Talverõõmud

Nüüd on küll midagi täitsa valesti läinud. Ma olen kolm päeva järjest (!) trenni teinud. Uskumatu, aga tõsi. Pühapäeval sulgpall, eile mäesuusatamine, täna jälle sulgpall. Nüüd ma arvan, et paar päeva võib lebotada küll, vasak sääremari annabki pisut tunda.

Aga eilsest veel - lõpuks ometi sai teoks Messilä-trip, kõikide autolagunemiste kiuste! Töölt tulin tiba varem ära, kimasime kiirelt koju end suusariietesse pakkima ja siis teele. Tunnise autosõidu ajal jõudsin ma muidugi juba paarkümmend minutit kosutavalt tukkuda, pidi ikkagi jõudu koguma eelseisvate katsumuste jaoks.

Poole kuuest olime kohal. Kuna pühapäeval oli sula ja eile jälle miinuskraadid, siis vähemalt parkla oli jäätunud tasaselt libedaks. Ettevaatlikult suusalaenutuse poole komberdades jõudsin ma juba hirmunult mõelda, et nagunii nõlvad ka jääs. Positiivne oli see, et laenutuses ja piletiputkas polnud järjekordi üldse, eriti mugav. Seega saime kiirelt suusad alla (suusasaapad on ikka ühed ebamugavad asjad) ja kohe oligi esimene harjutusnõlv ees.

Kuigi aasta tagasi sai laskumist oma kolm tundi harjutatud, siis meistriks muidugi selle ajaga ei saa ja pisike värin oli ikka esimesel korral jalgades. Mingil imekombel püsisin püsti ja eks järgmistel kordadel tuli julgust ka juurde. Nõlvad olid ilusti lumised, polnud vaja jääd karta. Tunnikese pärast oli juba nii proff olek, et mõtlesime minna üht pikka, ent lihtsat nõlva otsima. Pidi liftiga üles kimama ja siis sealt üks allaminev nõlv pidi olema õige. Seda me aga ei leidnud. Oli hüppekatega radu ja järske radu, aga mitte seda hõlpsat - see suund oli pime ja lift ei töötanud. Pealegi osutas õige nimega nool järsust mäest alla. No kui nool näitab, siis peab minema. Ilgelt jube oli ja ma ikka ühe korra viskasin pikali. Natuke käisin ka slaalomirajal, muidugi ise ma seda õudusega pidurdades ja keerates ei märganud, Aki pärast all näitas, et nõlva ühel pool olid slaalomivaiad püsti. Hups :)

Aga alla jõudes oli lifti peal kirjas ikkagi hoopis vale raja nimi, nii et läksime jälle lootusrikkalt üles seda õiget otsima. Suundusime siis noolele vastupidises suunas, sinna pimeda raja poole. Õige nõlv oligi seal, aga suletud, damn. Mis siis muud kui alguspunkti tagasi. Tee peale ette jäi küll üks lumekahur, selle alt lahkusime korralikult härmas. Ma nüüd tagantjärele mõtlen, et äkki seal oli lausa mingi loogika, et lumekahur puhus selle nõlva suunas, mis oli suletud ja et sinna ei oleks ehk pidanud ukerdama minema...

Igatahes jõudsime lõpuks oma koduse harjutusnõlva juurde tagasi ja laskusime seal kaheksani. Siis algas ilutulestik, Nordea vist korraldas mingit üritust seal. Igatahes ilus lõpetus meie teistkordsele mäesuusatamisele! Autos koduteel istudes oli mul küll tagumik miskipärast märg, see lumekahur oli ikka halb variant...