Puhkan

Täna Koigi rabas, homme Sõrve säärel ...
Rohkem teksti (ja seda PALJU rohkem) tuleb järgmisel nädalal.

Laajasalo merevaated

Pole siiamaani kirjutanud postitust eelmise nädalavahetuse pildistamistuurist. Aga selle tegemiseks ei olegi ju paremat aega, kui viimane tööpäev enne puhkust ;)

Niisiis, pühapäeval käisime hommikul Vuosaari linnaosas mere ääres. Hulkusime kaamerad käes ringi, vahepeal istusime mereäärsele kaljule maha ja nautisime päikesepaistet. Üks puhkepaikadest oli pisikese kõrkjatesse kasvanud lahesopi ääres. Vaikselt istudes võis näha, kuidas üks teise järel tuli roostikust välja erinevaid parte. Lahes ujus ka tuttpütiparv, noorlinnud ja pisut vanemad. Liigiga võin muidugi loomulikult mööda panna, polnud neist nii selget ülesvõtet. Paraku ka muist lindudest ei saanud selgeid pilte, päike paistis just sellise nurga alt, et merevesi peegeldas valgust tagasi ja pildid kärssasid lõhki. Ühe võtte siiski riputan üles - vahva must lind, ilmselt emane tuttvart.



Keskpäeval saabus räige kuumus ja kadusime meiegi koju siestale. Ent kuna suvesoojust piisas õhtuni, võtsime ette veel teise vabaõhureisi. Samuti mere äärde, seekord Laajasalo linnaossa, Tullisaari parki. Kohapeal selgus, et see on ikka päris kaunis koht. Sattusime sinna muide suhteliselt umbropsu - uurisime Google Mapsi pealt mererandu ja otsustasime Laajasalo kasuks sel põhjusel, et see meile suht lähedal ja "paistis huvitav". Ehk siis täitsa juhuse tahtel.

Saabudes avanes vaade suurele pargimaastikule kõnniteede, lambikeste ja muruplatsidel kõrguvate puudega. Tuli ka välja, et alal asus Aino Ackté suvila. Kuulus Soome ooperilaulja 19. sajandilt, ütleb Google ;)

Jalutasime pargis, rannal ning pisikesel saarel, kuhu pääses silda mööda. Õhtupäikeses avanesid meile imelised merevaated. Kahjuks rahulikku lainete loksumist ei saanud nautida, sest kesklinnast kandusid üle lahe meieni metallifestivali Tuska viimased helid - tümps ja mörisemine.

Silmailu siiski piisas, siin mõned püüdlused seda talletada:


Ooperilaulja suvila








Rikaste ja ilusate korterid paistavad


Romantiline õhtu

Aga varsti lõpeb tööpäev, viimane sel hooajal ja pääsen minagi puhkama. Kaamera ja arvuti tulevad reisile kaasa, eks näis kas vihmastel päevadel (ja neid on palju lubatud..) saab ka midagi netti visatud. Tõenäoliselt mitte. Kena suve!

Terves kehas terve vaim

"See, mida ei mõõdeta, ei ole trenn!" teatas naljaga pooleks keegi tundmatu naisterahvas oma sõbrannale meie sulgpallihalli riietusruumis. Mina muigasin omaette ja nõustusin mõtetes temaga.
Sammulugeja mul ju juba on. Paraku selle jälgimine ei tõstata üldse mu motivatsiooni. Ma ei saavuta nimelt peaaegu kunagi soovituslikku päevast eesmärki - 10 000 sammu. Kaugel sellest. Ei hakka isegi välja ütlema, et kui kaugel.

Samas minu uute tervislike eluviiside juurde kuulub sulgpallile lisaks käimine. Ja vat selleks on vaja pulsimõõtjat. Sest niisama metsaradadel ringi ukerdamine on ju ilma pulsikellata lihtsalt pühapäevajalutamine, mitte korralik trenn. Vähemalt nii ma seda ostu endale põhjendasin ;)

Nüüd ma olen interneti avaras maailmas ringi tuhninud ja leidnud üht-teist pulsisageduse kohta. Näiteks, et algaja sportija peaks alustama madalast pulsisagedusest, nii umbes 60-70% maksimumist. Niimoodi areneb aeroobne vorm. Ja no mina olen just selline nullvormist alustaja. Teiseks sellise madala sagedusega treenides põletab keha rasva, kõrgema sageduse juures siirdub süsivesikute peale. Ja see rasva põlemine mulle oi kuidas meeldib :) Kõige tähtsam siiski on minuarust see, et selle tempoga kõndides tuleb mõnus kerge higi ja jalgadesse surin ning peale trenni on äärmiselt meeldiv olek! Ei ole sellist näo punetamist ja surma äärel vaakumist.

