Kirjeldamata on jäänud veel viimane päev Isle of Skyel, minu lemmikosa meie reisist. Hommikul suundusime põhja poole, et teha ring peale Trotternishi poolsaarele. Sõitsime üherajalisel teel, kus oli lühikeste vahemaade järel taskuid, et sinna vastutulevale teed andes tõmbuda. Meri oli sügavsinine ja mäenõlvadel matsutasid heina lambad. Esiteks plaanisime vaadata vana Duntulmi linnuse varemeid, mis pidid tee peale jääma. Esialgu sõitsime neist hooga mööda, sest turismiobjektidele tüüpilist suurt silti ja parkimisplatsi ei olnud, nende asemel vaid paar lambukest. Rada linnuseni oli mineeritud, väga hoolikalt pidi jälgima, kuhu oma jalga tõsta. Varemed olid nagu varemed ikka, kokkuvarisemisohus seinad ja loomulikult paar lammast.
Jätkasime oma sõitu poolsaare tipust mööda inimtühje maastikke alla lõuna poole, järgmise huvitava nähtuse, Kilt Rockini. Püstloodis merre langev kalju oli aukartustäratav. Ent päeva tipphetked olid veel ees. Järgmisena leidsime end matkarajalt, mis viis üles Old Man of Storrini. Asi algas suhteliselt leebelt, kuusiku vahel kulges päiksepaisteline rada kergelt ülesmäge. Minul muidugi kohe higi leemendas ja hing oli kurgus kinni.
Puude vahelt välja tulles läks tõusmine veelgi raskemaks. Ilm oli väga tuuline ja külmas tuules polnud täiesi higisena kuigi mugav puhkepause pidada. Kaugel üleval paistis Storri vana mees, suur kivitükk. Muide kuna piltidel kaovad kõrgus- ja kaugusvahemikud ära, siis just lingitatud pildil võite Vana Mehe jalamil näha imetillukest valget täppi, see on inimene. Ma olin pooleldi meeleheitel, et sinna veel nii pikk teekond oli. Tõusime vapralt ja lambad jälgisid meid. Osad meist kõvasti vanemad inimesed kõmpisid meist rahuga mööda, aga no mis teed, kui vormi ei ole.
Vaikselt jõudsime siiski ka meie lähemale ja alla vaadates ei oleks uskunudki, et nii suure maa oleme jaksanud maha käia. Zoomides oli all pisikesi inimesi näha ukerdamas, kohe hea meel oli mõelda, et meie teekond on juba hulga lühem :)
Ent veel oli pikk maa minna, inimesed kivi kõrval olid veel pisikesed. Viimased hüpped kivinukkidel sujusid siiski äkitselt leitud jõuvarade saatel kergemalt ja peagi olimegi Storri vana mehe kõrval ja vaatlesime enesega rahulolevalt kuumaastikku meenutavat ümbruskonda.
Laskumisel treenisime jällegi säärelihaseid ja jälgisime, kuidas teised higistena ja ähkivatena järsust mäeseljast üles ronisid. Alla me jõudsime, elusate ja tervetena, ent paraku haisvatena. Ülimalt meeldiv oli autos pealisriided maha visata ja t-särke tuulutada :)
Pärast korralikku trenni premeerisime end Portrees, Skye "pealinnas" lõunaga ning maitsva tee ja kohviga. Surfasime pisut ringi kohalikus suveniirimajanduses ja ostsime koju järjekordse pehme mänguasja, lambukese seekord. Et ikka vennalastel oleks, millega mängida (ja võib-olla minul ka :)).
Tagasi Uigis, ei suutnud vastu panna kiusatusele veel kord õiget Olde English siidrit maitsta, seda loomulikult oma tavapärases "Pub at the Pieris".
Reedel sõitsime tagasi vihmasesse Edinburghi. Sõit kestis umbes kuus tundi ja mis oleks parem kui peale seda puhata mugavas voodis, ent sellist lõbu meile ei lubatud. Meie viimane B&B oli natuke nukker, kuigi ka kõigist teistest odavam, nii et võib-olla võib rääkida mõistlikust hinna ja kvaliteedi suhtest? Igatahes esiteks meile teatati, et vannituba on äsja remonditud ja seda oli ka märgata. Kogu tuba haises värvi järgi. Ma ei saanudki aru, kes seda remonti olid teinud, igatahes mingite nõuka-aegsete standardite kohaselt. Ventilaator tegi sisse lülitades hirmsat surinat ja vett kasutades kostus torudest hirmsaid korinaid.
Veekindel polnud asi ka mitte, tegime omavahel pakkumisi, et kui kaua läheb aega, enne kui see kogu süsteem ja seinad neil hallitavad ja mädanevad.
Kuna meie tuba oli ainus esimesel korrusel, kostsid sinna hästi kõik välisukse tümpsud ja teiste külaliste vestlused koridoris. Õnneks jäin imekombel siiski magama, kavatsesin küll hommikul neile teatada, et see tuba ei kõlba ka kassi hänna alla mitte. Ärgates oli tuju veidi parem, ilmselt tõstis seda ka teadmine, et pakime kiirelt ja pääseme sealt minema. Hiljem bussis Aki veel avaldas mulle saladuse, et nägi toanurgas kahte suurt ämblikku, ent ei tahtnud mind enne ära hirmutada.
Olin jube inimene ja ei öelnud omanikele otse midagi välja, ent kirjutasin oma negatiivsed kommentaarid hiljem online-broneerimise lehele, kust tuli küsitlus broneeritud hotellide kohta.
Lennud läksid ilusti, isegi UK turvad ei pidanud mind enam terroristiks (no muidugi, läksin ju maast välja, enam polnud vahet). Frankfurtis langesin odava alkoholi ohvriks ja ostsin endale kapi peale seisma liitri kuuba rummi. Nüüd ootan kannatamatult nädalavahetust, et võiks seda tinistada. Aki mekib siis ka oma šoti viskit, mille ma talle reisil sünnipäeva puhul kinkisin.
Juhhei ja läkski postituse lõpp mingi alkojutu peale :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar