Šotimaa vol 1

Nii, esiteks kohe hoiatan, et see jutt venib mul pikaks ja tõenäoliselt jahun kahe või kolme postituse jagu.

Meie lend väljus laupäeval 6.55, loomulikult passisime neurootiliselt juba pool kuus lennujaamas. Lennud läksid ilusti (Frankfurti kaudu Edinburghi), ainult et mind käperdati sõna otseses mõttes Frankfurtis turvakontrolli poolt läbi. Ma ei tea, kas asi oli selles, et UK-s on kõrgedatud terrorioht vms, ent igatahes minu vana siniste kaanega Eesti passi uuriti eriti lähedalt ja kuna ilmselt mu vöö sattus veel metallidetektoris piiksuma (mida ta ei teinud Helsinki-Vantaa lennuväljal), siis katsus üks naisturva mind igalt poolt läbi. Esiteks pidi käsi laiutama, et ta saaks minu momentaalselt higiseks löönud kaenlaauke käppida ja järgnevalt silus ta mind metallidetektoriga üle, mis muidugi piiksus miskipärast t-särgi juures (Aki ütles, et detektor oli liiga õrnaks keeratud ja kui sellega särki hõõruda, siis tuleb elektrilaeng ja hakkabki häält tegema.. vot).
Küll ta siis hõõrus edasi-tagasi selle detektoriga, näppis mu rinnahoidja kaartugesid (mis vist olid metallist ja seetõttu piiksusid?), kuni lõpuks pidi tõdema, et mul ikka pommi põues ei ole. Vöö pidin ka kontrolli jaoks lahti tegema, naeratasin seal närviliselt ja tundsin ennast hirmus ebamugavalt, kõik teised reisijad ju passivad mõnuga kõrvalt. Lõpuks sain ikka läbi! Ega see pole midagi nii lihtne, tuled mingist hämarast Ida-Euroopa riigist sinise passiga ja metallist rinnahoidjatega, ilmselge terrorist.

Šotimaa poolel olid suured sildid üleval, et nüüd olete saabunud UK territooriumile ja näidake passi jne. Esimene kord, kus peale lennukist väljumist pead veel passikontrollis käima. Ega polnud midagi, kõik võeti ritta ja ootasime kannatlikult, et pääseks riiki sisse. Sellega polnud sekeldused veel lõppenud. Ei paistnud meie punast reisikohvrit pagasiliinilt, kuigi enamus oli oma pakid juba ära korjanud. Ootasime ja passisime, aga ei midagi, liin tegi tühje ringe. Käisin lõpuks mingilt pagasiinspektorilt küsimas, et kas on veel kohvreid tulemas, aga teatati, et ei, kui liin on tühi, siis enam ei tule ja palun pöörduge lennukompanii poole oma pagasi asjus.

Hõkk, mõtlesime meie, nüüd meie värgid-särgid läksidki Murmanski. Ronisime tollidest ja värkidest läbi ja lennukompanii uksele koputama. Meie lennult veel paar muud seltskonda jäid kottidest ilma, nemad tulid samasse kohta imestama. Pole hullu midagi, ütles lennukompanii esindaja, lennukist polnud veel kõik pagas maha laaditud. Oodake siin ja toome teie kohvrid kohale. Tõidki, peale tunniajalist passimist. Ent meie meeleolu oli kohvri leidmise tõttu kõrgel ja suundusimegi reipalt bussiga kesklinna.

Jutud Suurbritannia koledatest vihmastest ilmadest pidasid paika ja nii leidsimegi end Edinburghi kesklinnast, kus vihma vaid kallas ja esialgu polnud ühtegi taksot silmapiiril. Vihmavari oli ka loomulikult reisikohvris, mida me pidasime paremaks mitte hakata keset linna lahti kangutama. Kablutasime kiirelt mingis suvalises suunas ja oh õnne, peale viit märga minutit leidsime takso ja jõudsime kenasti oma B&B-sse kohale.

Tuba oli suht mugav, kuigi maja oli vana (ehk siis viktoriaanlik, nagu seda reklaamiti). Voodi, telekas paari BBC kanaliga, veekeetja ja teepakikesed olid olemas. Meie esimene üritus sel päeval linna poole suunduda läks niiöelda vett vedama, nimelt ilges vihmasajus kõmpisime bussipeatuse poole, kui üks mööduv auto Aki teksad totaalselt märjaks pritsis, lausa vööni välja. Keerasime tagasi, käisime kohalikus leheputkas võileibu ja küpsiseid ostmas ja lukustasime end tuppa kuivama ja teed lürpima.

Õhtuks ilm selgines, ent siiski ei julgenud me B&B lähedusest väga kaugele minna. Pakun, et asusime kesklinnast paari kilomeetri kaugusel. Tiirutasime lähiümbruses ringi ja imetlesime aedu. Iga majakese ees oli kenasti hooldatud õitsvate lillede (enamasti roosidega) aiake. Mõned olid oma hekki kujundanud.
Brittidel muide on veetorud maja välisküljel. Kuulduse järgi on see seetõttu, et siis kui need peaksid jäätuma, on neid kergem lahti soojendada. Ma täpselt pole aru saanud, miks neid torusid siis sissepoole ei ehitata, et jäätumist üleüldse vältida.. aga no ma ei tea, kas see jutt peab paika :)

Oma ringkäigu lõpetuseks silmasime kõrget mäge, mille tipp oli vaevu pilvedest nähtav. Mõtlesime omavahel, et millega võiks tegemist olla, ent juba järgmisel päeval saime sellele vastuse ...

P.S. Btw, teatage, kui pildid linkide taga ei tööta või soovib arvuti enne mingit pildiprogrammi avada. Mul oli varem jama Picasawebi linkidega, ent ma ei saa nüüd aru, kas nad on oma vead ära parandanud või töötab asi mul lihtsalt õnnekombel.