Olen kunagi siin blogis mokaotsast maininud, et mul on plaanis kirjutada Postimehes ilmunud Pulleritsu artiklisarjast. Nüüd kui Aki vahib kogu õhtu jäähokit (st telekas broneeritud ja arvuti vaba), on aeg see teoks teha.
Esiteks tutvustan artiklisarja. Esimene, "
Eesti mehed, meie pruute röövitakse!" räägib Eestist välismaale mehe tõttu kolinud naistest ja esitab küsimuse, miks ei leia paljud eesti naised endale enam eesti meest. Muidugimõista on kõige värvikamad arvamused teemast kommentaariumis. Kibestunult süüdistatakse, et naised abielluvad rahakotiga ja see olevat peamine põhjus välismaale minekul. Minu jaoks on nukker, et niimoodi arvatakse. Minuarust ei ole mingi ime, et tänapäeval kohtutakse ka muust rahvusest inimestega ja et neist võib leiduda sobiv elukaaslane. Millegipärast kujutavad inimesed ka ette, et välismaal elamine on pelgalt meelakkumine. Kolid Eestist minema ja hakkavad aina dollarid või eurod rahakotti lendama. Mul läks muidugi töökohaga õnneks, ent samas enne mulle pakutud töövõimalust ei olnud ma saanud mitte ühtegi vastust oma saadetud avaldustele. Kodumaal näkkas ikkagi märgatavalt paremini, intervjuukutseid tuli mitmeid.
Muidugi on ka raha-väites tõtt. Üks oluline põhjus, miks just mina kolisin ja mitte Aki, oli see, et Eestis ei oleks me suutnud ühe inimese palgaga korterit üürida ja kaht inimest elatada. Patriotism patriotismiks, aga praktikas tehakse elus otsused selle põhjal, kuidas paremini toime tulla ja vähemalt mina ei näe selles midagi taunimisväärset. Kodu-Eestis on töökoha ja parema toimetuleku järel siirduvad tublid, ettevõtlikud ja ennast nö üles töötanud, välismaale minejad aga reeturid. Kurb.
Teine artikkel sarjast kannab nime "
Eesti naised, teie emakeel kängub!" Probleemiks on välismaal sündinud laste lonkav emakeel. Mind niiväga see laste teema ei puuduta, ent küll see, et minu enda emakeel jääb teisele keelele kohati alla, külge jääb kerge aktsent, muutub sõnade järjestus lauses ja eestikeelsed väljendid ei tule enam automaatselt keelele. Kuna räägin ja mõtlen päevad läbi soome keeles, on hirmus raske ümber lülituda eesti keelde, eriti just suulises kõnes. Kirjutamine on lihtsam, ma ei pea siis kiirelt lauseid ja väljendeid moodustama.
Ma arvan et samamoodi nagu igaühele tuleb emakeeles stampväljendeid (nagu, mingi, tead, kuule), jäävad ka mulle külge soome keeles praktiseeritavad parasiitsõnad ning püüan neid siis vanast harjumusest ka emakeeles rääkides vahetevahel kõnesse toppida. Ning mida rohkem mu soome keel paraneb (mul ei ole väidetavalt aktsenti ja ka kõne kiirus ja sõnade rõhuasetused on nagu kohalikul), seda rohkem mu kodukeel kängub. Ma ei tea, kas põhjuseks on keelte lähesus, võibolla oleks lihtsam keeli eristada, kui tegemist oleks täiesti erinevate süsteemidega?
Samas on mul omaarust ikka veel lihtsam end emakeeles väljendada, kuna sõnavara on kordades rikkam ning kõne värvikam. Ma ei suuda eales rääkida nii mitmekülgset soome keelt kui emakeelt.
Miks ma sellest teemast räägin? Sest mul on tõesti nukker, et ma ei saa mõlemit. Mind kurvastab see, et mulle öeldakse, et mul on emakeelt rääkides aktsent või et ma ei tea/mäleta mõnda sõna. Ärge arvake, et ma kedagi süüdistan, olen ise ka teiste suhtes kunagi samasuguseid tähelepanekuid teinud. Ma lihtsalt loodan, et asja võiks ka aeg-ajalt vaadata minu seisukohalt. See ei ole mingi tahtlik valik, et nüüd unustan oma juured ja hakkan põdraks.
Kolmas artikkel on pealkirjaga "
Eesti naised, tulge koju, saate... mured kaela!" ning räägib kodumaale naasnud inimesed tõdevad, et kuigi kutsutakse koju, siis tegelikult keegi ei oota. Probleeme tekitab nii bürokraatia kui ka inimeste suhtumine ning kindlasti mõjutab asja ka välismaalt Eestisse kolinut tabav kultuurishokk. Taaskord kasutan artiklit lihtsalt teemaalgatusena ja räägin hoopis natuke kõrvalisematest asjadest.
Nimelt olin ma mai algul oma Tallinna-tripile tulles ebamääraselt närvis. Ma mõtlesin laevas, et kust ja mismoodi ma saan automaadist raha võtta, kust bussipileteid osta ja kuidas ma ikkagi peaks neid asju tegema, et mitte mingisuguse eksinud ja võõrastunud välismaalasena näida.
Mulle tundub ka, et kuna mul puudub igapäevane kokkupuude Eesti elu-oluga, siis just seetõttu tekivad imelikud hirmud. Näiteks see, et enam ei julge öösel ei taksot võtta (kõik taksod nägid vääga kahtlased välja) ega ka pimedas jalgsi koju minna.
Teisest küljest on mul sisemine rahulolu ja kodune tunne, kuna ma tean, kust Kristiine Prisma letist ma leian kohukesed ja millist tänavat pidi kõige otsemat teed pidi koju jõuda, kui buss sõidab erinevat marsruuti pidi. Seda tunnet ei oska ma täpsemini kirjeldada. Tegelikkus on see, et Soomes ma olen ikka veel tulnukas ja samas kaugenen päev-päevalt Eesti igapäevaelust.
Ma ei päris kindel, miks ma sellest kõigest räägin. Võib-olla ma tahan öelda, et life is not always peaches. Et mind aeg-ajalt piinavad sisemised konfliktid kodumaa ja päritolu ja eestluse teemadel ning ehk selle kirjutise abil avanevad need ka pisut teistele. Nii et ärge arvake, et ma ei põe oma välismaale kolimist üldse või et mul pole vahet, kus ma elan. Muidugi on.
Ja teiseks äkki ma teen oma kirjutisega otsa lahti ka selliste filosoofilisemate blogipostituste poolel. Muidugi kõik mu aias vohavad taimed on kõigile ülimalt huvipakkuvad ja nende kirjeldamist ja pildistamist ma ei lõpeta, ent pisut võiks ka mõnikord teemat vahetada. Eriti kuna tööl on kõik sellised ühiskondlikult vastutustundlikud ja kursis uute raamatusarjade ja teemadega. Peab ka natuke aktiviseeruma ja oma ajuollust piitsutama. Ikkagi koolituselt sotsioloog ja nii.
