Nostalgia

Kolimise käigus leidsin taas üles oma vana kassettikollektsiooni. See sisaldab tõeliseid pärleid: Roxette, Linkin' Park, Backstreet Boys (jaa, lausa kaks albumit!), N' Sync, The Doors, Verve, erinevad soundtrackid, Blur, Ace of Base (ärge küsige, ma ei tea miks) ja minu suur lemmik East 17!

Kahjuks pole hetkel majas ühtegi kassetimängijat, mistõttu pidin YouTube'i poole pöörduma. Popid poisid! Minu lemmik oli Tony, tema järgi sai nime mu teine rott. Oi kuidas me neid fännasime sõbrantsiga. Tipphetkeks oli ilmselt East 17 kontsert Rock Summeril, mida me kohusetundlike fännidena loomulikult vaatama läksime. Terry muide lehvitas mulle ja loomulikult Tony laulis ainult minule! :D

East 17 oli muidugi kõvasti coolim bänd kui Take That. Igatahes Let It Rain!

PS. Pille, kui sa seda loed: Aur! Aur!

PPS. Ma olen ilmselt jube vana juba, kuna mu lemmik näeb nüüd välja umbes selline ;(

Do it yourself!

Telekast tuleb jätkuvalt selliseid reality-saateid, kus sisustatakse kellegi tuba, korrastatakse aed või ehitatakse koerale kuut (päriselt ka on kuudisaade olemas :)). Igatahes tulemus on alati superilus ja kõik hüüavad oumaigaad vauu oumaigaad OUMAIGAAD!

Noh, me tegime ka natuke õueremonti. Kiskusime välja ühe ilmatusuure põõsa, mille taga oli nõgeseid ning samuti tegime 1:0 siseõue keskel olevale lilleistutusele, mis oli täiesti käest lastud. Vähendasime lilleistutuse pindala ja tasandasime maad. Tulemus on ka suhteliselt oumaigaadi vääriline, nagu pomm oleks aias lõhkenud.

Järgmisel nädalal külvame kõva jalgpallimuru peale, siis ma ootan, et nagu telekaski, oleks meil tihe rohetav muru varsti püsti ja lilled õitsemas. Elame-näeme!

Reedeõhtune eufooria

Lugesin täna tööl pool päeva üht blogi ja kõkutasin hullunult. Ausalt Eestist ja eesti keelest. Tegelikult ma jätsin kõik need poliitilised seisukohad lugemata ja otsisin vaid magusaid palu. Soovitan soojalt. Lugege ka kommentaare, selgub "leather mouse'i" saladus ja palju muud.

Seal on ka ühes arutelus naljaga pooleks välja käidud, et rootslased on svenssonid, soomlased Pekka Põdrad ja eestlased ... maalt ja hobusega :D Aki igatahes ei saanud Pekka-naljale pihta, aga see-eest oli tema arvates hobuseteema väga koomiline. Sama kategooria alla käib MatkaPeura bussifirma, no seda ei saa minuarust tõsise näoga vaadata!

Panin kohe enda plokki ka pilte ja puha. Ja vaatasin lühifilmi "Tulnukas", tuli kohe koduigatsus peale tead, maivõi teeks ühe burksi noh mees. Ei ma ei oska, seda peab ilmselt pikemalt harjutama :)

Multikultuursusest ja väiklusest

Kui ma esimest korda metrooga kodu suunas sõitsin, nägin aknast suuri kortermajade rühmi(täpsustuseks: metroo tõuseb mingi hetk maa peale) ja tegin oma peas kohese sildistamise: geto. Meie pisikest ridamajade linnaosa ümbritsevad Helsingi suured ja halvamainelised magalad.

Halb maine põhineb linna sotsiaalkorterite rohkusel nendes piirkondades ja ilmselt on seal kuritegevuse tase ka pisut kõrgem kui mujal. Aga otse välja öeldes – nendes linnaosades elab lihtsalt mingi osa muulasi.