Sirgetel kõnniteedel tegelikult on isegi tiba keeruline seda pulssi hoida, kipub teine vahel alla 116 vajuma (see on mul hetkel alampiir). Seetõttu teemegi vahelduseks käimist ka pisikeste tõusude ja laskumistega spordirajal. Seal on probleem vastupidine - tõusude peal hakkab selline puperdamine, et võtab hinge kinni :) Aga eks ajapikku peaks kõik lihtsamaks muutuma. Ma loodan, et paar kuud sellist mõistlikku trenni mõjuks hästi nii põhivormile kui ka rasvakihile. Siis võiks mõelda juba intervall-trenni (natuke vehkida kõrgema pulsiga) või muu taolise suurema pingutuse peale. Aga noh, selleni on veel aega.

Igatahes olen täiesti üllatunud, et mulle on mingi spordipisik külge hakanud ja seda KÄIMISE näol. Jeerum küll. Ma olen küll iga kell käpp sulgpallis, võrkpallis või mingi muu taolise lõbusa spordi puhul, aga et mingi monotoonne käimine võib ka huvitav tunduda... Mulle tundub, et osaliselt võlgnen selle eest tänu oma pulsikellale - sealt on ikka näha, et mingi treening toimub! Ja loomulikult on mul pulsikella lisaks üks teinegi vahva trennikaaslane, algab A-tähega ;)

Nüüd aga lahkun töölt ja suundun sulgpalli - selle hooaja viimasesse. Juulikuus on paus, nii et täna peab viimast võtma!

Puhkust oodates

Palav on. Istun tööl, viimased tööpäevad enne puhkust. Viimased VIIS tööpäeva. Päike soojendab seda klaaskarpi, kus meie kontor asub ning pelgalt istumine võtab naha märjaks. Õnneks rõduukse sai lahti kangutada, pisut juba ongi parem.
Motivatsioon on peaaegu et olematu. No aga mis tööinnukusest siin üldse rääkida võib, kui tänaval kõnnivad suvekleitides ja lühikestes seelikutes muretud suvitajad. Ja juba hommikul poole kaheksa paiku kodust autosse ronides on nii soe, et tahaks ainult väljas päikesevarju alla istuda ja külma jooki limpsida. Samuti pooled töökaaslastest on juba puhkusel ja allesjäänud mõtlevad juba varahommikul, millisele terrassile pikale lõunale minna.

Mina prindin aga puhkusega seotud asju välja - Kuivastu-Virtsu ning Triigi-Sõru laevagraafikuid ja laulu- ja tantsupeo kava. Muidugi kirjutan ka blogipostitust puhkuse ootamisest. On seegi üks viis tööaega mööda saata. Tegelikult mul oleks vaja veel natukeseks tööle keskenduda -ühe arenguplaani teostamisplaan (kõlab mõttetult, kas pole) valmis kribada. Kui ma seda selle nädala jooksul ei tee, siis peale puhkust pole mul selleks lihtsalt enam mahti. Kohe augustis hakkab hullumaja jälle peale. Aga no ei viitsiii ennast piitsutada.

Hetke suurim mure on ikkagi see, et kui nüüd eelmisel ja sel nädal on olnud sooja 25+ kraadi, siis millised mõtted on ilmataadil minu puhkuse jaoks valmis pandud? Trombid, äikesetormid, rahe? Kas laulupeo jaoks on vaja vihmakeep osta? Suured on need väikese tööinimese mured enne algavat puhkust.

