Nii ta möödus, järjekordne nädalake

Sel nädalal olen:

- istunud pool päeva planeerimiskoosolekul ja olnud seal kõikide asjade suhtes negatiivselt meelestatud
- saanud järgmisel päeval kutse esimehe jutule, et kas mul on miskit lahti, et nii halvas tujus olen
- rääkinud esimehele ausalt ära, et mis asjad mind häirivad (see tuleb veel mingil hetkel mulle endale kraesse, ma kahtlustan)
- käinud füsioteraapias, kus mulle muuhulgas sirgelt istumist õpetati (see ei ole nii lihtne kui arvata võiks..)
- võitnud Akit 2-1 sulgpallis (seda juhtub nii harva, et peab juhust ära kasutama ja end kiitma)
- söönud jõululõunal kõrvitsasuppi, parmesani-risottot ja lõhekala ... ja tinistanud veini ja shampust keset tööpäeva. Pärast seda muide töö sujus nagu lepase reega.
- avanud läheneva detsembri auks glögipudeli
- kirunud märga ja halli ilma
- veetnud ühe meeldiva hommikupooliku toredate klientide seltsis ja tundnud, et minu tööst on tõepoolest kellelegi vahel ka kasu
- mõelnud, et mispärast ma teen just seda tööd ja "kelleks ma tahan suurena saada"
- söönud hullult mandariine ja mõelnud välja jõulukinke
- Kuulanud The Baseballsi ja svinginud (vähemalt mõttes) kaasa


Lõpetuseks pilt, mil ei ole muu jutuga mingit erilist sidet:


Vapper hiirte hirm

Päikeseline hommik

Hommikul ärkasime varakult ja otsustasime ilusa ilma puhul lähiümbrusse jalutama minna. Mitmed päevad oli vihma kallanud ja suur hall kogu linna sisse mähkinud. Nüüd viimaks näitas ka päike end ning ilm oli mõnusalt karge. Kaasa sai võetud ka kaamerad, kuidas siis muidu.

Võtsime suuna suviste jooksuradade suunas. Huvitav, et seal pole enam ammu käinud.. Teerada viib meie maja kõrval asuvast metsatukast läbi, üle kiirtee ning siis taas metsa vahele. Peale seda tuleb veelkord ületada suur autotee. Peale seda keerleb jooksurada põldude ja metsa vahel.

Hommikul oli maas härmatis ning kohati nägi see üpris ebareaalne välja. Raagus puudel punetasid kobarates pihlakamarjad.





Põikasime metsa vahel kõrvalteele, soisema maastiku poole. Suvel on lagendiku keskel suur tiik ning selle ümber soostunud maa. Täna oli aga ainult pisike jäätunud lomp ning imelik kõnnumaa. Valgeks jäätunud kõrte vahelt tõusid maast mustad ja punakad käänulised madalad oksad.



Peagi viis tee meid keset põlde. Vili oli niidetud ja ära veetud, teravad kõrred nägid hommikupäikeses kuldsed välja. Osaliselt oli maa ka põldudel jääs.







Ühel hetkel kuulsime prääksumist ja ennäe, haned olid parves lendamas. Minuarust on nüüd tõesti viimane aeg lõunasse lennata. Kui vaid isegi saaks..



Tagasi tulles klõpsasin ühe pildi veel autoteest, natuke vastu valgust. Inimesed juba hommikul vuhistasid kuhugi minna või tulla.



Kahetunnine jalutuskäik hakkas lõpule jõudma. Jalad olidki juba kergelt külmunud. Ent õues hakkas just päike oma võimu näitama ja maad üles sulatama. Õiges valguses võis näha, et selle toimel aurasid nii maa kui ka lambipostid.

Operatsioon Magamistuba: tehtud!

Lõpuks ometi saab jätku mu augusti keskel välja käidud projekt - magamistoa sisustuse värskendamine. Vahepeal on olnud sellest teemast kõrvalepõikeid, näiteks esikukapi hankimine ja katkise pesumasina väljavahetamine, aga nüüd on põhjust teema juurde tagasi pöörduda!

