pühapäev, 15. november 2009

"Minu Soome" lainetel

Aeg on jälle mõtiskleda Soome ja soomlaste üle. Juba varem olen maininud, et mulle see teemaalgatus on pisut raske. Mulle tundub, et ma olen siin juba nii kaua olnud, et on keeruline märgata erinevusi eestlaste ja soomlaste vahel. Teisalt ka üldistamine mulle üldse ei meeldi, iga rahva seas on ikkagi inimesi laias skaalas. Aga õnneks on mul abiks Kaja Saksakulm Tampere raamat "Minu Soome", kust mõttelõngale ainet leian.

Kaja räägib raamatus keelest ja identiteedist. Ja ma olen temaga nii mitmes kohas nõus. Soomlased peavad oma keelest väga lugu. Ja neile nagu ka eestlastele on tähtis, et võõramaalased ja "maahanmuuttajat" keelt oskaksid. Näiteks meil tööl on kirjutamata reegel, et kõik meie tooted - on need siis kas klientidele või firmasiseseks kasutamiseks mõeldud - on soomekeelsed. Kuigi vahel oleks mõned inglisekeelsed väljendid (nagu näiteks insight, effect või midagi taolist) hoopis paremini asja kirjeldavad. Aga see on minuarust isegi tore. Et inimesed üritavad keelt hoida.

Teisest küljest mind vahel üllatab soomlaste kirjakeeleoskus või kohati selle puudumine. Just liitsõnad käivad suurel osal inimestest üle mõistuse. Vahel kirjutakse täiesti igapäevaseid liitsõnu lahku. Reegel kokku- ja lahkukirjutamise suhtes on minu arusaamist mööda enam-vähem sama mis eesti keeleski. Stiilis et kinke kaart ja liit sõna kirjutatakse ikka kokku, aga see ei ole kõigile nii iseenesestmõistetav.

Soomlased muide peavad koolis rootsi keelt õppima. Ja paljudel on sellepärast närv must. Et miks ikka "pakkoruotsi" ehk sundrootsi olemas peab olema. Soomerootslastesse suhtutakse ka sellise kerge ärapanemistundega. Üldiselt on soomerootslased kõrgetel kohtadel, hea hariduse ja sissetulekuga ning seetõttu ikka kadeduseuss närib soomlase hinge. Bättre folk ehk parem rahvas, nagu soomerootslasi naljaga pooleks kutsutakse. Samas on nad ikkagi täiesti integreerunud soomlaste sekka, keelt räägivad perfektselt ja Soomet peavad oma kodumaaks. Aga huvitav on jälgida seda pidevat närimist: mul on mõlemal töökohal olnud soomerootslastest kolleege ja see ei jäänud mulle mingil juhul ebaselgeks, sest pidevalt visati nende kulul nalja.

Noh aga ma ise? Keel oli ausalt öeldes juba siia tulles nii suus, et ajasin end elanikuks registreerides politseiametniku segadusse. Olime jaoskonnas koos Akiga, mul oli ikkagi igaks juhuks julgestus kaasas eks, aga ma marssisin ise leti juurde ja teatasin, et oleks tarvis elanikuks registreeruda. Selle peale ametnik küsis, et kas tema või ja näitas Aki poole...
Päris mitmes kohas on öeldud, et räägin keelt nagu kohalik. Tegelikult olen sellest ikkagi veel kaugel - ja tõenäoliselt saab see alati nii olema - sest igasugu murde- ja muid haruldasemaid sõnu ma üldse ei tea. Aga vahel ma korrigeerin soomlaste õigekirja. Mulle tundub, et seda nad võtavad pisut isiklikult, kuigi nad seda välja ei näita. Noh aga eks ma ka võtaks, kui keegi soomlane hakkaks mu emakeelt parandama :)

Aga vot jah eesti keeles on aktsent juurde tulnud. Ja äkiline keelevahetus käib üle jõu. Nii et enne kui ma eesti keeles rääkima hakkan, peaksin ma meelsasti midagi eestikeelset lugema või kasvõi eesti keeles mõtlema. Ja kuna keel käib identiteediga käsikäes, siis ma ei teagi enam, kas olengi täisvereline eestlane. Või noh, vere poolest jah, aga mõttemaailmalt ja vaatenurgalt. Sama mõtiskleb "Minu Soome" autor. Eks ta ole, nii juhtub kõikide välismaal elavatega. Enam ei kuulu ei eestlaste ega ka mitte soomlaste hulka. Nagu Sting laulab: I'm a legal alien.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kui kaua oled soomes olnud? Mul saab kohe 10a täis ja neil teemadel, millega alles soomes olen kokku puutunud on küll raske eesti keeles rääkida. Sõnavara ei tea. Räägin iga päev lolli järjekindlusega lastega eesti keelt ja vahest on küll selline tunne, et ma tõlgin soome keelest :(
mari

Maris ütles ...

Mul on kolm aastat alles täis tiksunud, aga probleem on jah sama - näiteks tööasjadest ei oska eesti keeles rääkida, sest tunnen seda spetsiifilist sõnavara ainult soome keeles.
Kirjutada on pisut hõlpsam, saab lauseehtiuse ja sõnade üle järele mõtelda. Ja pean tunnistama, et mingeid eestikeelseid sõnu olen ka blogi jaoks guugeldanud. Ei ole enam seda tunnetust, et kas tõesti eesti keeles öeldakse nii või naa.

Ja tõlkimine on ka tuttav :) Kuigi see on tegelikult kõige hullem variant, sest siis lähevad keeled sassi nagu pudru ja kapsad.

Oh täitsa kergendav oli kuulda, et ma ei taple nende probleemidega ainsana - tänan kommentaari eest :)

karuema ütles ...

jah nii see on, et südames olen ikka nagu eestlane ja TAHAN jääda eestlaseks, ja isegi eesti keele olen suutnud suht korrektrselt säilitada - iga päev usinalt treenides. Kuid mötteviis on ehk isegi suurem probleem...

Maris ütles ...

Tänan kommentaari ja eelkõige mõtteainet andva raamatu eest!
Mismoodi sa näed, et su mõtteviis on muutunud?

karuema ütles ...

ma oskan vaadata ehk rohkem nn helikopteri tasandilt nendele eesti asjadele. ja julgen olla ka kriitiline... ja kohati mulle tundub, et tahaks seda eesti maailma parandada, sest see on nii väärtuslik, et sellel ei saa lasta lihtsalt lagastuda, laguneda, hävida... tahaks eesti asja eest vöidelda. aga eestis seda ei saa, sest see oleks ohtli, siit kaugelt see tundub ohutum ja turvalisem. eestis on endas niipalju vastuseisvaid jöude...

Anonüümne ütles ...

miks mitte:)