Bookwormlus

Lugemine on mulle alati meeldinud. Mulle tundub, et see on üks osasüüdlane selles, et ma selline prill olen. Lugema hakkasin kolmeaastaselt, esmalt alustasin trükitähtedega aabitsatest, pärast siirdusin muinasjuttude juurde. Eriti meeldisid mulle vendade Grimmide lood, selles raamatus esimene oli minu mäletamist mööda habemenugadel tantsiv kuningatütar. Seda raamatut lugesin aina uuesti ja uuesti. Nagu ka eesti muinasjutte Reinuvader Rebasest.
Mulle tundub, et umbes kümneaastasena (+ - mõned aastad) leidsin ma maal vanaema raamaturiiulist Ümera jõel ja lugesin seda taskulambiga küünis enne magamaminekut. Sain vanematelt ikka sakutada, kui nad mind avastasid - see polnud ju muidugi silmanägemise mõttes kõige targem tegu :) Sealt sai alguse vastuseis ristirüütlite ja üleüldse ristiusu vastu, mis siiani minuga kaasa kulgeb.

Mingi ajal leidsin enda jaoks Winnetou seiklused, oo see oli nii võimas! Sellest ajast peale avastasin indiaanlased ja kõige selle ebaõigluse, mis nende vastu korda saadeti. Mulle tundub, et ka see on minu isiksust mõjutanud. Muuseas pisut vanemana lugesin Winnetou uuesti läbi (umbes kümnendat korda ehk) ja tõdesin, et olen sellest välja kasvanud. Tekst, selle sisu, keelekujundid, lauseehitus - no ei olnud kirjanduslikult erakordne, kaugel sellest. Ent teatud vanuses oli see minu jaoks parim. Samasse võimsat muljet avaldavate seiklusjuttude kategooriasse kuulusid ka Jack Londoni Valgekihv ja Smoke Bellew (kirjanduslikult on need ilmselt siiski kõrgemal tasemel kui Winnetou) - lugesin neid, nutsin ja lugesin uuesti ja uuesti.

Kooli ajal lugesin kohusetundlikult kohustuslikku kirjandust ja selle üle on mul tegelikult hea meel. Maailmakirjandus sai tuttavaks, samuti erinevad stiilid. Mulle tundub, et umbes keskkooli-ülikooli ajal (nii kaua aega tagasi, et enam ei mäleta - õudne eks) leidsin enda jaoks sci-fi ja fantaasiakirjanduse. Pratchett, Douglas Adams, Iain Banks jne olid mu sõbrad. Muide Adamsi Pöidlaküüdi reisijuht polnud sel ajal vähemalt minu sõpruskonnas kuigi tuntud ja mulle avaldas VÄGA muljet, kui Aki meie esimesel kohtumisel selle raamatu kilde teadis. Ühe planeedi teooria kohaselt näiteks on universum Suure Külmetushaiguse aevastatud rögaklimp ja elanikud kartsid Suure Valge Taskurätiku tulekut. Whoaa :)

Ülikooliajal käisin alati raamatupoodides uusimaid tõlkeraamatuid uurimas (ostmiseks raha polnud) ja siis raamatukogust laenutamas. See oligi minu lugemise viimane "kuldaeg". Tööle minnes pole selle jaoks enam aega olnud. Või no eks asi on prioriteetides. Nüüd loen raamatute asemel blogisid. Kuid mitte ainult! Vahel ikkagi leian end vana meeldiva tegevuse juurest.

Viimase aja lemmikuid on Eragoni sari - kiire, lihtne ja kergestiseeditav draakonikirjandus. Samuti sünnipäevakingiks saadud Minu Alaska ja Minu Argentiina neelasin kiirelt - äärmiselt hea suvelugemisega oli tegemist. Hetkel on pooleli Soome ulme (samuti kingitus) ja Iain Banksi Tähystä tuulenpuolta. Soome keeles lugemine on siiski tiba vaevaline. Igatsen Krista Kaeri tõlkeid. Üritan siiski Banksi raamust läbi närida - eriti kuna tema Mängur ja Äri olid meeletult head - soovitan kõigile ulmefännidele. Herilase vabrik oli natuke liiga sünge.

Ma olen avastanud ka selle, et kohalikes raamatukogudes on mõnevõrra eestikeelset kirjandust - mis siis muud kui laenutama! Suvel peaks olema aega lugeda, kui ma ainult leiaks mahti arvuti sülest maha tõsta :) Soovitage mulle lugemist!