Peale Paklenicat võtsime suuna Plitvice rahvuspargi poole, mis on vast üks tuntuim Horvaatia vaatamisväärsustest. Varusime pargi külastuseks lausa kaks päeva, et ei peaks hullult jooksma. Tõsi küll, esimesest päevast osa läks sõitmise peale - Zadarist tulles kulus sõidule umbes poolteist tundi.
Ilmselt olime ka eelmise päeva mägironimisest väsinud ja autos loksumine ei aidanud sellele kaasa. Plitvice parki jõudes olid mõlemil karvad turris ja kuidas me ka ei üritanud positiivselt suhtuda, mitte miski ei sujunud sel päeval suurepäraselt. Paha siga, mitu viga. Park iseenesest oli suurepärane - ja õnneks oli meil sellega tutvumiseks veel teine päev, mil olime paremini välja puhanud.
Pargi sissepääsu juures oli metsaalune täis kauneid priimulaid:
Ning puud õitevahus (kuigi lehti veel eriti ei olnud, mis sest, et sooja juba paarkümmend kraadi):
Esimesel päeval suundusime rongiga punktist "St2" punkti "St4" vasakul üleval ning jalutasime sealt siis allapoole. Rongid vurasid pargis ringi tasuta ja vähendasid natuke jalavaeva.
Üleval ootas meid ees laudtee, mis viis Plitvice järvede karstialale.
Karstiala "ime" seisnes selles, et vesi voolas kõrgemal asuvatest järvedest madalamatesse, moodustases koski ja jugasid.
Järvede vesi oli erksinine. Imetlesin seda kümneid ja kümneid kordi ning proovisin ka pildile saada. Lausa õhkama võttis.
Kõigele lisaks oli vesi läbipaistev. Oksad ja kalad - kõik oli näha.
Suuremad ja väiksemad kosed ning sinised järved - no imeline ju. Aga meie olime väsinud ja ootasime ainult, et saaks ometi tiiru peale tehtud, et siis kuhugi maha istuda ja puhata. Täiesti rikutud turistid!
Looduse kunstiteos, väänlevad juured:
Osa marsruudist oli vee all. Ilmselt kevadisel ajal on vett rohkelt. Marsruute oli aga mitmeid, nii et midagi väga nägemata ei jäänud.
Kõrgeim kosk:
Järvede vahel kulgev laudtee:
Pärastlõunaks olime Plitvice esimese tuuri läbinud ja ootasime paadisadamas praami, mis meid algpunkti viiks. Paadisadamas olid päris korraliku suurusega kalad:
Otsustasime, et pole mõtet rohkem poolväsinuna ringi tiirutada ja võtsime suuna ööbimiskoha poole. Olime broneerinud majutuse Plitvice külas. Koht oli täielik maaelu idüll: põllul olid lambad, õuel kanad ning pererahvas askeldas ringi.
Tuli välja, et olime võõrastemajas ainsad külalised. See meid ei häirinud, seadsime end mugavalt sisse, käisime poes toidukraami järel ning peale lühikest jalutuskäiku ümbruskonnas tõmbusime teki alla raamatut lugema. Perenaine käis veel järgmiseks hommikuks meile kanamune toomas, oma õuelt loomulikult - ja näitas, kus köök on, et seal võiksime ise hommikusööki valmistada. See oli väga tore žest, mida ei osanudki oodata. Päeva lõpuks oli seega tuju hea ja peale magusat und olime valmis teiseks päevaks Plitvices - mis saigi esimesest hulga parem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar