Kaks reisi kuue päeva jooksul

Lõpuks ometi kodus! Tundub, et sellest on sada aastat kui ma viimati oma toas rahulikult kohvi olen joonud. Nimelt viimase kuue päeva jooksul on mul olnud erinevate kokkusattumuste tõttu kaks vahvat reisi järjest.
Esmalt veetsime nädalavahetuse Stockholmis sõprade juures ja seejärel suundusin Dublinisse konverentsile. Aega ühe lennu maandumise ja teise väljumise vahel oli üheksa ja pool tundi. Selle aja sisse mahutasime edukalt kojusõidu, kohvri pakkimise (ühed asjad välja ja teised sisse) ning ka umbes viis tundi und.

 Läheneme Stockholmile:

 

Mõlemad reisid olid ägedad ja elamusterohked! Stockhomis käisime muuhulgas botaanikaaias, sellest teen veel eraldi juttu. Dublinit ei jõudnud tiheda graafiku tõttu kuigipalju näha, aga esmapilgul oli seal palju inimesi, väga rahvusvaheline õhkkond, suur financial district (või mõnede nägemuste kohaselt maksuparadiis) ja palju pubisid.



Liffey jõgi:



The Custom House:



Kohalik pubiroog Guinness pie (hautatud loomaliha taignakatte all). Korralik ja väga maitsev kõhutäis.



Ja muidugi Dublinist rääkides ei saa jätta mainimata vana vene anekdooti:
- Two tickets to Dublin
- Kuda blin?
- Tuda blin!

Krüsanteem, kanarbik ja kapsas

Sügis hiilib vaikselt. Oli aeg luua närbunud suvikute asemele sügisene istutus. Krüsanteemist, kanarbikutaimedest ja dekoratiivkapsast sündis värviküllane kombinatsioon:

Asjadest ning nendest loobumisest

Puhkuse alguses sai ette võetud suuremat sorti kraamimine The Life-Changing Magic of Tidying Up nimelise raamatu toel. Kirjutasin blogisse, kuidas riiete sorteerimisega algust tegin ning mismoodi raamatute osas hätta jäin.

Olen tasapisi proovinud korrastamist jätkata. Kosmeetika ja paberimajandus on läbi vaadatud, nipsasjad ja vanad fotod samuti. Aga ma olen ikka nõrk, no ei raatsi kõigest loobuda.

Raamatu kandev mõte oli see, et alles jäetakse vaid asjad, mis rõõmu toovad. See tähendab kõikidest "äkki mul on seda veel vaja" ja "see oli ju kingitus" või "see on ju mälestus hetkest xyz" tüüpi asjadest loobumist. Idee on selles, et näiteks kingituseks saadud ese on oma ülesande juba täitnud (see tähendab juhul, kui see enam sind ei rõõmusta, vaid säilitamine tundub kohustusena) ning eset võib oma olemasolu ja heade mälestuste toomise eest tänada ning seejärel ära visata (või ökoloogiliselt taaskasutusse viia). Ma saan sellest mõttest aru - tähtsad on mälestused ja ühised hetked, mis on nende esemetega seotud, mitte asjad ise. Ent ainult aru saamisest ei piisa :)

Asjadest loobumine ei ole minu jaoks mingisugune eluideaal. Minimalism ja mina ei sobi nagunii kuidagi kokku. Proovin lahti saada mõttetust kappe ja tube täitvast kolast, mis kunagi päevavalgust ei näe ning samas väärtustada alles jäänud esemeid varasemast rohkem.

Osaliselt olid raamatu ideed ikkagi toeks, sest olen suutnud mõnevõrra kraami vähendada. Aga mitmes kohas olen silma kinni pigistanud ja teinud erandi. Mul on endiselt nipsasju, mälestusi reisidelt, vanu diplomeid ja igasugu tühja-tähja, mida ma hoian kuskil kapis ja vaatan ainult korra viie aasta jooksul. Ma tean, et mul ei ole neid vaja. Kui keegi peaks neid mingil põhjusel endale paluma, annaksin hea meelega. Aga vaat ära ei suuda visata.

Kõige tipuks olen asju juurde soetanud. No vahel lihtsalt ei saa teisiti. Nii juhtus ka selle kuivainepurgiga. PIDIN ostma, ei olnud varianti. Aga vähemalt iga kord, kui kohvi keedan, on mul hea meel :)

Pilte ajast kui päike veel paistis

Ilmad on jälle vihmaseks kiskunud ja aias toimetamise aeg radikaalselt vähenenud. Üle-eelmisel nädalavahetusel sain õnneks mahti pisut kitkuda, enne kui jälle kallama hakkas. Vahel tundub, et mitte miski ei kasva siin nii hästi kui umbrohi ja sõnajalad.

Üritan uskuda, et paari aasta pärast on olukord teistsugune: pisikestest taimedest on saanud korralikud lillede rühmad ja peenarde mullapinda pole enam näha. Seniks aga tuleb teha pilte sellest, mis praegu õitseb (mis sest, et teemad hakkavad juba korduma) ja koguda kannatust. Üldpilt näeb välja niru - üks taim siin, teine seal ja vahel tükk tühja maad :)

See vahva mitmevärviline õitepuhmas on mind rõõmustanud juba mitu nädalat: terrassi kõrvale kasti istutatud tsinniad ehk pruudisõled teevad aina uusi õisi. Nende eelkasvatus oli lihtne ja idanemisprotsent väga hea. Kuigi mais-juunis ei kasvanud välja istutatud taimed praktiliselt üldse, siis suve lõpuks said nad hoo sisse. Kindlasti külvan ka järgmisel aastal.



Õied on meeltmööda ka sellele rohelisele putukale:



Kosmoseid külvasin samuti kevadel. Kasv oli väga aeglane - kui aiandis müüdi suuri õide puhkenud kosmoseid, siis minu taimed olid veel väga pisikesed ja õitest võis ainult unistada. Nüüdseks on poekosmosed ära õitsenud ja närbunud, aga minu omad lõpuks ometi hoos:

 

Argentiina raudürdiga ei jaksa seevastu enam jännata. Idanemine oli väga kehv, kuigi hoidsin külvi esmalt külmkapis ja poputasin igatpidi. Tulemuseks oli üksainus taim. Ilus on ta ju küll ja mutukatele meeldib, aga ei maksa vaeva.



See-eest kevadel istutatud floksid õitsevad kenasti!

Tuuletallaja

Meie kandis on end sisse seadnud tuuletallajad. Peamiselt võib näha ainult üht lindu korraga, aga kord tiirutas neid pisut kaugemal asuva metsatuka kohal lausa kolm. Tihti näen neist üht põllu kohal jahti pidamas või elektriliinil istumas.

Ühel kodukontoripäeval nägin lindu järjekordselt maja ette elektriliinile lendamas. Töö jäi hetkeks sinnapaika - võtsin kähku kaamera näppu ja üritasin vaikselt rõdule hiilida. Nii kui ma ust avasin, tõusis tuuletallaja lendu ja vuhises maja taha. Nonii, mõtlesin, sinna ta läks. Käisin igaks juhuks veel teisest aknast vaatamas ja märkasin, et pistrik on maandunud õuele kuuse otsa.
Mis seal ikka, proovisin uuesti. Tagauks avanes ilmselt vaiksemalt, sest sain terrassile hiilida ilma et pistrik oleks minust välja teinud. Lõpuks õnnestus mul veel mitu meetrit talle lähemale jalutada ja paar suhteliselt mõistlikku võtet teha.