Helsinki Sanomates oli paar nädalat tagasi artikkel linna kujutavatest postkaartidest, mille põhjal jäävat mulje Helsingist kui päikeselisest vene külast. Muide soomlased nagu ka eestlasedki on absoluutselt hõivatud mõtlemisega, mida teised neist arvavad. Iga välisstaari intervjuu lõpus küsitakse tavapäraselt, et hau did juu laik finländ või et vat do ju tink abaut te finnish vether.
Ega ka anekdoodid tühjast kohast ei tule. Üks neist on järgmine - loomaaeda tuuakse uus eksootiline loom ning eurooplased tulid seda imetlema. Itaallane mõtles, et millest loom toitub. Prantslane arutles endamisi, et millise paljunemisvõimekusega loom võiks olla. Rootslast huvitas, kas teised loomaaia loomad ka uustulnukat võrdõiguslikult kohtlevad ja nii edasi. Ent soomlane seisis puuri ääres ja mõtles, et mis loom temast arvab.
Selline teatud põdemine toodab huvitavaid mõttevälgatusi. Seekord siis postkaartide teema. Tuntakse muret, et lisaks traditsioonilistele vaatamisväärsustele kujutatakse Helsingi postkaartidel ka jääkarusid (neid muide Soomes ei ela), laplasi ja rahvariietes rahvatantsijaid.
Tihti kujutatakse postkaardil Uspenski katedraali, mis võiks esindada sama hästi näiteks Peterburgi.
Välja on ka toodud tõsiasi, et Helsingit tutvustavatel postkaartidel on igavene suvi, kuigi linna keskmine temperatuur eelmisel aastal oli 7 kraadi. Eksootilisi lumepilte olevat müügikohtades harva saadaval.
Artikli jätkuks on hääletus 12 linna kujutava postkaardi vahel, kus hetkel esikohta hoiab 34 protsendiga järgmine pilt, teisel kohal tuleb kokkumonteeritud huumoripilt (16%).
Ent kenadele ja päikeselistele linnavaadetele on olemas ka hulga tõsielulisem alternatiiv. Lõbusaid hetki postkaartide seltsis! Minu lemmikuteks on "neli aastaaega" ja "Helsingi ööelu".
pühapäev, 27. juuli 2008
Puhkuse kulminatsioon
Peale Šotimaa postitusi väsisin ilmselgelt blogimisest ära :) Tegelikult hakkas siis peale puhkuseprogramm, meil on käinud külalisi ja sulelisi ning olnud muud tegevust.
Eile leidis aset vahva sündmus, ühe sõbra pulmad, millest meil oli ka õnn osa võtta. Kiriklik tseremoonia oli suhteliselt lühike ja ilus, kuigi pisut meie jaoks läks hukka, kuna ei oska sellisest asjast lugu pidada (ent muidugi ega pulmad polnud ainult meie jaoks :)).
Pruut oli imekaunis ja koos mehega on nad üks äärmiselt kena paar.
Peale kirikut jätkus pidu ühes restoranis, mis kogu kirju seltskonna jaoks oli välja üüritud. Toostid, kõned, pruudikimbu viskamine, hea söök ja tants olid päeva märksõnad. Lausa meie keerutasime valssi, mulle oli ikkagi lubatud üks tants, mis küll õhtul sai minu üllatuseks mitmekordselt ületatud. Pärast valssi tvistisime ja šeikisime. Kahjuks pidime suhteliselt varakult lahkuma, sest Aki oli pisut tõbine, muidu pidu oleks neljani jätkunud.
Täna on paraku minu puhkuse viimane päev ja homme pean oma kondid varakult tööle vedama. Võin ette kujutada oma innukust meilboksi avamisel. Paluks mulle loteriivõit!
Eile leidis aset vahva sündmus, ühe sõbra pulmad, millest meil oli ka õnn osa võtta. Kiriklik tseremoonia oli suhteliselt lühike ja ilus, kuigi pisut meie jaoks läks hukka, kuna ei oska sellisest asjast lugu pidada (ent muidugi ega pulmad polnud ainult meie jaoks :)).
Pruut oli imekaunis ja koos mehega on nad üks äärmiselt kena paar.
Peale kirikut jätkus pidu ühes restoranis, mis kogu kirju seltskonna jaoks oli välja üüritud. Toostid, kõned, pruudikimbu viskamine, hea söök ja tants olid päeva märksõnad. Lausa meie keerutasime valssi, mulle oli ikkagi lubatud üks tants, mis küll õhtul sai minu üllatuseks mitmekordselt ületatud. Pärast valssi tvistisime ja šeikisime. Kahjuks pidime suhteliselt varakult lahkuma, sest Aki oli pisut tõbine, muidu pidu oleks neljani jätkunud.
Täna on paraku minu puhkuse viimane päev ja homme pean oma kondid varakult tööle vedama. Võin ette kujutada oma innukust meilboksi avamisel. Paluks mulle loteriivõit!
neljapäev, 17. juuli 2008
Kuidas Laku ja Naukku vaktsineerimisel käisid
Täna viisime mõlemad kassid iga-aastasele vaktsineerimisele.
Esimene ülesanne oli kassid kandekastidesse saada.
Naukku teadagi on üldiselt kartlik ja eriti kergelt ennast kätte ei anna. Püüdsime algul teda kavalusega petta ja viskasime kandekasti hiiri. Juba ei suutnud me oma õnne uskuda, kui mänguhimuline Naukku sööstis hiire järel kasti. Ent vara oli veel rõõmustada, üritasin kiirelt kasti ust kinni lükata, aga kass tuli sealt veel kiiremini välja, kui mina jõudsin "kurat!" öelda. Siililegi selge, usaldus oli nüüd kadunud. Loopisime natuke hiiri edasi-tagasi, kuid Naukku oli valvel ja ei läinud kasti lähedalegi. Kasutusele tuli võtta operatsioon "kaelakarvad".
Aki läks leebelt köögilaual istuvat Naukkut nagu muuseas silitama ja vargsi haaras tal kaelavilladest. Pisike oli kohe lõtv nagu rätik, ei protestinud ehmatusest üldse ja lasi ennast kenasti kasti asetada. One down, one to go.
Laku muidugi oli kõike kahtlustavalt pealt vaadanud ning lippas Aki lähenedes laua alla varju. Õnneks siiski Laku on malbe kass ja annab ennast ikkagi viisakalt kätte, mis sest, et kasti toppides ajas oma varbad hästi laiali, et mitte uksest sisse mahtuda. Vaesekesel on arsti juures olnud kehvad kogemused, kohe väikesena oli tal mingi kõhutõbi ja kuivamise ärahoidmiseks süstiti talle kaelavolti vedelikke. Protseduur ja vedeliku levimise tunne pidi olema kassidele hirmus ebameeldiv ja seda pole Laku mitte ära unustanud.
Kassid kandekastides, suundusime kiirelt autosse ja minekule, et mitte neid kaht õnnetusehunnikut kauem piinata. Autos algas Laku soolo, mäuu, määuu, läbilõikavalt nukker ja kõvahäälne näugumine (kritiseeris Aki juhiomadusi, ehehee) ja seda kestis kuni peatumiseni loomakliiniku ees.
Esiteks pidime kassid koos kandekastidega ära kaaluma. Tulemused olid 6,5kg ja 3,9kg.. tuleb tähele panna, et Naukku kast oli ka väiksem :)
Meie arst oli hästi meeldiv ja tore noor naisterahvas. Esimesena läks piinapinki Naukku, kössitas teine vaikselt kasti nurgas ja üritas ennast võimalikult väikeseks teha. Arsti esimene kommentaar oli, et üsna sale kass. Ülevaatusel oli kiisuga kõik korras ja sai kaela süsti ka ära ning pääses tagasi oma kasti haavu lakkuma.
Kui Laku lauale tõstsime ja kastil katuse pealt võtsime, ütles arst midagi stiilis, et no sina oled küll toidulaua ääres õigel ajal kohal olnud. Arst kaalus ära ka kandekasti, mis oli 2kg. See teeb Laku kaaluks 4,5kg, mis pidi siiski veel normaalne olema, ent pidime silma peal hoidma, et midagi juurde ei tule ;)
Süsti tegemise ajal olin mina ilmselt rohkem närvis kui kassid, higistasin seal ja hoidsin pöialt, et kassid lakke ei hüppaks. Aki oli praktilisem ja hoidis arsti nõuandel kassi kinni. Lakule ilmselt meenusid vanad ajad, sest süstimise ajal tuli tal kurgust väga sügav MURRRRRRR ja peale seda kohe khhhhhhhhhhh! Karv läks ka kohe lahti (see tähendab, et veel rohkem kui tavaliselt.. külalised teavad kahjuks, kui palju meil siin karvu on :)).
Sellega operatsioon vaktsineerimine lõppes ning suundusime koduteele. Laku näugatas autosõidul enam ainult moepärast paar korda. Koju jõudes pages Naukku kiirelt voodi alla, kust ei tulnud paar tundi välja. Oleme tema silmis vaevaliselt teenitud usalduse kaotanud, kumbagi ei lasknud ta õhtul käeulatusse. Loodame, et ta mingi hetk leebub ja laseb jälle silitada.
Kodus kaalusime ära ka Naukku kandekasti, arsti juures see polnud võimalik, kuna ta ei soostunud sealt lahkuma. Naukku kaalus 2,7kg, pisut kergem kui mustvalge hairball :)
P.S. mäkerdasin mingi uue blogibänneri kokku. Aki aitas. Pilt on muidugimõista meie aiast.
kolmapäev, 16. juuli 2008
Šotimaa vol 4: ja ongi jutul lõpp!
Kirjeldamata on jäänud veel viimane päev Isle of Skyel, minu lemmikosa meie reisist. Hommikul suundusime põhja poole, et teha ring peale Trotternishi poolsaarele. Sõitsime üherajalisel teel, kus oli lühikeste vahemaade järel taskuid, et sinna vastutulevale teed andes tõmbuda. Meri oli sügavsinine ja mäenõlvadel matsutasid heina lambad. Esiteks plaanisime vaadata vana Duntulmi linnuse varemeid, mis pidid tee peale jääma. Esialgu sõitsime neist hooga mööda, sest turismiobjektidele tüüpilist suurt silti ja parkimisplatsi ei olnud, nende asemel vaid paar lambukest. Rada linnuseni oli mineeritud, väga hoolikalt pidi jälgima, kuhu oma jalga tõsta. Varemed olid nagu varemed ikka, kokkuvarisemisohus seinad ja loomulikult paar lammast.
Jätkasime oma sõitu poolsaare tipust mööda inimtühje maastikke alla lõuna poole, järgmise huvitava nähtuse, Kilt Rockini. Püstloodis merre langev kalju oli aukartustäratav. Ent päeva tipphetked olid veel ees. Järgmisena leidsime end matkarajalt, mis viis üles Old Man of Storrini. Asi algas suhteliselt leebelt, kuusiku vahel kulges päiksepaisteline rada kergelt ülesmäge. Minul muidugi kohe higi leemendas ja hing oli kurgus kinni.
Puude vahelt välja tulles läks tõusmine veelgi raskemaks. Ilm oli väga tuuline ja külmas tuules polnud täiesi higisena kuigi mugav puhkepause pidada. Kaugel üleval paistis Storri vana mees, suur kivitükk. Muide kuna piltidel kaovad kõrgus- ja kaugusvahemikud ära, siis just lingitatud pildil võite Vana Mehe jalamil näha imetillukest valget täppi, see on inimene. Ma olin pooleldi meeleheitel, et sinna veel nii pikk teekond oli. Tõusime vapralt ja lambad jälgisid meid. Osad meist kõvasti vanemad inimesed kõmpisid meist rahuga mööda, aga no mis teed, kui vormi ei ole.
Vaikselt jõudsime siiski ka meie lähemale ja alla vaadates ei oleks uskunudki, et nii suure maa oleme jaksanud maha käia. Zoomides oli all pisikesi inimesi näha ukerdamas, kohe hea meel oli mõelda, et meie teekond on juba hulga lühem :)
Ent veel oli pikk maa minna, inimesed kivi kõrval olid veel pisikesed. Viimased hüpped kivinukkidel sujusid siiski äkitselt leitud jõuvarade saatel kergemalt ja peagi olimegi Storri vana mehe kõrval ja vaatlesime enesega rahulolevalt kuumaastikku meenutavat ümbruskonda.
Laskumisel treenisime jällegi säärelihaseid ja jälgisime, kuidas teised higistena ja ähkivatena järsust mäeseljast üles ronisid. Alla me jõudsime, elusate ja tervetena, ent paraku haisvatena. Ülimalt meeldiv oli autos pealisriided maha visata ja t-särke tuulutada :)
Pärast korralikku trenni premeerisime end Portrees, Skye "pealinnas" lõunaga ning maitsva tee ja kohviga. Surfasime pisut ringi kohalikus suveniirimajanduses ja ostsime koju järjekordse pehme mänguasja, lambukese seekord. Et ikka vennalastel oleks, millega mängida (ja võib-olla minul ka :)).
Tagasi Uigis, ei suutnud vastu panna kiusatusele veel kord õiget Olde English siidrit maitsta, seda loomulikult oma tavapärases "Pub at the Pieris".
Reedel sõitsime tagasi vihmasesse Edinburghi. Sõit kestis umbes kuus tundi ja mis oleks parem kui peale seda puhata mugavas voodis, ent sellist lõbu meile ei lubatud. Meie viimane B&B oli natuke nukker, kuigi ka kõigist teistest odavam, nii et võib-olla võib rääkida mõistlikust hinna ja kvaliteedi suhtest? Igatahes esiteks meile teatati, et vannituba on äsja remonditud ja seda oli ka märgata. Kogu tuba haises värvi järgi. Ma ei saanudki aru, kes seda remonti olid teinud, igatahes mingite nõuka-aegsete standardite kohaselt. Ventilaator tegi sisse lülitades hirmsat surinat ja vett kasutades kostus torudest hirmsaid korinaid.
Veekindel polnud asi ka mitte, tegime omavahel pakkumisi, et kui kaua läheb aega, enne kui see kogu süsteem ja seinad neil hallitavad ja mädanevad.
Kuna meie tuba oli ainus esimesel korrusel, kostsid sinna hästi kõik välisukse tümpsud ja teiste külaliste vestlused koridoris. Õnneks jäin imekombel siiski magama, kavatsesin küll hommikul neile teatada, et see tuba ei kõlba ka kassi hänna alla mitte. Ärgates oli tuju veidi parem, ilmselt tõstis seda ka teadmine, et pakime kiirelt ja pääseme sealt minema. Hiljem bussis Aki veel avaldas mulle saladuse, et nägi toanurgas kahte suurt ämblikku, ent ei tahtnud mind enne ära hirmutada.
Olin jube inimene ja ei öelnud omanikele otse midagi välja, ent kirjutasin oma negatiivsed kommentaarid hiljem online-broneerimise lehele, kust tuli küsitlus broneeritud hotellide kohta.
Lennud läksid ilusti, isegi UK turvad ei pidanud mind enam terroristiks (no muidugi, läksin ju maast välja, enam polnud vahet). Frankfurtis langesin odava alkoholi ohvriks ja ostsin endale kapi peale seisma liitri kuuba rummi. Nüüd ootan kannatamatult nädalavahetust, et võiks seda tinistada. Aki mekib siis ka oma šoti viskit, mille ma talle reisil sünnipäeva puhul kinkisin.
Juhhei ja läkski postituse lõpp mingi alkojutu peale :)
teisipäev, 15. juuli 2008
Šotimaa vol 3
Jätkan sealt, kus eile pooleli jäin. Peale ööd ülimalt mugavas B&B-s Invernessis suundusime päevaks ümbruskonda uurima. Meie esimene sihtkoht oli Loch Ness. Järv oli maaliline, hommikul veel sadas kergelt ja järve kohal oli madalaid pilvi. Ostsime kaldal olevast hotellist piletid tunniajalisele kruiisile ja õnnekombel sattusime Deep Scani pardale, kus kapteniks vahva habe, kes järvel juba aastaid tiirutanud. Ta oli mõnusalt sarkastiline Loch Nessi monsteri ja selle otsimise suhtes ja rääkis järvest värvikalt.
Loch Ness pidi olema 37km pikk ja kõige laiemas kohas 2,3km lai ning sügavust lausa 230m. Järve põhi on kaldast eemale minnes täiesti tasane (nagu skanneri ekraanilt näha), vesi on külm, ent ei jäätu isegi talvel. Kalu seal eriti ei pidanud olema. Jutud monsterist on muidugi jama, ent kapten tõdes, et kuna Nessi jõgi on ühenduses ookeaniga, on võimalus, et sealt ujuvad vahel lõhede järel järve hülged. Samuti tunnustas ta seda, et kunagi Loch Nessi koletisest tehtud võltsfoto oli hea lavastus, seda ju ei taibatud lausa kuuekümne aasta jooksul. Ent kapteni sõnul on kohalikud näinud kaua enne seda kurikuulsat fotot järvel aeg-ajalt suurt küüru. Kõik on kirjeldanud nähtut samalaadselt. Ent peale foto ilmumist hakkasid inimesed (mitte küll kohalikud) nägema erineva suurusega päid ja küüre ja koletisi :)
Kapten tegi ka meile ühe jäljenduse võimalikust "monsterist", jälgige, nii mitu küüru!
Järve kaldal oli ka Urquharti linnuse varemed, mulle meeldis see juba hirmsasti oma nime pärast, hääldati seda minuarust nagu "öörkhaart" :)
Pärast põhjalikku infopaketti Loch Nessi kruiisil ei osanudki me enam midagi suurt ette võtta. Läksime seega Clava Cairnsi otsima, pronksiaegset matmispaika. Peab ju ikka mingeid müstilisi kivihunnikuid kaema, eriti kuna Stonehenge seekord reisimarsruudist kaugele-kaugele jäi.
Kividest oli tehtud kaks suurt ringikujulist matmispaika, mis olid keskelt tühjad ja millest ühte võis sisse jalutada. Kuulasime pisut pealt ühe giidi juttu, kes seletas midagi stiilis, et kui inimestel läheb mingil ajal hästi, siis meeldib neile suuri asju ehitada, mis ilmselt peaks selgitama ka nende matmispaikade sündi.
Veel külastasime sel päeval Culloden Moori võitlusvälja, mis sisuliselt oli üks suur heinamaa, kuhu olid püsti torgatud sinised ja punased lipud märkimaks vaenupoolte liine. Heinamaale oli ka püstitatud suur visitor centre ja parkimisplats turistide püüdmiseks ja see oli neil läbi läinud, ka meie olime muidugi ühed ohvrid. Pikaks ajaks me siiski sinna ei jäänud.
Järgmisel päeval jätkasime oma reisi Isle of Skye suunas, mööda Loch Nessi kallast. Ümbrus muutus järjest võimsamaks, mina istusin kõrvalistmel suu lahti ja vahtisin mägesid, orge, pilvi, jõgesid. Enne Kyle of Lochalshi sillani jõudmist peatusime veel veetleva Eilean Donani linnuse juures. Loss asetses saarel, kuhu viis massiivne kivisild.
Ent peagi olimegi sillal ja siis Isle of Skyel. Kuigi ma seda ei suutnud uskuda, muutus maastik veel kaunimaks ja ürgsemaks. Leidisme kenasti üles ka oma B&B, mis asetses väikses Uigi külas, kust lahkusid praamid Välis-Hebriididele. Hängisime kohas nimega "Pub at the Pier", kust sai head siidrit (seda ikka britid oskavad teha) ning nälga kustutava burgeri (with chips, of course).
Kohalikke vaatamisväärsusi palju peale pubi, väikse joa, kohaliku bensujaama, kai ja pruulikoja polnud. Ostsime bensujaama poest topsisuppi ja kohaliku leedrimarjaveini, mis maksis rohkem kui kõik nö head veinid ja maitse oli hmm.. huvitav. Siiski vein oli hulga parem kui topsisupp, seda peab tunnistama.
