Keukenhofi tulbid

Keukenhofiga on selline lugu, et mul on sellelt päevalt miljon pilti ja mu kriitikasilm on kehv, ehk teisisõnu ma ei oska kuigi paljudest võtetest loobuda. Sellepärast tuleb postitus kolmes osas. Kõigepealt pargist üldiselt (sisaldab massiliselt tulbipilte), siis teiseks kaadrid pargis toimunud röövlindude show'st ja kolmandaks Keukenhofi orhideemaja parimad isendid.

Keukenhofist kõigepealt üldisemalt, tegemist on Hollandis Lisse lähedal asuva megasuure pargiga, Wikipeedia järgi lausa maailma suurima lillepargiga. Veel fakte: maad on seal 32 hektarit, iga aasta istutatakse käsitsi 7 miljonit lillesibulat, tulpe on sada eri liiki ja park on avatud vaid kaks kuud (märtsi lõpust mai lõpuni). Keukenhof oli tegelikult ka peamine põhjus, miks üldse Amsterdami suundusime.

Liikvele läksime laupäeva hommikul varakult. Dami väljak oli turistimassidest veel tühi ja meeletult prügine.







Pidime suunduma tagasi Schipholi lennuväljale, kust läksid bussid Keukenhofi. Teel rongijaama oli juba Keukenhofi reklaame näha:



Peagi olime hommikujaheduses Amsterdami Centraalis ja istusime lausa juba kiirrongis, mis meid kohale oleks pidanud viima, aga mingisuguste raudteetööde tõttu umbes pooled rongid ei liikunudki kuhugi või tegid seda graafikust tükk maad hiljem. Meiegi vahetasime rongi lausa kolm korda, enne kui üks neist liikuma hakkas. Schipholis polnud enam probleemi, sealt läksid bussid Keukenhofi suunas 8x tunnis, nii et istu ainult peale. Umbes pooletunnise sõidu järel olime kohal, olles teel möödunud nii mõnestki värvikirevast tulbipõllust.

Pargis ootasid meid ees muidugi tulbid - mitut värvi ja sorti ja mitmel eri viisil istutatud.













Pargi kõrval olid tulbipõllud:


Kuna kõiki Keukenhofi pilte ei ole võimalik (või vähemalt mitte mõistlik) blogipostitusse lükata, siis tegin neist Flickrisse eraldi albumi. Sadakond värvikirevat pilti leiab siit.

Päev möödus Keukenhofis üsna kiirelt, jalutasime piki lõputuid jalgteid ja jõudsime aina uute tulbirivide juurde. Vahepeal puhkasime, tankisime vett, värsket apelsinimahla või kohalikke võileibu (kukkel, mille vahele korralikult praetud sinki ja sinepit topitud) mugides. Jalad huugasid, aga kaamera muudkui laulis. Kui lõpuks hakkasid kõik tulbikompositsioonid üsna ühetaolistena välja paistma, otsustasime tagasi Amsterdami liikuda. Vahepeatuses Schipholis olime lausa sunnitud Starbucksi maha istuma ja suured kohvid ja muffinsid konsumeerima. Nende jõul jõudsime tagasi hotelli ja jäime koheselt paariks tunniks magama. Aga kuna teen veel paar postitust Keukenhofi päevast, siis ei hakka ka siinkohal reisiteemadel edasi ruttama. Järgmiseks tuleb Keukenhofi röövlinnuetendus, kohe kui pildid saavad töödeldud ...