Esiteks sai kõrvaldatud pisivead nagu näiteks irvitavad kapiuksed. Kruvisin ise muide uued kinnitused kinni. Suurim muutus on uued öökapid. Need on sellised, mida saab vajadusel voodi päise sisse lükata. Huvitav omadus muidugi, aga tõenäoliselt ma seda kunagi ei kasuta.

Üleüldine koristamine, uued kardinad ja mõned muud pisividinad (lamp, paar korvikest ja voodipesu) ning magamistoal ongi värskem ilme. Vanu pilte ma siia kellegi masendamiseks enam toppima ei hakka, kes tahab, võib neid esimese lause lingist uurida. Siin aga uued vaated.

Ärge laske end viltusest pildist häirida, ma juba ajasin selle sirgu. Sellised siis on öökapid:


Ja teises suunas poseerib meile Laku:


Kardinad:


Ja siis veel üks Aki pildistatud ja kokku pandud panoraam:


Kokkuvõtvalt võib öelda, et magamistoa tõelised omanikud on uuendustega rahul:

Nädala kulg

Täna käisin ühel raamatuesitlusel. Lausa kutsuti ja puha.
Tegelikult üks mu endine töökaaslane on teinud perefirma - raamatukirjastuse ning täna esitleti nende värskeimat publikatsiooni. Tegemist oli Poliitika-Soome-sõnaraamatuga.
Mida te arvate näiteks Paavo Väyryse lausest "Ma ei ole poolt ega vastu, pigem vastupidi." Või sama inimese teises situatsioonis lausutud vastusest: "Ei, ma ei ole nii öelnud ja kui olengi, siis ei ole seda nii mõelnud." Päris kasutuskõlblikud laused näiteks firma koosolekutele.

Neljapäev saab sel nädalal olema üks hukkaläinud päev seetõttu, et ma ei veeda seda mitte kontoris tööd vehkides, vaid Lahtis päevasel koosolekul. Noh see kuulub ka töö alla, aga sisuliselt on ikkagi ajahukk. Asja juurde käib ka õhtune ajaveetmine koostööpartneritega ning tagasi kontorisse saabumegi alles reedel. Seega homme tuleb teha mingi eriline pingutus ja kõik kiired asjad valmis vehkida. Juhhei!

Magamistoa projektist on mul ka häid uudiseid, see on nimelt valmis. Asi on siiski nii, et ma pean veel mõningaid pilte klõpsima ja alles siis saan enne ja pärast -võrdlust teostada.

Ja muide, meil on nüüd õues männile jõululambikesed külge riputatud ning põlema süüdatud. Kodus on mandariine ja piparkooke. Tegelt viimaseid enam ammu ei ole, aga ma pidin kirjanduliku eesmärgi nimel ikkagi natuke liialdama. Novot aga jõul hakkab lähenema!

"Minu Soome" lainetel

Aeg on jälle mõtiskleda Soome ja soomlaste üle. Juba varem olen maininud, et mulle see teemaalgatus on pisut raske. Mulle tundub, et ma olen siin juba nii kaua olnud, et on keeruline märgata erinevusi eestlaste ja soomlaste vahel. Teisalt ka üldistamine mulle üldse ei meeldi, iga rahva seas on ikkagi inimesi laias skaalas. Aga õnneks on mul abiks Kaja Saksakulm Tampere raamat "Minu Soome", kust mõttelõngale ainet leian.

Kaja räägib raamatus keelest ja identiteedist. Ja ma olen temaga nii mitmes kohas nõus. Soomlased peavad oma keelest väga lugu. Ja neile nagu ka eestlastele on tähtis, et võõramaalased ja "maahanmuuttajat" keelt oskaksid. Näiteks meil tööl on kirjutamata reegel, et kõik meie tooted - on need siis kas klientidele või firmasiseseks kasutamiseks mõeldud - on soomekeelsed. Kuigi vahel oleks mõned inglisekeelsed väljendid (nagu näiteks insight, effect või midagi taolist) hoopis paremini asja kirjeldavad. Aga see on minuarust isegi tore. Et inimesed üritavad keelt hoida.

