Viimasest postitusest on lausa kaks nädalat mööda vuhisenud ja vahepeal ka aastajagu vanust juurde tulnud. Mingisugust suurt tähistamist ei olnud, eks järgmisel aastal peab seda kompenseerima. Kingituseks sain muide smoothie-retseptiraamatu, kus on nii lihtsaid (banaanid + piim ja valmis) kui ka keerulisemaid juhiseid. Varsti hakkan neid kõiki proovima!
Maikuus on tööalaselt olnud räigelt kiire, nagu ka alati varasematel aastatel. Seda olen kompenseerinud totaalse laisklemisega nädalavahetustel. Ei mingit planeerimist ega kohustusi, ainult täielik lebotamine. Ja mõned huvitavad ettevõtmised. Eile näiteks käisime Hämeenlinnas (u 100km Helsingist põhja poole, enne Tamperet) stand-up-komöödiafestivalil üht esitust vaatamas. Neljast esinejast üks oli kehv ja kolm suhteliselt head. Üks esinejatest oskas publiku seast hõigatud kommentaare nii hästi ära kasutada, et tekkis täiesti hulle situatsioonikomöödia stseene, mille peale naerdes pisarad täiesti voolasid. Üks esinejatest oli soomerootslane - ja muidugi kasutas esituses ära sellega seonduvaid stereotüüpe; ning Briti saartelt pärit mustanahaline koomik rääkis lausa ühe Nelson Mandela sketsi. Publik oli minuarust isegi hämmeldunud, et kas tõesti tohib selliste asjade üle nalja visata. Noh, valge mees poleks tohtinud..
Eelmisel nädalavahetusel see-eest proovisime uut harrastust. Geopeitus on selline asi, mille kohta ma aeg-ajalt internetis olen lugenud, aga ise pole siiski teoks teinud. Sama asja oli ka Aki minu teadmata millalgi uurinud ja ühel päeval käis välja, et peaks äkki mõne geoaarde välja otsima. Mõeldud-tehtud!
Kui telefonis on GPS, siis pole ka mingisuguseid erilisi lisavidinaid vaja - aarde koordinaadid saab teatud applicationi abil telefoni laadida ja siis mobiili kompassina kasutada. Muidugi päris huupi pole mõtet otsima minna - geocaching.com -leheküljel on kõik Soome geoaarded olemas ja kaardil nähtavad (Eesti omad on ilmselt enamus geopeitus.ee -lehel).
Vaatasime ka meie lähiümbruses asuvad mõned aarded välja ja läksime mobiilid näpus neid uurima. Peamine on ka see, et keegi kõrvalseisja sind geoaaret leidmas ei näeks. Meie õnneks olid esimesed aarded suhteliselt rahulikes kohtades, sörkijaid või koerapissitajaid polnud näha. Kõigepealt ei osanud otsidagi, sest kuigi ma teadsin, et "aare" on tavaliselt mingisugune plastpurk, kus sees logiraamat ja pliiats, siis tegelikult on need muidugi suhteliselt hästi ära peidetud ja leidmiseks pead vahtima kas kivide alla, üles puude okste vahele või mistahes muusse peidupaika. Esialgu ongi meil nüüd kirjas neli aaret, minuarust esimese paari päeva kohta üsna hea. Ja kui ilm tiba paremaks läheb, siis tuleb juba järgmiseid otsima minna! Igatahes päris huvitav harrastus, saab märkamatult palju jalutatud ja erilisi paiku nähtud (aarded peidetakse üldiselt alati mingis mõttes huvitavatesse kohtadesse) ning muidugi ka leidmisrõõmu kogetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar