Minu Soomest

Mainisin varem, et lugesin läbi Minu Soome raamatu. Nüüd on viimaks mahti seda uuesti rahulikult sirvida ja omi raamatu ajel tärganud mõtteid üles tähendada. Kuigi mu blogi tutvustavas tekstis on kirjas, et "Jahun elust Soomes", siis tegelikult seda Soomet siin ju palju polegi. Et rohkem ikkagi rõhk on minul ja minu elul, enesekeskne nagu ma siin blogis olen. Ma arvan, et nüüd on hea hetk seda asja parandada ja rääkida - Minu Soome raamatu toel - minu Soomest.

Esiteks pean ära mainima, et raamat oli minuarust hästi positiivses võtmes kirjutatud. Inimene, kes niimoodi kirjutab, peab olema ikka hästi avatud maailmavaatega. Mitte nagu mina, kes alati kriitikanooli loobib. Autoriks on Jyväskylä ülikooli külalisõppejõud ja raamat keskendubki loomulikult Kesk-Soomele. Ma arvan, et juba sellest tuleb palju erinevusi minu ja autori kogetu vahel. Siin Helsingis (või no täpsemalt pääkaupunkiseutul) on eluviis tiba teistsugune. Samuti on muidugi maailmavaated erinevad, ma ikkagi noor ja roheline ju :) Ja no mul oli tulles keel suhteliselt hästi suus ja tähtis inimene ees ootamas. Osaliselt minu tulek Soome oli nagu saabumine koju.

Ma mõtlesin nüüd asjale läheneda nii, et räägin asjadest, mis Minu Soome raamatut lugedes hirmus tuttavad või siis vastupidi hoopis erinevad tundusid.

Autor mainib peaaegu alguses, et Soome loodus on pea et kaunim kui Eestis. See on üks asi, millest ma juba varemgi blogis juttu olen teinud. Minuarust Soomes on võimas loodus - see on kaljune ja metsane järvede maa, ent Eesti mitmekülgsusele see ikkagi vastu ei saa. No mitte kuidagi ei saa. Ma olen loomulikult hoopis rohkem Eesti metsades ja põldudel ringi konnanud, aga no ega ka siin pole päris klapid silmadel ringi käinud. Mulle tundub, et soomlased võtavad loodust nagu midagi iseenesestmõistetavat. Need kaljud ja järved ja metsad on siin alati olnud ja iga soomlane käib alati kuskil mökkil seda nautimas. Ka linnas on alati metsatukad ja pargid ja valgustatud teerajad, et loodusesse pääseda. Aga samas sellest ka neile piisab. Ei ole sellist põlengut või innukust, nagu minuarust on eestlastel, kui minnakse kuhugi mereranda või metsa. Või näiteks see, kuidas eestlased räägivad Saaremaast, Lõuna-Eesti kuplitest, Peipsi rannast, Põhja-Eesti mererandadest - ma ei tea, kas ainult mulle tundub nii, aga minuarust seal on mingi sügav austus ja uhkus oma maa üle. Ma loodan, et see ka püsib niimoodi - ja et seda osataks ka edaspidi rikkuseks pidada.

Teine asi, mida autor mainib, on soomlaste "kommid", nagu nad seda salmiakkit ise kutsuvad. Võeh see on ikka kole, selles suhtes olen ma autoriga täiesti nõus. Nende lemmikmaius on just salmiakki ja siis ka teised puuviljamaitsega kummikommid. Mina keeldun neid asju kommideks kutsuma. Üks õige kompvek on ikka šokolaadiga. Poest tegelikult selliseid korralikke paberis šokolaadikomme ei saagi. Aga ma olen leidnud endale asendusvariandi (kuidas siis muidu) - šokolaadi kastetud pähklid.
Olemas on ka jook nimega salmiakkikossu - liköör Koskenkorva viinast ja salmiakkikommidest. See, ma ütlen, on üks hull tökat ja maitseb umbes nagu suuloputusvedelik. Ma olen joonud seda kolmel korral. Esiteks pakuti mulle seda musta värvi shotti eelmise töökoha lahkumispeol - ja kuna oli välja tehtud siis ma ei tahtnud viisakusest keelduda ka. Teisel korral sain lausa juba terve pudeli omanikuks. Saavutasime nimelt töökoha "olümpiamängudel" meie tiimiga mingi hea koha (vist lausa esimese!) ja igaüks sai pihku salmiakkikossu pudeli. Selle panin kodus sügavkülma ja nautisin koos sõpradega ühel mõnusalt öösse veninud koosistumisel. Võeh oli ikka :)
Hetkel mul on kolmas pudel külmkapis. Ma ei saa aru, kuidas neid mulle koguaeg sigineb. Selle isendi tõi mulle üks koostööpartner, pudelile on nende logo peale kleebitud ja puha. Aga maitse suhtes see ei aita eriti.
Ma olen mõelnud, et mida jubedat eestimaist asja võiks siinsetele tuttavatele pakkuda, aga ei ole veel millegi hea peale tulnud. Ideid võtan vastu.
Aga tänaseks vast kõik, jätkan samal Soome-teemal jälle millalgi hiljem.