Paar viimast reisipäeva veel jäänud.. eks homme juba päästan teid piinast ja saan sellega ühele poole ja siis võiks ka vahelduseks millestki muust kirjutada :)
Loch Ness pidi olema 37km pikk ja kõige laiemas kohas 2,3km lai ning sügavust lausa 230m. Järve põhi on kaldast eemale minnes täiesti tasane (nagu skanneri ekraanilt näha), vesi on külm, ent ei jäätu isegi talvel. Kalu seal eriti ei pidanud olema. Jutud monsterist on muidugi jama, ent kapten tõdes, et kuna Nessi jõgi on ühenduses ookeaniga, on võimalus, et sealt ujuvad vahel lõhede järel järve hülged. Samuti tunnustas ta seda, et kunagi Loch Nessi koletisest tehtud võltsfoto oli hea lavastus, seda ju ei taibatud lausa kuuekümne aasta jooksul. Ent kapteni sõnul on kohalikud näinud kaua enne seda kurikuulsat fotot järvel aeg-ajalt suurt küüru. Kõik on kirjeldanud nähtut samalaadselt. Ent peale foto ilmumist hakkasid inimesed (mitte küll kohalikud) nägema erineva suurusega päid ja küüre ja koletisi :)
Kapten tegi ka meile ühe jäljenduse võimalikust "monsterist", jälgige, nii mitu küüru!
Järve kaldal oli ka Urquharti linnuse varemed, mulle meeldis see juba hirmsasti oma nime pärast, hääldati seda minuarust nagu "öörkhaart" :)
Pärast põhjalikku infopaketti Loch Nessi kruiisil ei osanudki me enam midagi suurt ette võtta. Läksime seega Clava Cairnsi otsima, pronksiaegset matmispaika. Peab ju ikka mingeid müstilisi kivihunnikuid kaema, eriti kuna Stonehenge seekord reisimarsruudist kaugele-kaugele jäi.
Kividest oli tehtud kaks suurt ringikujulist matmispaika, mis olid keskelt tühjad ja millest ühte võis sisse jalutada. Kuulasime pisut pealt ühe giidi juttu, kes seletas midagi stiilis, et kui inimestel läheb mingil ajal hästi, siis meeldib neile suuri asju ehitada, mis ilmselt peaks selgitama ka nende matmispaikade sündi.
Veel külastasime sel päeval Culloden Moori võitlusvälja, mis sisuliselt oli üks suur heinamaa, kuhu olid püsti torgatud sinised ja punased lipud märkimaks vaenupoolte liine. Heinamaale oli ka püstitatud suur visitor centre ja parkimisplats turistide püüdmiseks ja see oli neil läbi läinud, ka meie olime muidugi ühed ohvrid. Pikaks ajaks me siiski sinna ei jäänud.
Järgmisel päeval jätkasime oma reisi Isle of Skye suunas, mööda Loch Nessi kallast. Ümbrus muutus järjest võimsamaks, mina istusin kõrvalistmel suu lahti ja vahtisin mägesid, orge, pilvi, jõgesid. Enne Kyle of Lochalshi sillani jõudmist peatusime veel veetleva Eilean Donani linnuse juures. Loss asetses saarel, kuhu viis massiivne kivisild.
Ent peagi olimegi sillal ja siis Isle of Skyel. Kuigi ma seda ei suutnud uskuda, muutus maastik veel kaunimaks ja ürgsemaks. Leidisme kenasti üles ka oma B&B, mis asetses väikses Uigi külas, kust lahkusid praamid Välis-Hebriididele. Hängisime kohas nimega "Pub at the Pier", kust sai head siidrit (seda ikka britid oskavad teha) ning nälga kustutava burgeri (with chips, of course).
Kohalikke vaatamisväärsusi palju peale pubi, väikse joa, kohaliku bensujaama, kai ja pruulikoja polnud. Ostsime bensujaama poest topsisuppi ja kohaliku leedrimarjaveini, mis maksis rohkem kui kõik nö head veinid ja maitse oli hmm.. huvitav. Siiski vein oli hulga parem kui topsisupp, seda peab tunnistama.
Paar viimast reisipäeva veel jäänud.. eks homme juba päästan teid piinast ja saan sellega ühele poole ja siis võiks ka vahelduseks millestki muust kirjutada :)
esmaspäev, 14. juuli 2008
Šotimaa vol 2
Järgmisel hommikul võtsime ette tee Edinburghi kesklinna. Nii kui B&B-st välja astusime, hakkas vett tibutama ja vihmasadu jätkus suurema osa päevast. Muidugi ei saanud me end sellest häirida lasta ja suundusime Edinburghi kindlust kaema. Sama olid ka mõned muud turistid mõelnud teha. Kuna olin kuskilt kuulnud, et Edinburghi linnusest palju huvitavam on Stirlingi oma, siis lossi sisse me ei hakanud minema, pealegi taheti selle eest head turistihinda saada.
Raha pidime siiski välja käima, nimelt olime optimistlikult võtnud reisile kaasa vaid ühe vihmavarju. Kindluse kõrval olevast suveniiripoest ostsime kiirelt teise, koleda ruudulise mustriga. Edasi jätkasime oma teed kindluse juurest Royal Mile -nimelist tänavat pidi allapoole. Šoti miil pidi olema veel pikem kui inglise oma, umbes kaks kilomeetrit. Tänaval oli igasuguseid huvitavaid maju ja kirikuid, paraku mu piiratud silmaring ei võimalda neist midagi täpsemalt kirjutada. Me pikaks ajaks seisma ja uurima ka ei jäänud, kogu aeg mõtlesime vaikselt, et äkki saaks kuhugi kohvikusse sisse põigata kuivama ja sooja teed-kohvi jooma.
Šotlased muidugi tegid bisnest igal võimalusel. Minuarust üks huvitavamaid nähtavusi on jõulukauplus oma kirjude vaateakendega. Aki siinkohal tahab alati meelde tuletada, et õige jõuluvana elab Lapimaal, mitte kuskil põhjapoolusel nagu ameeriklaste meelest :)
Kuningliku Miili lõpus oli Holyroodhouse ehk kuninganna residents Šotimaal. Selle kõrval kõrgus eilsest postitusest tuttav uduse tipuga vulkaanilist päritolu mägi, Arthur's Seat. No muidugi pidime sinna üles ronima. Kõrgust oli tal vaid 251m merepinnast, ent me ei valinud isegi päris kõrgeimat tippu. Rajal üles vedeles igal pool mingeid ilgeid nälkjaid, vuhh. Vaade ülevalt oli päris ilus, kuigi ilm muidugi oli vihmane ja udune.
Pärast seda ronimist tudisesid jalad mõnuga ja kerge kakao maitses hea. Kuna päeva oli veel pikalt järel ja vihma ainult tibutas, mitte ei kallanud, tahtsin mina veel kuninglikku botaanikaaeda külastada. Nagu ikka, nii kui jõudsime bussi pealt maha ja aia väravatest sisse, hakkas padukat tulema. Ega midagi, jalutasime botaanikaaias edasi tuima näoga, polnud enam ju mõtet ka tagasi minna. Isegi kaarnad (või mingid varese moodi linnud noh) olid täiega vettinud.
