Islandi hobustega tutvumine

Olengi juba mitu korda maininud oma ratsutamisreisi, nüüd sellest ka lähemalt. Töövärk siiski oli, ehk siis kõigepealt pidasime poolteist tundi müügikõnet õdusas majakeses. Kohaks oli Torpin talli, umbes tunnise sõidu kaugusel Helsingist. Kõik kibelesid siiski õue ja ratsutama, eks me ise ka vaikselt :)

Minu esimene viga selguski juba enne kui õue saime. Kõik hakkasid suusapükse ja villaseid sokke jalga tõmbama, minul olid ainult teksad (nende all polnud ka midagi) ja spordisokid. Ma mõtlesin, et paar miinuskraadi elab üle küll, aga teistel oli siiski olnud infi, et jubedalt külm võib hakata. Njaa egas midagi, siirdusime talli hobuseid vaatama. Kõigil olid islandikeelsed nimed, stiilis Alfgrimur ehk "tema kes on maganud koos haldjatega". Vahvad nässid olid küll. Meid jagati kohe alguseks kahte gruppi - luuserid ja proffid ehk siis need, kes polnud hobust enne lähedalt näinud ja need, kes olid.

Mulle valis perenaine välja Paradísi, julge preili. Pidin talle kogu reisi ajal kiitvat tagasisidet andma, et ta tembutama ei hakkaks. Muidu oli ka tujukas tüüp, osad hobused talle ei meeldinud üldse, ent ruunadele pööras tähelepanu ja vehkis peaga. Aga muidugi siis tegemist oli ikkagi ülirahuliku hobusega, kelle selga võis algaja minna. Islandi hobused pididki olema erilised selles mõttes, et neile võib algaja selga lükata ja ilma personaalse juhendajata maastikku saata. Sitked ja jässakad ja ponidega neid ei tohtivat võrrelda - kuigi madalat kasvu, on nad jõulised ja kannavad täiskasvanut.

Saime ka mingid teetöölise vestid selga ja ega muud kui juhtisime hobused tarasse. Seal tallitöölised aitasid kõik hobuse selga (õnneks olid nad nii madalad..) ja tegid tähtsaimad asjad selgeks, ehk siis pidurdamise ja suunavahetuse. Aga tegelikult need hobused olid täiesti automaatkäiguga, kui ees olev hobune hakkas minema, siis tagumine tuli järgi. Isegi kui ma tahtsin oma hobust peatuma saada, siis see ei õnnestunud :) Kohe muidugi kui eesmine hobune seisma jäi, siis meie ka.


Topin jalga jalustasse.


Harjutamine hanereas.


Hakkab juba selgeks saama?

Pikka pidu polnud, võtsime kõik rivvi ja tippisime tarast välja maastikku. Ma sain käsu viimaseks jääda, kuna mu hobune ei seedinud teiste seltsi või midagi taolist. Vaikselt mõtlesin, et ei tea kas keegi märkab, kui ma kraavi lendan ... Hobune vist taipas ära, mis suunas mul mõtted liiguvad ja tegi mulle vembu. Läksime kõik rivis lumist autoteed pidi ja esmalt Paradísil libises jalg ja hetke pärast uuesti. Sadul muidugi pole mingi diivan, igasugune kõikumine on hästi tunda ja ma juba tiba hirmul, et kas kogu matka ajal ratsul lähevadki jalad risti. Selle mu paanika hobune ilmselt tundis ära ja ühel hetkel lükkas teise käigu sisse ja hakkas hooga kablutama. See vist kestis ainult mingi sekundi, aga mind igatahes viskas higiseks küll. Midagi ma seal kiljusin ja õnneks loom ikkagi peatus :)

Sel hetkel olin päris murelik, et kas järgmised poolteist tundi peangi kogu aeg kappamist kartma, aga tegelt polnud hullu. Eks kindlasti mida rahulikum ise oled, seda chillim on ka ratsul. Nii jaotusimegi kahte rühma ja suundusime maastikku. Liikusime metsaradadel ja põldude veerel, maa oli valge ja hobused reipad. Proovisime vahepeal ka käimise lisaks ära islandi hobustele spetsiifilise liikumisviisi ehk tölti. Tiba nobedam kui käimine, ei pidavat raputama üldse, aga oi kuidas algaja tagumikku ikkagi raputas ...





Matka lõpuks olime kõik üsna jäätunud (eriti mina) ja alguse lõbus jutusorin täiesti soikunud, ent ikka täiesti uhked olime enda üle :) Isegi hobuse seljast saime maha tuldud, kuigi jalad olid kanged ja põlved ei kandnud. Mõnus! Ma läheks igatahes uuesti, ent pigem suvel.

Seda juba mainisingi, et õhtul kodus käed värisesid, kogu keha oli väsinud ja uni tuli kergelt. Üks kogenumast rühmast rääkis, et sadulas istumine võib tunduda lihtsana, ent tegelikkuses on mitmed lihased jätkuvalt väikses pinges, et end tasakaalus hoida. Seda oli tunda reedel, seljalihased olid kanged ja valusad. Istuda ka eriti järsult ei tohtinud. Aga õnneks see läheb mööda ja aeg kuldab mälestused :)

Ahjaa, pilte tegin nii, et kaamera rippus kaelas ja ühe käega klõpsisin. Pooled piltidest on sellised, on horisont on täiega viltu jne, sest ma ei näinud väga täpselt, mida ma pildistasin :)

Paradís

Praegu nagu selline teaser ainult:



Minu tänane vapper ratsu :)
Olen läbi nagu läti raha, käed isegi tiba värisevad. Üllatavalt raske see sadulas istumine. Homme pidi veel hullem olema, eks näis kuis voodist üles saab.

Täpsem kirjeldus talvisest ratsustamisreisist tuleb kohe kui jaksan rohkem toksida. Praegu vist keeran kohe magama.

Helsinki City Tour

Meil on tööl selline süsteem, et iga tiim korraldab teatud ajal mingi ühise ettevõtmise. Seekord oli meie tiimi kord. Rentisime pooleteiseks tunniks Helsinki Expert bussi ja täna saigi teoks suurepärane kesklinna tuur.

Mulle olid paljud faktid muidugi täiesti uudsed ja pooli esitletavatest vaatamisväärsustest polnud ma isegi näinud. Ma ei teadnud näiteks, et Helsingis on kalju sisse ehitatud Templiväljaku kirik. Pidi olema hea akustikaga. Igatahes plaanin seda millalgi lähemalt uurima minna.

Teine huvitav fakt oli see, et umbes pool Helsingit (või no Senati väljaku hooned, sealhulgas Toomkirik) kujundanud arhitekt Engel oli enne üle lahe kolimist tööl Tallinna linnaarhitektina. Ent tema parimad tööd on siiski Helsingis :)

Siis muide Helsingi Toomkiriku taga on palju pisem õigeusu kirik, mida ma elu sees pole isegi näinud. Ma ei saa aru, kuidas võib olla nii piiratud liikumine linnas, aga sinna kanti pole ma kunagi sattunud. Soomes on muide kaks riigikirikut - evangeelne luterlik ja õigeusu. Ühte kuulub 80% rahvast ja teise 1%.

Meie tuuri lõpuks sõitsime ka Sibeliuse pargi ja monumendi juurest läbi - jälle üks koht, kus ma käinud pole. Monumenti ju kõik teate, eks, need torud? :) Igatahes üks ainus naine tegi seda skulptuuri, kokku kuus aastat, 1961-1967. Vapper ikka.

Tuur oli seega vägev, mul nüüd kohe mitu kohta, kus tahaks uuesti käia ja võib-olla pildi või paar klõpsida ... See postitus seega on veel selline piltideta "vaese mehe tuur".

Homme muide lähen teen lähemat tutvust islandi hobustega. Mingi töövärk, esitan kõigepealt preset ja siis klientidega ratsutama. Hea et ma elu sees olen hobuseid mingi paar korda lähedalt näinud, selga istumisest rääkimata. Vaatab siis mis saab, pulli igatahes kindlasti.

Mööbeldusaktsioon

Köögis käib remont, Aki müttab seal ringi, puurib ja ehitab. Torumees käis kolmapäeval ja peale seda pole meil köögis vett olnud. Nõudepesumasin ei tööta ja oma pisikesi käsi pole me viitsinud märjaks teha, nii et köögis on hetkel päris suur pesemata nõude hunnik. Aga lootusekiir paistab, tööd edenevad jõudsalt. Kraanikauss ja tööpind ise on täiesti valmis ja juba ühes tükis, ent see kraanikausi all olev kapp ja nõudepesumasina ümber ehitatavad kapiseinad veel pooleli.

