Koosolekukamm

Täna mul oli selline kohtumine, et täitsa lõpp. Jutt käis millestki ligikaudu tuttavlikust asjast, aga hoopis teist rida pidi, mida me olime sel teemal kokku leppinud ja otsustanud. Kohtumise ajal tekkisid mul peas järgmised küsimused: Mida ma siin teen? Millest täpselt jutt käib? Kas ma olen koos kolleegi ja umbes kümne muu inimesega teinud viimased kaks kuud ühe projekti osas mõttetut tööd? Kui ma vastutan teatud osa eest, siis kas see vastutus on tõeline või ainult nimeline? Ja miks, kuradi pärast, üks konkreetne inimene mind enne seda kohtumist korralikult ei briifinud?
Nii ma siis seal istusin, vait nagu sukk ja jõllitasin. Suht kiirelt nimelt selgus mulle, et kui ma nüüd suu lahti teen ja midagi ütlen, siis ilus see ei saa olema. Seega pidasin paremaks vait olla. Et mitte meie siseprobleeme avalikkuse ees pesema hakata. Unreal.

Kui ma siis piina lõppedes vihast sinisena oma kohale läksin ja omaette urisesin, ütles mu töökaaslane, et nii, nüüd lähed minuga lõunale. Kuulas mind ära, kirus kaasa ja seejärel viis mõtted mujale. Ma tõesti ei tea, mida ma ilma selliste kolleegideta peale hakkaks. Aga homme tuleb kass lauale tõsta, nagu siinmail öeldakse. Ehk siis probleemile selgitust otsida. Oo see saab kindlasti olema põnev.

Aga et mitte ainult tööasjadest vinguda, teen ühel meeldival teemal juttu. Asjalood on nuüd nii, et minu kudumisprojekt on vilja kandnud! Raske ta oli ja lõpus pidin natuke susserdama (kuna planeerimine ei läinud eriti täppi), aga suht normuljokk tuli välja. Tadaa:





Sisemine padi on hetkel punane, selle ma vahetan asap välja valge vastu. Ja ilmselt seda kudumit peaks vist ka pesema, et ta parema vormi võtaks. Ja kassid tõenäoliselt rebivad padjakatte nädalaga katki. Aga valmis ta siiski sai, töövõit!