Järgmisel päeval läksime oma rendiautole järgi ja saime nädalaks kasutusse väikse, aga tubli Nissan Micra (tegelikult ei olnud eriti tubli, gaasi vajutades ei kiirendanud üldse :D, aga noh ega meil eriti kiire polnud õnneks). Rendilepingu jaoks oli vaja lauatelefoni numbrit, me muidugi teatasime, et meil sellist kodus pole. Sõbralik töötaja küsis uuesti, et äkki töönumber siis? Ehee, me juba naersime pisut imelikult, et ka töönumber on ainult mobiil, land of Nokia noh, lauatelefoni meil kummalgi pole. Lõpuks andsime talle Aki vanemate koduse numbri, kuigi polnud kindlad selles, kas see enam ka kasutuses on. Ent kui lepingusse on numbrit vaja, siis selle nad peavad ka saama!
Üleüldse brittide lauatelefoni usaldamine paistis olevat suur, see nimelt pidavat siduma sind mingi teatud aadressi juurde, mis tähendab, et sa pole enam mingi hämar tüüp. Nii näiteks tuleb alati eraisikult autot ostes küsida tema lauatelefoni numbrit (ehk siis landline, nagu nemad seda kutsuvad). Nii õpetas meile BBC saade. Nojah, Aki näiteks on viimase paari aasta sees kolinud kaks korda, aga mobla number on koguaeg sama olnud.
Igatahes auto me saime ja meie suund viis Stirlingu suunas. Sõit läks muidu kogu reisil hästi, kui mainimata jätta need paar-kolm-viis korda, kui Aki üritas valele sõidurajale keerata ja mina kõrvalistujana väikseid südamerabandusi sain hüüdes "keera sinna, sinna!!" Muidu polnud hullu midagi, aga alati kui tuli kiirelt kuhugi keerata ja Aki ei jõudnud asja üle mõelda, siis instinktiivselt valis ta parempoolsele liiklusele kohase sõiduraja.
Stirlingi linnus oli kena, muud ei oskagi palju selle kohta kosta. Kunagi oli see nii üla- kui alamaa teede ristumiskohas ja seda vallutati mitmeid kordi. Ilmselt kord olid peal šotlased, kord inglased. Aga ärge minu ajalootundmist tõe pähe võtke.
Edasi jätkus meie tee Perthi, millest pisut põhja pool asus Scone Palace, šoti kuningate kroonimiskoht. Palee ümbruskonnas siiberdasid ringi uhked paabulinnud, üks oli lausa albiino (või kas tõesti on olemas valgeid paabulinde?). Palee läheduses on ka rahvusvaheliselt tuntud labürindidisaineri kujundatud täht, mille keskel on purskkaev. Rahvusvaheline my ass ma ütlen, nii kui labürinti sisse saime, hakkas jälle padukat tulema. Purskkaevuni me ei jõudnud, tiirutasime meeleheitel põõsaste vahel ringi (jumala naljakas oli tegelt) ja mul olid teksad pärast üle põlve märjad.
Õnneks pääsesime sealt jubedusest välja ja lippasime padukas autosse ja lahkusime kiirelt lossi juurest. Natuke kaugemal paistiski juba päike ja alustasime oma sõitu ülamaale. Maastikud olid ilusad, ent tulemas oli veelgi paremaid. Õhtul jõudsime oma sihtkohta Invernessi, armsasse väikelinna, millest läbi voolab Nessi jõgi (mis viib Loch Nessi).
Juttu on tulnud räigelt palju ja ma olen alles kolmanda päeva lõpus.. Homme jätkan.
Raha pidime siiski välja käima, nimelt olime optimistlikult võtnud reisile kaasa vaid ühe vihmavarju. Kindluse kõrval olevast suveniiripoest ostsime kiirelt teise, koleda ruudulise mustriga. Edasi jätkasime oma teed kindluse juurest Royal Mile -nimelist tänavat pidi allapoole. Šoti miil pidi olema veel pikem kui inglise oma, umbes kaks kilomeetrit. Tänaval oli igasuguseid huvitavaid maju ja kirikuid, paraku mu piiratud silmaring ei võimalda neist midagi täpsemalt kirjutada. Me pikaks ajaks seisma ja uurima ka ei jäänud, kogu aeg mõtlesime vaikselt, et äkki saaks kuhugi kohvikusse sisse põigata kuivama ja sooja teed-kohvi jooma.
Šotlased muidugi tegid bisnest igal võimalusel. Minuarust üks huvitavamaid nähtavusi on jõulukauplus oma kirjude vaateakendega. Aki siinkohal tahab alati meelde tuletada, et õige jõuluvana elab Lapimaal, mitte kuskil põhjapoolusel nagu ameeriklaste meelest :)
Kuningliku Miili lõpus oli Holyroodhouse ehk kuninganna residents Šotimaal. Selle kõrval kõrgus eilsest postitusest tuttav uduse tipuga vulkaanilist päritolu mägi, Arthur's Seat. No muidugi pidime sinna üles ronima. Kõrgust oli tal vaid 251m merepinnast, ent me ei valinud isegi päris kõrgeimat tippu. Rajal üles vedeles igal pool mingeid ilgeid nälkjaid, vuhh. Vaade ülevalt oli päris ilus, kuigi ilm muidugi oli vihmane ja udune.
Pärast seda ronimist tudisesid jalad mõnuga ja kerge kakao maitses hea. Kuna päeva oli veel pikalt järel ja vihma ainult tibutas, mitte ei kallanud, tahtsin mina veel kuninglikku botaanikaaeda külastada. Nagu ikka, nii kui jõudsime bussi pealt maha ja aia väravatest sisse, hakkas padukat tulema. Ega midagi, jalutasime botaanikaaias edasi tuima näoga, polnud enam ju mõtet ka tagasi minna. Isegi kaarnad (või mingid varese moodi linnud noh) olid täiega vettinud.
Järgmisel päeval läksime oma rendiautole järgi ja saime nädalaks kasutusse väikse, aga tubli Nissan Micra (tegelikult ei olnud eriti tubli, gaasi vajutades ei kiirendanud üldse :D, aga noh ega meil eriti kiire polnud õnneks). Rendilepingu jaoks oli vaja lauatelefoni numbrit, me muidugi teatasime, et meil sellist kodus pole. Sõbralik töötaja küsis uuesti, et äkki töönumber siis? Ehee, me juba naersime pisut imelikult, et ka töönumber on ainult mobiil, land of Nokia noh, lauatelefoni meil kummalgi pole. Lõpuks andsime talle Aki vanemate koduse numbri, kuigi polnud kindlad selles, kas see enam ka kasutuses on. Ent kui lepingusse on numbrit vaja, siis selle nad peavad ka saama!