Igatahes mul nagu erilist panust pole seal köögis hetkel anda, nii et ma keskendusin hoopis lihtsamatele asjadele. Mul on vanadest meediaagentuuri-aegadest hunnikutes ajakirju. Olen tahtnud neist alles hoida sisustusteemalised ja aiandust puudutavad ajakirjad. Seni on kõik need vedelenud igal pool laiali ja tolmunud kuskil nurgas. Eile sain siis hilja õhtul inspiratsiooni, et korjan nad kõik ühtekokku. Täna sortisingi kõik läbi, tassisin paar kilekotitäit paberiprükkarisse ja ülejäänud leidsid koha riiulis. Väga temaatiline riiul on nüüd, aiatööraamatud ja muud ka sealsamas.



Selle mööbeldamise tulemusena vabanes üks pajukorv, mis leidis kohe kasutust esikus kinnaste ja mütside säilituskohana. Enam ei vedele kõik asjad segamini kapi peal. Ennustan siiski üht probleemi - Naukkule meeldib esikus magada ja mis oleks selleks sobivam koht kui pehmeks vooderdatud kast ...

Päikeseline Vantaankoski

Eilne Blunti kontsert oli väga hea. Laulis muidugi hästi ja lisaks rokkis väsimatult. Alguses mõtlesin, et ei tea, mis kontserdist tuleb, kuna Hartwall Areenal olid ainult istekohad - kas rahvas istub tuimalt ja plaksutab vahel viisakalt. Aga ei, kõik olid nii hoos, suhtlesid esinejaga ja see oli nii äge.
Tulid kõik suurimad hitid muidugi, High, You're Beautiful, 1973, Wise Men jne, lisaks kõik muud head (või minuarust isegi paremad) lood. Kahjuks varasemas postituses reklaamitud "Cry" jäi esitamata, aga kõik muu kompenseerib selle. Soovitan soojalt, täna Blunt Tallinnas :)

Täna oli muidu plaanis viimane köögi tööpind ära vahetada. Paraku avastasime, et kraanikausi all on veetorude sulguritega mingit pulli tehtud (jälle mingite eelmiste elanike kingitus meile) ja et meil pole seal ilma torumeheta midagi teha. Nii et homme kõne ühistu torumehele ja siis alles vaatab, et millal meil töö jälle edenema hakkab.

See-eest võtsime päikeselisest ilmast viimast ja käisime Vantaankoskel pooleldi jäätunud jõge imetlemas.



Meie ei olnud seal küll ainsad pildiklõpsijad, mitmeid tüüpe SUURTE objektiividega müttas seal ringi. Suur tähendab seda, et mingi poolemeetrine kahur oli seljas enam-vähem. Tuli ikka tõsine amatööri tunne peale - aga noh eks ilmselt ka õigustatult :)
Igatahes ilm oli väga kena, päike isegi soojendas mõnusalt. Vahutavad veepöörised liikusid kohati vabas vees, kohati jää all.



Ühes kohas oli vee voolamine moodustanud mingid huvitavad tordikesed, need sõitsid ringiratast. Tuli õunapirukas meelde neist.



Üritasin ka tiba kiirevoolulise vee ja jää kontrasti pildile saada, eriti hästi see ei õnnestunud, kohapeal olid ikka mõnusamad vaated.



Üks pardipaarike siblis ka vapralt jalgupidi jääkülmas vees ja veel vastuvoolu. Nad nägid tegelikult küll sellised välja nagu neile täitsa meeldiks.



Huvitav oli ka see, et kuna olime lennuväljale suhteliselt lähedal, siis kimas meist umbes pooleminutiliste vahedega maanduvaid lennukeid paremalt ja vasemalt mööda. Neid on muide päris raske fotokaga rihtida, ma igatahes pole veel nippi kätte saanud. Fokuseerimine ei toimi. Aga siin siis paar teraslindu (teine pilt on Aki võetud, seepärast ongi nii terav).

Valentine's

Head sõbrapäeva kõigile siin- ja teiselpool lahte (ja ookeani..) :)

Ei olegi pealkirja üldse

Mul on teile ainult kaks asja öelda praegu:

esiteks see
ja teiseks see

\o/

Talverõõmud

Nüüd on küll midagi täitsa valesti läinud. Ma olen kolm päeva järjest (!) trenni teinud. Uskumatu, aga tõsi. Pühapäeval sulgpall, eile mäesuusatamine, täna jälle sulgpall. Nüüd ma arvan, et paar päeva võib lebotada küll, vasak sääremari annabki pisut tunda.

