Nimelt väikse magamistoa seinu lihvides vaatasime siis täpsemalt, mis selle akna ümbrusega juhtunud oli. Eelmised elanikud olid millalgi akna lahti unustanud ja akna ümbrus jäätus ära. Noh, aga teate, mis juhtub, kui jäätunud puit üles sulab? Värvipind oli muidugi kahjustatud, aga kui seda ära lihvisime, siis nägime, et ka seina puitplaadid olid kohati kergelt pehmenenud. Mis siis muud, kui sein maha, paar seinakarkassitala samuti, ning uued asemele.

Midagi pole kobiseda, viga oli nähtav ja olime sellest teadlikud, kui ostuotsuse tegime. Lihtsalt paar lisatööpäeva jälle juures. Aga see selleks. Tegelikult oli midagi head ka - saime ülemise korruse esiku ja elutoa lae paar korda värvitud, juhhei! Edeneb, edeneb :)

Bibliofiil

Singer Vingeril on üks hea laul:

Soe on sügis, juba akna all lehkab levkoi
Leheprügis vaata lösutab raamatukoi
Rida realt seal imeb ta end teadmisi täis kui vampiir
Paugupealt me teame: tema on bibliofiil.

Miks ma sellest räägin - tegin lõpuks ometi endale raamatukogukaardi ära. Poleks uskunudki, kui palju eestikeelset kirjandust Helsingi raamatukogus saadaval on. Broneerisin endale paar Kivirähku ja Indrek Hargla Apteeker Melchiori esimese teose, olengi nimelt tükk aega mõelnud, et seda võiks lugeda. Paari päeva pärast peaks need olema kesklinna saabunud ja võin peale tööd järgi minna. Väga lahe.

Kui teil tuleb raamatusoovitusi meelde: uuemaid või klassikat, kergemat või muidu huvitavat, siis ootan neid huviga. Pole ülde uuema kirjandusega kursis.

Verdoni kanjon

Erakordne Monaco nähtud, oli järgmise päeva plaan rentida auto ja sõita Alpidele Verdoni kanjoniga lähemat tutvust tegema. Käisime veel õhtul suurepärase klienditeenindusega Avise autorendist läbi ja broneerisime endale sõiduki. Kohalikest inimestest ja klienditeenindusest veel paar sõna - kui Pariisis käies vaadati meid niiöelda nina kirtsutades ja suhtumine oli sõbralikkusest kaugel, siis Nizzas ja ümbruskonnas olid inimesed absoluutselt suurepärased ja meeldivad. Naeratasid ja ajasid hea meelega juttu, isegi kui ma midagi turistilikku küsisin. Näiteks bensujaamas uurisin ühelt pintsaklipslaselt, mis vahe on gazoilil ja superdieselil (tankisime rendiautot) ja vastuseks tuli sõbralikku jutustamist. Hotelli lähedal pagariäris võeti meie prantsuse keele purssimine rõõmsalt vastu. Ei mingit probleemi niisiis. Kohalikud ilmselt on ka vist teistsugust päritolu kui pealinlased, nimelt suur osa rääkivat teise keelena niçardi dialekti. Ja ilmselt Itaalia lähedus mängib ka mingit rolli.

Igatahes pidin hoopis kanjonist rääkima. Hommikul saime tubli Peugeoti kätte ja rihtisime läbi Grasse Castellane'i küla poole. Küla asub Verdoni jõe kaldal ning on hea stardipunkt kanjoniga tutvumiseks. Valida on kaks marsruuti - lõuna- ja põhjapoolne.
Kanjonist ka paar sõna - Verdoni mäekuru peetakse üheks Euroopa kauneimaks ja olen väitega täiesti nõus, mis sest, et muid kanjoneid polegi nagu näinud :) Pikkust on sel 25 kilomeetrit ja suurim sügavus on 700 meetrit.

Juba Castellane'is olid suurepärased vaated. Eriti muljetavaldav oli kirik kõrgustes. Tee jumala juurde on pikk ja kivine?



Sama kirik tiba teisest kohast vaadatuna:



Verdoni jõgi Castellane'i külas:



Kanjoni vaatlemiseks valisime põhjapoolse marsruudi, seal lubati paremaid vaateid ja järsemaid teid (ei olnud õnneks väga hirmsad). Lasen piltidel enda eest rääkida, sest sõnad jäävad vajaka. Tegelikult ka pildid, sest seda reaalset tunnet 3D-na ei õnnestu edasi anda. Oli võimas, uskumatult võimas. Šotimaa ja Norra vaated ikka kahvatavad Alpide kõrval. Millised toore jõuga moodustunud kiviseinad, massiivsed mäestikud ja sügavad kurud.







Esimene suurem vaatepunkt ülevalt mäestikust kanjonile ja sinna suubuvale jõele oli Point Sublime. Pildile jäänud vaated on jällegi vaid hale vari tegelikkusest.









Järgmiseks suundusime marsruudile nimega "route des Crêtes", mis algab La Palud-su-Verdoni küla juurest ning ronib kõrgustesse, pakkudes aina ägedamaid vaateid kanjonile. Marsruudi osas tuleb tähelepanelik olla, sest osa teest on ühesuunaline - tuleb seega õigest suunast alustada, kui soov on kogu ring peale teha (Castellane'i poolt tulles esimene marsruudile keerav tee).



Vaade sügavustesse:













Järgmisel pildil oleval vaateplatvormil loodust imetledes oli üllatus suur, kui otse alla vaadates nägime üht meest kalju küljes. Ei no toho tonti! Tema oli vist mingisugune julgestaja (see punase särgiga) ja teised ronisid piki püstloodis tõusvat seina üles. Turistid imestavad:





Teate, vaateid olen juba palju kiitnud, aga kõige suurem emotsioon oli siiski veel ees. Enne reisile minekut lugesime muidugi sihtkoha kohta ja uurisime pilte, ning märkasime, et Verdoni kandis elavat kotkad. Väga suuri lootusi nende leidmisele ei pannud, sest ühepäevasel läbisõidul pole teab mis suur tõenäosus igasugu lindude otsa komistada. Aga Verdoni kaeluskotkad, nendega oli omasoodu värk - route des Crêtesil nad lihtsalt vuhisesid meist mööda, paremalt ja vasakult, lähedalt ja kaugelt. Ma ei ole kordagi kotkaid väljaspool loomaaeda näinud, nii et tunne oli midagi rõõmu, ekstaasi ja naeru vahepealset :)








Kaeluskotkad olid Verdonist juba hävinud, kuid aastal 1999 alustati programmiga, mille jooksul on loodusse vabastatud ligi sada lindu. Nüüd nad ilmselt tunnevad ennast juba suhteliselt mugavalt. Ühele pildile mahtus linde lausa kaks:







Veetsime linde pildistades tubli tunni või rohkemgi. Kahjuks pidime hakkama edasi liikuma, sest teed oli veel üksjagu ees ning rendiauto pidime ka veel tagastama.

Route des Cretesi teises otsas avanesid vaated tasandikule ning seda läbivale käänulisele kanjonile. Siit näeb ehk kõige paremini, millise nähtusega on tegu:



Tagasi vurasime juba tuldud teed pidi. Peatusime veel paaris kohas, seekord juba all jõe kaldal, et veel viimased klõpsud teha.





Väsinult jõudsime tagasi Nizzasse, olles veel Grasse kandis paar korda valele marsruudile eksinud. See ei ole kuigi meeldiv, eriti kui allakirjutanul oli maailma suurim põiekas. Mõtlesin juba, et pean keset linna kuhugi põõsasse minema, sest mida polnud, oli wc. Üldse oli meie kogu marsruudil avalikke väljakäike ümmargune null. Uskumatu, igal pool ringi reisides on olnud turismi-infopunktides kuivkäimlaid või vähemalt bensukaid, kus on end võimalik kergendada. Prantsuse Alpides olid ainult automaatbensukad ja kohvikud. Aga kui mitu korda päevas sa jõuad kohvi juua? :)

Lõpuks leidsin wc automarketist ja rõõm oli tõesti suur :) Aga see selleks.

Ühe päevaga jõuab Nizzast startides Verdoni kanjonile kenasti ringi peale teha. Pildistamise jaoks oleks vaja muidugi rohkem aega, kõigepealt tuleks olla varakult kohal (või siis päikeseloojangu ajal) ning kaeluskotkaste peale võiks ka vabalt terve nädala kulutada. Ümbruskonnas oli ka igasugu matkaradu, need jäid seekord proovimata.

Verdon oli kindlasti selle reisi parim sihtkoht. Loodus- ja matkahuvilistele soovitan soojalt. Endale jäid positiivsed emotsioonid ning soov millalgi Alpidega lähemat tutvust teha. Millal ja mis riigis, see on veel lahtine :)