Üleüldse brittide lauatelefoni usaldamine paistis olevat suur, see nimelt pidavat siduma sind mingi teatud aadressi juurde, mis tähendab, et sa pole enam mingi hämar tüüp. Nii näiteks tuleb alati eraisikult autot ostes küsida tema lauatelefoni numbrit (ehk siis landline, nagu nemad seda kutsuvad). Nii õpetas meile BBC saade. Nojah, Aki näiteks on viimase paari aasta sees kolinud kaks korda, aga mobla number on koguaeg sama olnud.
Igatahes auto me saime ja meie suund viis Stirlingu suunas. Sõit läks muidu kogu reisil hästi, kui mainimata jätta need paar-kolm-viis korda, kui Aki üritas valele sõidurajale keerata ja mina kõrvalistujana väikseid südamerabandusi sain hüüdes "keera sinna, sinna!!" Muidu polnud hullu midagi, aga alati kui tuli kiirelt kuhugi keerata ja Aki ei jõudnud asja üle mõelda, siis instinktiivselt valis ta parempoolsele liiklusele kohase sõiduraja.
Stirlingi linnus oli kena, muud ei oskagi palju selle kohta kosta. Kunagi oli see nii üla- kui alamaa teede ristumiskohas ja seda vallutati mitmeid kordi. Ilmselt kord olid peal šotlased, kord inglased. Aga ärge minu ajalootundmist tõe pähe võtke.
Edasi jätkus meie tee Perthi, millest pisut põhja pool asus Scone Palace, šoti kuningate kroonimiskoht. Palee ümbruskonnas siiberdasid ringi uhked paabulinnud, üks oli lausa albiino (või kas tõesti on olemas valgeid paabulinde?). Palee läheduses on ka rahvusvaheliselt tuntud labürindidisaineri kujundatud täht, mille keskel on purskkaev. Rahvusvaheline my ass ma ütlen, nii kui labürinti sisse saime, hakkas jälle padukat tulema. Purskkaevuni me ei jõudnud, tiirutasime meeleheitel põõsaste vahel ringi (jumala naljakas oli tegelt) ja mul olid teksad pärast üle põlve märjad.
Õnneks pääsesime sealt jubedusest välja ja lippasime padukas autosse ja lahkusime kiirelt lossi juurest. Natuke kaugemal paistiski juba päike ja alustasime oma sõitu ülamaale. Maastikud olid ilusad, ent tulemas oli veelgi paremaid. Õhtul jõudsime oma sihtkohta Invernessi, armsasse väikelinna, millest läbi voolab Nessi jõgi (mis viib Loch Nessi).
Juttu on tulnud räigelt palju ja ma olen alles kolmanda päeva lõpus.. Homme jätkan.
pühapäev, 13. juuli 2008
Šotimaa vol 1
Nii, esiteks kohe hoiatan, et see jutt venib mul pikaks ja tõenäoliselt jahun kahe või kolme postituse jagu.
Meie lend väljus laupäeval 6.55, loomulikult passisime neurootiliselt juba pool kuus lennujaamas. Lennud läksid ilusti (Frankfurti kaudu Edinburghi), ainult et mind käperdati sõna otseses mõttes Frankfurtis turvakontrolli poolt läbi. Ma ei tea, kas asi oli selles, et UK-s on kõrgedatud terrorioht vms, ent igatahes minu vana siniste kaanega Eesti passi uuriti eriti lähedalt ja kuna ilmselt mu vöö sattus veel metallidetektoris piiksuma (mida ta ei teinud Helsinki-Vantaa lennuväljal), siis katsus üks naisturva mind igalt poolt läbi. Esiteks pidi käsi laiutama, et ta saaks minu momentaalselt higiseks löönud kaenlaauke käppida ja järgnevalt silus ta mind metallidetektoriga üle, mis muidugi piiksus miskipärast t-särgi juures (Aki ütles, et detektor oli liiga õrnaks keeratud ja kui sellega särki hõõruda, siis tuleb elektrilaeng ja hakkabki häält tegema.. vot).
Küll ta siis hõõrus edasi-tagasi selle detektoriga, näppis mu rinnahoidja kaartugesid (mis vist olid metallist ja seetõttu piiksusid?), kuni lõpuks pidi tõdema, et mul ikka pommi põues ei ole. Vöö pidin ka kontrolli jaoks lahti tegema, naeratasin seal närviliselt ja tundsin ennast hirmus ebamugavalt, kõik teised reisijad ju passivad mõnuga kõrvalt. Lõpuks sain ikka läbi! Ega see pole midagi nii lihtne, tuled mingist hämarast Ida-Euroopa riigist sinise passiga ja metallist rinnahoidjatega, ilmselge terrorist.
Šotimaa poolel olid suured sildid üleval, et nüüd olete saabunud UK territooriumile ja näidake passi jne. Esimene kord, kus peale lennukist väljumist pead veel passikontrollis käima. Ega polnud midagi, kõik võeti ritta ja ootasime kannatlikult, et pääseks riiki sisse. Sellega polnud sekeldused veel lõppenud. Ei paistnud meie punast reisikohvrit pagasiliinilt, kuigi enamus oli oma pakid juba ära korjanud. Ootasime ja passisime, aga ei midagi, liin tegi tühje ringe. Käisin lõpuks mingilt pagasiinspektorilt küsimas, et kas on veel kohvreid tulemas, aga teatati, et ei, kui liin on tühi, siis enam ei tule ja palun pöörduge lennukompanii poole oma pagasi asjus.
Hõkk, mõtlesime meie, nüüd meie värgid-särgid läksidki Murmanski. Ronisime tollidest ja värkidest läbi ja lennukompanii uksele koputama. Meie lennult veel paar muud seltskonda jäid kottidest ilma, nemad tulid samasse kohta imestama. Pole hullu midagi, ütles lennukompanii esindaja, lennukist polnud veel kõik pagas maha laaditud. Oodake siin ja toome teie kohvrid kohale. Tõidki, peale tunniajalist passimist. Ent meie meeleolu oli kohvri leidmise tõttu kõrgel ja suundusimegi reipalt bussiga kesklinna.
Jutud Suurbritannia koledatest vihmastest ilmadest pidasid paika ja nii leidsimegi end Edinburghi kesklinnast, kus vihma vaid kallas ja esialgu polnud ühtegi taksot silmapiiril. Vihmavari oli ka loomulikult reisikohvris, mida me pidasime paremaks mitte hakata keset linna lahti kangutama. Kablutasime kiirelt mingis suvalises suunas ja oh õnne, peale viit märga minutit leidsime takso ja jõudsime kenasti oma B&B-sse kohale.