Siinkohal tulebki mängu minu alateadlik hirm kõige võõra suhtes ja rolli hakkavad mängima kõik need ajupesu-jutud: mustanahalised on räpased, neile ei tohi pikka aega silma vaadata, muidu saad peksa jne. Ratsionaalselt võttes on see puhas jama, ma pole näiteks lugenud ühtegi uudist mustanahalise kirvemörtsuka kohta, küll aga soomlastest.

Isegi venelased tekitavad siin suhteliselt koduse tunde. Metroos vene keelt kuuldes tuleb mõnikord lausa kiusatus purssida, et ”ja tozhe tshut-tshut umeju po-russki govorit!”

Mõnda eestlast märgates see-eest võib pea lausa sassi minna. Üleeile läksin üht bussijuhti tülitama küsimusega tema marsruudi kohta ja mulle vastati nii selge eesti aktsendiga, et pursatasin automaatselt: ”Sa oled eestlane!?” Ilmselgelt ajasin oma kiire keelevahetusega bussijuhi segadusse ja ta jätkas soome keele purssimist. Nüüd oli minu kord kohmetuda ja bussist välja taganeda, soome keeles ”Kiitos, moi!” mainides. Edaspidi luban vaeseid bussijuhte mitte kohutada.

Aga tegelikult, mis õigus on eriti minul kommenteerida ”getosid”? Ise olen samamoodi immigrant, vähemus. Pealegi olen üles kasvanud samasuguses kortermajas ja polnud seal hullu midagi. Kummaline, kuidas kõik võõras ja tundmatu toob minus esile väikluse. Püüan heaks hakata.

Kolimisest (sõnast koli?) ja kappidest

Kolimine ehk kraami ühest kohast teise siirdamine on tehtud. Pool kolast vedeleb veel põrandal kastides, ent siiski pole vaja enam midagi treppidest üles-alla tassida.

Minuarust on imepärane see, kuidas esiteks tuli meie kappidest ilmatu hunnik asju välja ja teiseks, kuidas õnnestub need asjad pärast kolimist tagasi kappidesse toppida, ilma et midagi üle jääks. Mul on kahtlane tunne, et see viimane ei õnnestu, kui just pole tõsi see, et kapi sees on palju rohkem ruumi, kui väljastpoolt vaadates oskaks arvata.

(See on umbes nagu relatiivne aeg: sõltub sellest, kummal pool WC ust oled. Samamoodi siis kapi mahtuvus sõltuks sellest, kummal poole kapiuksi oled. Kui aga juba rääkida kappidest, siis kas kõik mäletavad seda mängu eestlastest, viinast ja kapist? (http://www.aegmaha.com/?id=2779) Üleüldse, miks kapid on nii suure tähtsusega, et näiteks kapist välja tulemine on lausa omaette teema?)

Natuke ka matemaatikat. Kolimiskastide üürimise lehel on soovitus, et tuleb võtta üks kast ruutmeetri kohta. Meil oli korteris 53 ruutu, aga me ei uskunud kuidagi, et nii palju kaste vaja läheks. Tegelikult ma olen tuttavatelt küll kuulnud, et nad laenutasid about 30 kasti ja vaja läks topelt nii palju.
Siiski mina erilise optimistina pakkusin välja 10 kasti (kuna ma kolisin Tallinnast siia 4 kasti ja mõne spordikoti abil), Aki ilmse realistina 20. Laenutasime siis kompromissina 15 kasti. Neid jäi loomulikult väheks, paras oleks olnud umbes 20-25 kasti.

Siit moraal: sa ei oska kunagi arvata, kui palju sul tegelikult kraami on! Alles siis, kui sa kõik selle kastihaaval pakiautosse kandnud, higimull otsa ees, hakkab asi vaikselt kohale jõudma.

Paha siga, mitu viga

Kogu maailm on minu vastu.

Kuidas muidu ma peaksin tõlgendama seda, et talvel jookseb mul nina kogu aeg külma tõttu tatti ja suvel tuleb mul päikesest ja tuulest peavalu? See on mingi ülemaailmne vandenõu ja ma peaksin ilmselt istuma ainult kodus teki all ja surfama internetis mustade silmaaluste ja kaame nahaga.

Üks kord puhkusel saan remondi kõrvalt nina ka välja pistetud ja terve ilusa päikesepaistelise päeva Suomenlinnas veedetud ja of course õhtuks on mingi migreen või miski kallal ja no punasest nahast ma ei hakka rääkimagi. SPF 20 ja ei miskit kasu. Ma räägin, et vandenõu.

Ma olen kogu aeg vaikselt unistanud, et oi kunagi lähen Toskaanasse või kuhugi taolisse imekaunisse veinimaakonda elama ja ei pea enam talve ja sügist kannatama, aga no ei saa noh, päiksevarju pean vist hakkama kasutama ja karvamütsi ka.

Aga muidu soovitan soojalt, minge kõik käige vähemalt korra Suomenlinnas. Praamiga Kauppatorilt 10-15min. Kui külla tulete ja ilus ilm on, käime ära! :)

PS. Kõik mu postitused ei hakka olema nii negatiivsed ja ihuhädasid puudutavad, vastupidiselt sellele, mida eelneva kahe postituse põhjal võiks arvata ;)

Vigane sant

Täna ärkasin täiesti kange seljaga ja käelihased valusad. See on tulemus, kui käid 15km kanuumatkal ja sõuad nagu lollakas. (Kas korrektne termin oleks tegelikult aerutamine ..? Sõutakse vist paadis?) Igatahes, minu suurepärane ja geniaalne idee kinkida Akile sünnipäevaks üllatuskanuumatk läks minu osalt täitsa aia taha. Jah väga tore ja ilus oli ja uus kogemus, aga issand jumal kui raske. Eriti kuna istusin ees ja aerutasin kohusetundlikult ja iga kord kui taha vaatasin, siis Aki tüüris aeruga ainult suunda. No okei, vahel ta aerutas ka. Aga ma siiski kahtlustan veidi, kuna tal ei valutanud hommikul lihased üldse.

Igatahes ära tegime, 15km ja 4h. Minu lemmikosad matkast olid need, kus pidi kanuuga randuma ja siis läbi metsa seda teisele poole kaldale kandma. Ikka tõeline ekstreem, kanuu nüüd päris udusulg ei ole ja seetõttu me tegime sohki ja vedasime seda mööda metsarada. Seda kandmise juttu muidugi internetis matkakorraldaja lehel kirjas ei olnud, ma oleks ilmselt ümber mõelnud ja ka põhjendatult :)

Minnes tagasi hommikuse kange selja juurde, mis võiks olla parem venitustreening kui uue korteri koristamine! Seinte värvimisega oleme ühele poole saanud ja nüüd siis homme tuleb mingi tüüp parketti lihvima ja lakkima. Pidi põrandalt kõik kraami üles korjama (hea seljalihaste venitus) ja tolmuimejaga vehkima (käelihastele mõnus soojendus). Siiski olulisim on see, et varsti võime sisse kolida. Nädala pärast on puhkus läbi ja eeldatavalt lähen tööle siis juba metrooga praeguse rongi asemel.

Minu esimene blogi

Uhhuu, olen ka lõpuks jala internetimaailma ukse vahele saanud ja blogima hakanud. Olen varemgi seda kaalunud, aga alati on kerkinud esile mitmeid probleeme:

1) mis keeles peaks blogi olema - selge see, et emakeel on kirjutamiseks parim, aga tõenäoliselt oleks mul ka muukeelseid lugejaid.

2) kuigi ma nüüd juba suurusehullustuses ütlesin välja, et mul oleks lugejaid, siis tegelikult on mind alati vaevanud küsimus, et kes mu jahumist ikka viitsiks lugeda?

3) millest kirjutada? On mul ka midagi öelda? - sellele mul polegi hetkel vastust.

4) kas mul on ka aega ja viitsimist korralikult blogida või vajub asi peale esimest suure hurraaga algust ära? Eks näis ...

Aga siin see nüüd on, my first blog ja puha.