Teisest küljest mind vahel üllatab soomlaste kirjakeeleoskus või kohati selle puudumine. Just liitsõnad käivad suurel osal inimestest üle mõistuse. Vahel kirjutakse täiesti igapäevaseid liitsõnu lahku. Reegel kokku- ja lahkukirjutamise suhtes on minu arusaamist mööda enam-vähem sama mis eesti keeleski. Stiilis et kinke kaart ja liit sõna kirjutatakse ikka kokku, aga see ei ole kõigile nii iseenesestmõistetav.

Soomlased muide peavad koolis rootsi keelt õppima. Ja paljudel on sellepärast närv must. Et miks ikka "pakkoruotsi" ehk sundrootsi olemas peab olema. Soomerootslastesse suhtutakse ka sellise kerge ärapanemistundega. Üldiselt on soomerootslased kõrgetel kohtadel, hea hariduse ja sissetulekuga ning seetõttu ikka kadeduseuss närib soomlase hinge. Bättre folk ehk parem rahvas, nagu soomerootslasi naljaga pooleks kutsutakse. Samas on nad ikkagi täiesti integreerunud soomlaste sekka, keelt räägivad perfektselt ja Soomet peavad oma kodumaaks. Aga huvitav on jälgida seda pidevat närimist: mul on mõlemal töökohal olnud soomerootslastest kolleege ja see ei jäänud mulle mingil juhul ebaselgeks, sest pidevalt visati nende kulul nalja.

Noh aga ma ise? Keel oli ausalt öeldes juba siia tulles nii suus, et ajasin end elanikuks registreerides politseiametniku segadusse. Olime jaoskonnas koos Akiga, mul oli ikkagi igaks juhuks julgestus kaasas eks, aga ma marssisin ise leti juurde ja teatasin, et oleks tarvis elanikuks registreeruda. Selle peale ametnik küsis, et kas tema või ja näitas Aki poole...
Päris mitmes kohas on öeldud, et räägin keelt nagu kohalik. Tegelikult olen sellest ikkagi veel kaugel - ja tõenäoliselt saab see alati nii olema - sest igasugu murde- ja muid haruldasemaid sõnu ma üldse ei tea. Aga vahel ma korrigeerin soomlaste õigekirja. Mulle tundub, et seda nad võtavad pisut isiklikult, kuigi nad seda välja ei näita. Noh aga eks ma ka võtaks, kui keegi soomlane hakkaks mu emakeelt parandama :)

Aga vot jah eesti keeles on aktsent juurde tulnud. Ja äkiline keelevahetus käib üle jõu. Nii et enne kui ma eesti keeles rääkima hakkan, peaksin ma meelsasti midagi eestikeelset lugema või kasvõi eesti keeles mõtlema. Ja kuna keel käib identiteediga käsikäes, siis ma ei teagi enam, kas olengi täisvereline eestlane. Või noh, vere poolest jah, aga mõttemaailmalt ja vaatenurgalt. Sama mõtiskleb "Minu Soome" autor. Eks ta ole, nii juhtub kõikide välismaal elavatega. Enam ei kuulu ei eestlaste ega ka mitte soomlaste hulka. Nagu Sting laulab: I'm a legal alien.

Rahulolematus

Tegin uue banneri. Tuli kehv. Tegin natuke ümber. Ikka tuli jama. Loobusin ja panin vana tagasi :/

Oleks vaja uut talvist pildimaterjali banneri jaoks, aga inspiratsiooni pole. Ei viitsi fotokaga välja ronida, seal on pime ja külm ja märg. Nagu oleks peale Assooride reisi pildistamiskvoot täis tulnud. Eriti reisipiltide sorteerimine ja blogisse üles riputamine pigistas mahlad välja - kuigi teisalt seda oli hirmus tore teha. Aga ju siis head asja võib ka liiga palju olla.