Tuba oli suht mugav, kuigi maja oli vana (ehk siis viktoriaanlik, nagu seda reklaamiti). Voodi, telekas paari BBC kanaliga, veekeetja ja teepakikesed olid olemas. Meie esimene üritus sel päeval linna poole suunduda läks niiöelda vett vedama, nimelt ilges vihmasajus kõmpisime bussipeatuse poole, kui üks mööduv auto Aki teksad totaalselt märjaks pritsis, lausa vööni välja. Keerasime tagasi, käisime kohalikus leheputkas võileibu ja küpsiseid ostmas ja lukustasime end tuppa kuivama ja teed lürpima.
Õhtuks ilm selgines, ent siiski ei julgenud me B&B lähedusest väga kaugele minna. Pakun, et asusime kesklinnast paari kilomeetri kaugusel. Tiirutasime lähiümbruses ringi ja imetlesime aedu. Iga majakese ees oli kenasti hooldatud õitsvate lillede (enamasti roosidega) aiake. Mõned olid oma hekki kujundanud.
Brittidel muide on veetorud maja välisküljel. Kuulduse järgi on see seetõttu, et siis kui need peaksid jäätuma, on neid kergem lahti soojendada. Ma täpselt pole aru saanud, miks neid torusid siis sissepoole ei ehitata, et jäätumist üleüldse vältida.. aga no ma ei tea, kas see jutt peab paika :)
Oma ringkäigu lõpetuseks silmasime kõrget mäge, mille tipp oli vaevu pilvedest nähtav. Mõtlesime omavahel, et millega võiks tegemist olla, ent juba järgmisel päeval saime sellele vastuse ...
P.S. Btw, teatage, kui pildid linkide taga ei tööta või soovib arvuti enne mingit pildiprogrammi avada. Mul oli varem jama Picasawebi linkidega, ent ma ei saa nüüd aru, kas nad on oma vead ära parandanud või töötab asi mul lihtsalt õnnekombel.
Meie lend väljus laupäeval 6.55, loomulikult passisime neurootiliselt juba pool kuus lennujaamas. Lennud läksid ilusti (Frankfurti kaudu Edinburghi), ainult et mind käperdati sõna otseses mõttes Frankfurtis turvakontrolli poolt läbi. Ma ei tea, kas asi oli selles, et UK-s on kõrgedatud terrorioht vms, ent igatahes minu vana siniste kaanega Eesti passi uuriti eriti lähedalt ja kuna ilmselt mu vöö sattus veel metallidetektoris piiksuma (mida ta ei teinud Helsinki-Vantaa lennuväljal), siis katsus üks naisturva mind igalt poolt läbi. Esiteks pidi käsi laiutama, et ta saaks minu momentaalselt higiseks löönud kaenlaauke käppida ja järgnevalt silus ta mind metallidetektoriga üle, mis muidugi piiksus miskipärast t-särgi juures (Aki ütles, et detektor oli liiga õrnaks keeratud ja kui sellega särki hõõruda, siis tuleb elektrilaeng ja hakkabki häält tegema.. vot).
Küll ta siis hõõrus edasi-tagasi selle detektoriga, näppis mu rinnahoidja kaartugesid (mis vist olid metallist ja seetõttu piiksusid?), kuni lõpuks pidi tõdema, et mul ikka pommi põues ei ole. Vöö pidin ka kontrolli jaoks lahti tegema, naeratasin seal närviliselt ja tundsin ennast hirmus ebamugavalt, kõik teised reisijad ju passivad mõnuga kõrvalt. Lõpuks sain ikka läbi! Ega see pole midagi nii lihtne, tuled mingist hämarast Ida-Euroopa riigist sinise passiga ja metallist rinnahoidjatega, ilmselge terrorist.
Šotimaa poolel olid suured sildid üleval, et nüüd olete saabunud UK territooriumile ja näidake passi jne. Esimene kord, kus peale lennukist väljumist pead veel passikontrollis käima. Ega polnud midagi, kõik võeti ritta ja ootasime kannatlikult, et pääseks riiki sisse. Sellega polnud sekeldused veel lõppenud. Ei paistnud meie punast reisikohvrit pagasiliinilt, kuigi enamus oli oma pakid juba ära korjanud. Ootasime ja passisime, aga ei midagi, liin tegi tühje ringe. Käisin lõpuks mingilt pagasiinspektorilt küsimas, et kas on veel kohvreid tulemas, aga teatati, et ei, kui liin on tühi, siis enam ei tule ja palun pöörduge lennukompanii poole oma pagasi asjus.
Hõkk, mõtlesime meie, nüüd meie värgid-särgid läksidki Murmanski. Ronisime tollidest ja värkidest läbi ja lennukompanii uksele koputama. Meie lennult veel paar muud seltskonda jäid kottidest ilma, nemad tulid samasse kohta imestama. Pole hullu midagi, ütles lennukompanii esindaja, lennukist polnud veel kõik pagas maha laaditud. Oodake siin ja toome teie kohvrid kohale. Tõidki, peale tunniajalist passimist. Ent meie meeleolu oli kohvri leidmise tõttu kõrgel ja suundusimegi reipalt bussiga kesklinna.
Jutud Suurbritannia koledatest vihmastest ilmadest pidasid paika ja nii leidsimegi end Edinburghi kesklinnast, kus vihma vaid kallas ja esialgu polnud ühtegi taksot silmapiiril. Vihmavari oli ka loomulikult reisikohvris, mida me pidasime paremaks mitte hakata keset linna lahti kangutama. Kablutasime kiirelt mingis suvalises suunas ja oh õnne, peale viit märga minutit leidsime takso ja jõudsime kenasti oma B&B-sse kohale.
Tuba oli suht mugav, kuigi maja oli vana (ehk siis viktoriaanlik, nagu seda reklaamiti). Voodi, telekas paari BBC kanaliga, veekeetja ja teepakikesed olid olemas. Meie esimene üritus sel päeval linna poole suunduda läks niiöelda vett vedama, nimelt ilges vihmasajus kõmpisime bussipeatuse poole, kui üks mööduv auto Aki teksad totaalselt märjaks pritsis, lausa vööni välja. Keerasime tagasi, käisime kohalikus leheputkas võileibu ja küpsiseid ostmas ja lukustasime end tuppa kuivama ja teed lürpima.
Õhtuks ilm selgines, ent siiski ei julgenud me B&B lähedusest väga kaugele minna. Pakun, et asusime kesklinnast paari kilomeetri kaugusel. Tiirutasime lähiümbruses ringi ja imetlesime aedu. Iga majakese ees oli kenasti hooldatud õitsvate lillede (enamasti roosidega) aiake. Mõned olid oma hekki kujundanud.
Brittidel muide on veetorud maja välisküljel. Kuulduse järgi on see seetõttu, et siis kui need peaksid jäätuma, on neid kergem lahti soojendada. Ma täpselt pole aru saanud, miks neid torusid siis sissepoole ei ehitata, et jäätumist üleüldse vältida.. aga no ma ei tea, kas see jutt peab paika :)
Oma ringkäigu lõpetuseks silmasime kõrget mäge, mille tipp oli vaevu pilvedest nähtav. Mõtlesime omavahel, et millega võiks tegemist olla, ent juba järgmisel päeval saime sellele vastuse ...