Aga eilsest veel - lõpuks ometi sai teoks Messilä-trip, kõikide autolagunemiste kiuste! Töölt tulin tiba varem ära, kimasime kiirelt koju end suusariietesse pakkima ja siis teele. Tunnise autosõidu ajal jõudsin ma muidugi juba paarkümmend minutit kosutavalt tukkuda, pidi ikkagi jõudu koguma eelseisvate katsumuste jaoks.

Poole kuuest olime kohal. Kuna pühapäeval oli sula ja eile jälle miinuskraadid, siis vähemalt parkla oli jäätunud tasaselt libedaks. Ettevaatlikult suusalaenutuse poole komberdades jõudsin ma juba hirmunult mõelda, et nagunii nõlvad ka jääs. Positiivne oli see, et laenutuses ja piletiputkas polnud järjekordi üldse, eriti mugav. Seega saime kiirelt suusad alla (suusasaapad on ikka ühed ebamugavad asjad) ja kohe oligi esimene harjutusnõlv ees.

Kuigi aasta tagasi sai laskumist oma kolm tundi harjutatud, siis meistriks muidugi selle ajaga ei saa ja pisike värin oli ikka esimesel korral jalgades. Mingil imekombel püsisin püsti ja eks järgmistel kordadel tuli julgust ka juurde. Nõlvad olid ilusti lumised, polnud vaja jääd karta. Tunnikese pärast oli juba nii proff olek, et mõtlesime minna üht pikka, ent lihtsat nõlva otsima. Pidi liftiga üles kimama ja siis sealt üks allaminev nõlv pidi olema õige. Seda me aga ei leidnud. Oli hüppekatega radu ja järske radu, aga mitte seda hõlpsat - see suund oli pime ja lift ei töötanud. Pealegi osutas õige nimega nool järsust mäest alla. No kui nool näitab, siis peab minema. Ilgelt jube oli ja ma ikka ühe korra viskasin pikali. Natuke käisin ka slaalomirajal, muidugi ise ma seda õudusega pidurdades ja keerates ei märganud, Aki pärast all näitas, et nõlva ühel pool olid slaalomivaiad püsti. Hups :)

Aga alla jõudes oli lifti peal kirjas ikkagi hoopis vale raja nimi, nii et läksime jälle lootusrikkalt üles seda õiget otsima. Suundusime siis noolele vastupidises suunas, sinna pimeda raja poole. Õige nõlv oligi seal, aga suletud, damn. Mis siis muud kui alguspunkti tagasi. Tee peale ette jäi küll üks lumekahur, selle alt lahkusime korralikult härmas. Ma nüüd tagantjärele mõtlen, et äkki seal oli lausa mingi loogika, et lumekahur puhus selle nõlva suunas, mis oli suletud ja et sinna ei oleks ehk pidanud ukerdama minema...

Igatahes jõudsime lõpuks oma koduse harjutusnõlva juurde tagasi ja laskusime seal kaheksani. Siis algas ilutulestik, Nordea vist korraldas mingit üritust seal. Igatahes ilus lõpetus meie teistkordsele mäesuusatamisele! Autos koduteel istudes oli mul küll tagumik miskipärast märg, see lumekahur oli ikka halb variant...

Maris udus

Ma ei saa aru, kuidas vahel on kirjutamisel nii blokk peal. Oleks üht-teist öelda, aga no ei kuku üldse normaalselt välja, tekst ei ole sidus ja sõnavara on kehv. Nii võin higistada mõne tekstijupi kallal tükk aega, kirjutada seda uuesti ja uuesti ja lõpuks jälle maha kustutada. Viga on osaliselt selles, et mõtlen soome keeles ja kirjutades pean omi mõtteid tõlkima. Tõlkimine aga teadagi pole kergete killast.

Ma ei oska väga täpselt seletada seda tunnet, mis tuleb, kui ei oska end täpselt väljendada. Täna näiteks istusin ja mõtlesin, kuidas autokauppa eesti keeles kõlab. Kas autokauplus tõesti? Autopood ju ka ei või öelda. Guugeldasin siis autodiilerite eestikeelseid kodulehti ja seal räägiti müügisalongidest. No aga ma ei saa ju öelda, et "meie auto müügisalong maksab meile pool paranduse rahast tagasi", ei ole nagu päris see. Ja siis ma lõpuks otsustasin, et ei kirjuta sellest üldse, tõden vaid, et auto parandusest tagasi ja korras.