Tööl on ka jälle paanikaperiood. Eelmine nädal oli suht lebo ja sai kergemalt hingata, aga see oli lihtsalt petlik. Vaikus enne tormi. Nüüd mu lähim kolleeg (st tööülesannetelt) on juba teist nädalat haige (ei ole seagripp, vaid miski muu tüütu külmetus) ja kolm korda võite arvata, kes töösse upub. Teine kolleeg juba eelmisel nädalal tõstatas esile teema, et need töötajad, kes haiged pole olnud, võiksid saada preemiaks nädala puhkust. Ma ei ütle, et nüüd haige oleks tore olla, aga no ajud sellal ikkagi puhkavad sellest töökammist!
Mur!


see more Lolcats and funny pictures

Talvised jutud

Eelmises postituses figureerinud jänes on ilmselt hakanud mingisuguseks püsielanikuks. Pühapäeval istus ta kogu päeva õues lumehanges ja alles hämara saabudes läks liikvele - põõsaid närima. Täna ta käis esmalt keset õue taimevõrseid järamas ja seejärel võttis magamisasendi aia äärde. Hea end turvalises kohas välja puhata ja vastutasuks pabulaid jätta.

Päeva jooksul on siin meie kandis kenasti lund sadanud, teed on valged ja puud-põõsad lumekatte all. Helsingi kesklinnas oli ainult märg ja sopp, meri ikkagi lähemal. Igatahes mul on tulnud tungiv soov jõulutulesid välja riputada. Seni olen ennast jõudnud veel tagasi hoida, aga nädalavahetusel läheb lahti, olgu mis on. Kusjuures ma ei ole naabritest mitte esimene! Glögi- ning piparkoogihooaja olen ma see-eest juba eelmisel nädalal avatuks kuulutanud :P

Ilusat talveaega!

Kokkupuuteid metsaelanikega

Teinekord pole vaja metsa minnagi, loodus tuleb ise õuele:





"Halljänes on aktiivseim õhtuhämaras, öösel ja hommikuhämaras. Päeval ta magab vaikselt taimestiku varjus põlluäärel või metsatukas."

Noh, õunapuud on ju ka taimestik ja mets on üsna lähedal..

Padjakate on kasutusse võetud:

Ei no tere tali

Koosolekukamm

Täna mul oli selline kohtumine, et täitsa lõpp. Jutt käis millestki ligikaudu tuttavlikust asjast, aga hoopis teist rida pidi, mida me olime sel teemal kokku leppinud ja otsustanud. Kohtumise ajal tekkisid mul peas järgmised küsimused: Mida ma siin teen? Millest täpselt jutt käib? Kas ma olen koos kolleegi ja umbes kümne muu inimesega teinud viimased kaks kuud ühe projekti osas mõttetut tööd? Kui ma vastutan teatud osa eest, siis kas see vastutus on tõeline või ainult nimeline? Ja miks, kuradi pärast, üks konkreetne inimene mind enne seda kohtumist korralikult ei briifinud?
Nii ma siis seal istusin, vait nagu sukk ja jõllitasin. Suht kiirelt nimelt selgus mulle, et kui ma nüüd suu lahti teen ja midagi ütlen, siis ilus see ei saa olema. Seega pidasin paremaks vait olla. Et mitte meie siseprobleeme avalikkuse ees pesema hakata. Unreal.

Kui ma siis piina lõppedes vihast sinisena oma kohale läksin ja omaette urisesin, ütles mu töökaaslane, et nii, nüüd lähed minuga lõunale. Kuulas mind ära, kirus kaasa ja seejärel viis mõtted mujale. Ma tõesti ei tea, mida ma ilma selliste kolleegideta peale hakkaks. Aga homme tuleb kass lauale tõsta, nagu siinmail öeldakse. Ehk siis probleemile selgitust otsida. Oo see saab kindlasti olema põnev.

