Veel Soomest

Jätkan Soome-teemadel. Autor kirjutab "Minu Soome" raamatus nii: "Soomes elades olen selle asja küll väga ruttu ja väga selgeks õppinud, et peab oskama tänada, tänulik olla. Kui sa seda ei ole, siis sinust ei arvata hästi."

See on minuarust täitsa huvitav tähelepanek ja mulle tundub, et ma nõustun sellega. Hästi palju tänatakse nimelt pisiasjade eest. Kui keegi sulle ukse avab näiteks. Ja tänatakse selgesõnaliselt ja võiks lausa öelda, et tõsiselt. Võib-olla see on ka osaliselt keelest tulenev - eestikeelset aitähhi on hoopis kergem lõbusalt visata kui siinset kiitost. Sellest on ka tekitatud kõnekeelne variant "kiitti!", aga seda eriti laialt ei kasutata. Pigem vaid lähedaste inimestega. Samuti minuarust Eestis ollakse harjutud näiteks võõrastele inimestele tänu avaldama noogutades suud avamata, siin aga alati öeldakse kiitos selgelt välja.
Ma möönan, et vahel on situatsioone, kus tänamine mind üllatab. Ja ma pean ennast siiski veel suhteliselt viisakaks inimeseks. Aga ju ma siis siin olen kohati tõeline mühkam.

Teine asi, mida autor raamatus mainib, on et soomlased on koonrid. Et nad ajavad sõrmega reklaamidest odavamaid pakkumisi taga ja mõtlevad alati enne raha väljakäimist. Ning et neil on tagasihoidlikud ja mõistlikud autod.
See on küll üks asi, millegi mina ei ole kokku puutunud. Aga võib-olla siin tulebki esile erinevus pealinlaste ja muu Soome vahel. Ma tunnen näiteks inimesi, kes elavad palgast palgani - kuigi nad ei teeni mitte vähe. Neil ei ole lihtsalt midagi kõrvale pandud. Samuti tean inimesi, kes käivad Stockmannis raha laristamas ja endale suhteliselt mõttetut kraami ja bling-blingi hankimas. Tihti veel krediidile.
Samuti tunnen soomlasi, kes ostavad tuleva puhkusereisi krediitkaardi abil, kuna hetkel pole selle jaoks raha säästetud. Kuna krediiti pead iga kuu tagasi plekkima, siis on see nende viis "säästa" - kui sundi maksta ei oleks, siis ei suudaks nad ka reisi raha kokku ajada, kuna kulutaksid millegi muu peale.

Ma olen pidevalt üllatunud, kui palju raha mu töökaaslased kulutavad riiete peale. Noh ma pean muidugi ka mainima, et ma ise olen üks eriline kooner ja ei raatsi kalleid asju osta. Ehk siis mu enda vaatepunkt on üpris subjektiivne. Aga ma ei kujuta siiski ette, et ma maksaks näiteks tavalise argipäevase seeliku eest 60 euri. Samas ma ei ole muidugi ka nii stiilne kui teised ega kanna tuntud kaubamärke. Aga muidugi kui muid rahakasutuse prioriteete pole, siis laske käia.

Autode suhtes olen vist siiski autoriga nõus. Sellist autopornot nagu Eestis ma ei ole siin kohanud. Teisest küljest jälle siin kantakse autode eest väga head hoolt - auto ei ole pelgalt sõiduvahend, vaid pigem investeering, mille väärtust tuleb säilitada.