See ei lahendanud siiski veel muid probleeme. Mu eesmärk oli kirjutada tänasest pildistamiskäigust Mustikkamaale. Aga jäin jänni kui tahtsin saarest täpsemalt kirjutada. Ei oska tõlkida selliseid asju nagu näiteks "saari Helsingin edustalla" (saar Helsingi "ees"). Siis mõtlesin et olen kaval ja kirjutan, et saar Helsingi lahes, aga tegelikult ma pole kuulnud, et kunagi Helsingi lahest mingit juttu oleks olnud - tõenäoliselt siis seda pole olemas. Ja no ei saanud ja ei saanud edasi, kirjutasin pool lauset ja jälle blokk peal. On olemas nii palju mõisteid ja ütlusi, mida ma olen elu sees vaid soome keeles kuulnud ja millele ei oska head eestikeelset vastet leida, see on nii frustreeriv!

Aga pikema jututa tulen piltide juurde tagasi, siis ei pea vähemalt nii palju enam teksti kallal vaeva nägema. Tänane ilm kahjuks polnud parim, tulid plusskraadid, udu ja tibutas imepeenikest vihma. Nähtavus seega minimaalne. Puude vahel jalutades oli kuulda pidevat veetilkade kukkumist. Merejääl müttasid paar kalameest, oli pisut hirmutav vaade, kuna ranna ääres paaris kohas oli juba vett näha. Kauguses sõitis metroo, mille punast värvi ei olnud võimalik isegi eristada.



Suvisel ajal päikesepaistelise ilmaga on nähtavusega teine lugu. Mul on juhtumisi üks pilt ligikaudu samast kohast.



Täna võis aga päikesepaistest vaid unistada. Sulast hoolimata oli lund veel palju. Metsas müttas suusatajaid ja niisama jalutajaid talvest viimast võtmas.



Maa, meri ja taevas sulandusid ühte. Vasakul olevad vaevumärgatavad täpid on varem mainitud kalamehed.



Saare teisel poolel paitsis vaevu-vaevu kätte lahtine meri Kalasatama ees.



Olime sel hetkel olnud õues alla tunni, kuid niiskus puges vaikselt kontidesse. Pilte klõpsides on ka palju paigal tammumist ja maha jahtumist. Pikalt seega enam ei mõelnud, katik ette ja tempokalt parkla poole teele. Eks näis mida ilmataat toob, millal saaks selgemat ja kuivemat ilma, et fotokas jälle kasutust leiaks.

Mootorsõidukid ja muud loomad

Esmaspäeval hakas auto jälle tembutama, samad errorid taas käivitamisel ekraanil. Aga seekord meil on süsteem! Nimelt kui auto mootor hetkeks välja lülitada, siis järgmisel käivitamisel veakoode enam ei tule. Muljetavaldav, kas pole :)
Tegelikult hästi nõme muidugi niimoodi tembutada. Õnneks homseks on aeg mingi elektrimehe juurde, kes siis teeb põhjalikuma ülevaatuse kui lihtsalt vigade nullimine.

Muide meie kollane Rellu on ka juba järgmisele õnnelikule maha müüdud. Vist ei ole siin blogis maininudki, et Coupé oli päris pikalt Seinäjoel müügis. Internetist leidsime, pestud ja vahatatud, pildid ja puha. Algul küsiti 4000 euri, pärast lasti hind 3500 peale :D Ja lõpuks läkski loosi.


(Pikk teekond Seinäjoele ... :))

Nüüd aga suundun väiksele jalutuskäigule Rajakylä talvistele tänavatele. Kui peale tööd selleks aega ei leia, siis vähemalt kell 21 ikka! Kondimootori eest peab ka hoolt kandma :)

Kohe kui selja keeran ...

Kui mina pühapäeval viimaks peale eelmise õhtu mitmeid maasikamargariitasid koju jõudsin, olid pooled köögi tööpindadest juba vahetatud :O
Aki ütles selle peale, et kui kodus järgmine kord midagi suuremat on vaja valmis saada, siis peab mind üheks päevaks ja ööks kuhugi hotelli saatma. Mitte et ma häiriks, vaid et tal on üksi kodus nii igav, et peab miskit kasulikku aja mööda saatmiseks tegema :)

Aga nüüd ma olen jälle kodus ja ma ei tea, millal selle teise poole saab ära vahetatud. Kohe peale seda igatahes tuleb before ja after pilte.