Aga et mitte ainult tööasjadest vinguda, teen ühel meeldival teemal juttu. Asjalood on nuüd nii, et minu kudumisprojekt on vilja kandnud! Raske ta oli ja lõpus pidin natuke susserdama (kuna planeerimine ei läinud eriti täppi), aga suht normuljokk tuli välja. Tadaa:





Sisemine padi on hetkel punane, selle ma vahetan asap välja valge vastu. Ja ilmselt seda kudumit peaks vist ka pesema, et ta parema vormi võtaks. Ja kassid tõenäoliselt rebivad padjakatte nädalaga katki. Aga valmis ta siiski sai, töövõit!

Hallooviin

Eilse halloweeni puhul (tegelt kokkusattumus) käisid meil ühed sõbrad külas. Tõid isetehtud kõrvitsalaterna, mulle avaldas see suurt muljet. Hästi äge näeb välja!



Ent tagasi algusse. Ma alustasin eilset päeva kohe halloween-meigi tegemisega. Keerasin end unes voodis nimelt niimoodi üle ääre, et peaaegu oleks voodist välja kukkunud. Sellest päästis mind siiski silmanurk, mis öökapi nurga vastu kopsatas. See oli väga üllatav sündmuste kulg minu jaoks, kuradi valus ka muidugi. Igatahes uni läks kiirelt üle ja hommikupooliku veetsin jääd silma peal hoides. Väga hullult õnneks üles ei paistetanud ja silm siniseks ei läinud. Pigem punakaks.
Muide ma kunagi rääkisin nende öökappide välja vahetamisest. Võib öelda, et nüüd ma sain igatahes hoogu juurde.

Eile sooritasime ka megalomaanse koristusaktsiooni nii sees kui väljas. Täna mul on käsi suurest rehitsemisest valus, aga ma panen selle trenni eest kirja! Aga eilne action ei lõppenud sellega. Nimelt õnne peaks meil olema nüüd lausa 14 aasta eest. Esimesed seitse kukkusid kraesse umbes kuu aega tagasi, kui üritasime Ikea pildiraami kasutusse võtta. Panime pildi raami sisse, aga raami tagaosa kohale lükkides surus Aki vist seda liiga kõvasti ja äkki olidki vaibal suured klaasitükid. No egas midagi, ostsime uue raami. Eile hakkasin ma taas elutoas üht pilti raami sättima, jättes teise juba valmis raamitud pildi magamistoa kummutile. Mulle tundub, et pildi äär jäi natuke üle kapiserva... Äkki käis tümakas ja klirin ja kui ma kohale jõudsin, siis Naukku vaatas mind ehmunud ja etteheitva näoga. Fail... Klaasikillud ei ole ka just kõige turvalisem asi, eriti kui põrandal liiguvad pidevalt pisikesed käpakesed. Nojah aga see selleks, ju me siis läheme veel kolmandat korda uue raami järgi. Kalliks läheb see värk ma ütlen.

Eilne oli üldse üks sisutihe päev. Kõige tipuks jõudis mulle kohale, et ma ei oska joonistada. (See nüüd vist erilise üllatusena kellelegi ei tule.) Veetsime õhtut Pictionaryt mängides - ette on antud sõna või väljend, mille pead joonistades võistkonnakaaslasele kahe minuti jooksul selgeks tegema. Mulle näiteks tuli sõnaks Buffalo Bill. Minu kritseldatud hobune ja mees selle seljas olid veel suhteliselt normaalsed, nii et Aki pakkus sõna kauboi. Aga vat kui ma pühvlit hakkasin joonistama, siis läks asi nässu. Tegin mingi tümika hobuse, ilma sarvedeta muide ja hakkasin asja ilmestamiseks loomaaeda joonistama. Sest kust mujalt neid pühvleid leida võiks ...