P.S. Btw, teatage, kui pildid linkide taga ei tööta või soovib arvuti enne mingit pildiprogrammi avada. Mul oli varem jama Picasawebi linkidega, ent ma ei saa nüüd aru, kas nad on oma vead ära parandanud või töötab asi mul lihtsalt õnnekombel.
Tagasi kodus!
Ikka peab paika ütlus, et külas on hea, aga kodus veelgi parem. Eriti eile lennuväljadel hängides ei suutnud ära oodata, et pääseks korraliku dushi alla, saaks süüa midagi head ja kerget (täna kohe teemegi kanasalatit!) ja muidugi internetis vaja ringi kolada, blogisid ja uudiseid lugeda.
Reis oli muidugi tore. Just vaatasime pildid läbi (neid on üle kuuesaja) ja imestasime, et olid ikka ilusad maastikud, kohapeal lausa harjus ära nende mägedega, ei jaksanud lõpu poole enam imestada. Laen just pilte üles Picasawebi, kohe postitan siia lingi.
Reisikirjelduse teen muidugi ka, loodetavasti juba õhtul võtan selle ette ja lükkan sinna ka lingid asjakohaste piltide juurde.
Õnneks on mul veel kaks nädalat puhkust ees, jõuan teid siin reisijuttudega pommitada (nagunii tuleb selle kohta mitu blogipostitust), hunnikutes pesu pesta ning samuti peaks aia ette võtma, muru on jälle nädalaga mühama hakanud ja paar uut taime õitsevad. Tervislikud eluviisid poleks ka pahad, reisil mugisime hirmus palju bacon & eggsi, burgereid & chipse ja pizzasid ;( Sõime tavaliselt pubides, kus tervislikke variante ei pakutud. Üldse jäi selline mulje, et britid eriti salatist lugu ei pea.
Pildid on siin (ja sorri, jälle pole eriti sorteeritud, osad pildid on võetud läbi auto akna ja osad lihtsalt vihmase ilma tõttu udused): album 1 ja album 2 (Picasa ei luba ühte albumisse üle 500 pildi panna).
Reis oli muidugi tore. Just vaatasime pildid läbi (neid on üle kuuesaja) ja imestasime, et olid ikka ilusad maastikud, kohapeal lausa harjus ära nende mägedega, ei jaksanud lõpu poole enam imestada. Laen just pilte üles Picasawebi, kohe postitan siia lingi.
Reisikirjelduse teen muidugi ka, loodetavasti juba õhtul võtan selle ette ja lükkan sinna ka lingid asjakohaste piltide juurde.
Õnneks on mul veel kaks nädalat puhkust ees, jõuan teid siin reisijuttudega pommitada (nagunii tuleb selle kohta mitu blogipostitust), hunnikutes pesu pesta ning samuti peaks aia ette võtma, muru on jälle nädalaga mühama hakanud ja paar uut taime õitsevad. Tervislikud eluviisid poleks ka pahad, reisil mugisime hirmus palju bacon & eggsi, burgereid & chipse ja pizzasid ;( Sõime tavaliselt pubides, kus tervislikke variante ei pakutud. Üldse jäi selline mulje, et britid eriti salatist lugu ei pea.
Pildid on siin (ja sorri, jälle pole eriti sorteeritud, osad pildid on võetud läbi auto akna ja osad lihtsalt vihmase ilma tõttu udused): album 1 ja album 2 (Picasa ei luba ühte albumisse üle 500 pildi panna).
reede, 4. juuli 2008
Bling Bling!
Juhhei, käisin algava puhkuse auks keset tööpäeva shoppamas :)Esiteks suundusin huvitavasse ehtepoodi, kust kogemata hüppas kotti bling-bling-sõrmus. Värvivariantidena olid ka türkiis ja violetne, ent mina muidugi otsustasin ikka roosa kasuks :)
Järgmine peatus oli Gina Tricot, kus ma olen juba mitu korda tiirutanud, ent mitte midagi head leidnud. Seekord läksin õnge ja kinnitasin endale, et mul on tingimata vaja veel üht sportlikku suvist toppi. Pildilt pole eriti näha, aga tumesinise osa all on samasugune valge.
Nonii, oligi jälle üks mõttetu postitus. Sorri, mul pole tööl enam midagi teha, ent koju ei julge ka nii varakult hiilida :)
Ilusat päikesepaistelist suve!
neljapäev, 3. juuli 2008
Viski, torupill ja kilt
Mingi hetk tuli Aki vanemate juures jutuks, et mida me ka Šotimaast teame. Pealkirjas mainitud kolm asja tulevad ilmselt kõigile esmastena meelde, lisaks on neil seal mägesid, maaliline loodus ja Loch Nessi koletis. Ei saa mainimata jätta ka Bravehearti, ma küll kahjuks filmi pole näinud.Lisaks olen ma oma piiratud silmaringi laiendanud Šotimaa reisijuhti lugedes ja jõudnud järeldusele, et neil on seal iga nurga peal mingi loss või linnus.
Täpsemalt kaeme need lossid ja mäed üle juba laupäeval, kui maandume Edinburghi lennuväljal. Selles linnas veedame kaks ööd, esmaspäeval läheme rendiautole järgi ja üritame vasakul poolel liigeldes linnast välja saada. Päris täpselt marsruuti paigas pole, ent soov on Stirlingist läbi põigata ning õhtuks põhja poole Invernessi jõuda. Seal peatume samuti kaks ööd, tõenäoliselt lähme otsime Loch Nessi koletist ja kablutame niisama ringi.
Järgnevalt võtame suuna Invernessist läände Isle of Skyele, kus meil on jällegi B&B kaheks ööks broneeritud. Sealt kolistame tagasi Edinburghi ja puhkame end enne tagasi tulekut välja.
Täna laenasime Aki vanematelt reisikohvri, ei raatsinud mitte ise sellise eest hunnikut raha välja käia. Varsti võikski pakkima hakata. Nagu ma aru saan, ei ole meie sihtkohas kuumi päikesepaistelisi ilmasid oodata, pigem tuult ja vihma. Hoian õelalt pöialt, et siinkandis ei tuleks meie reisi ajal liiga head ilma, ei taha ju suvest täiesti ilma jääda.
Kassikesed saavad nädalaks uue tuhvlialuse (või pigem käpaaluse), Aki õde soostus reisi ajaks meile tulema. Vaeseke, ei tea ilmselt, millega nõustus. Me juba tegime talle mitmelehelise manuaali kasside söötmise, lillede kastmise ja muu taolise jaoks.
Tellimine:
Postitused (Atom)