Septembri teisel nädalavahetusel korraldati meil siin külapäev, mida ma reipalt väisasin. Ma tegelikult meie küla inimesi praktiliselt üldse ei tea, paar lähimat naabrit on sellised, kellega vahel saab paar sõna vahetatud, aga peale selle on tühi maa. Kuidagi ei tunne huvi ja ei ole ka selline eriliselt sotsiaalne tüüp. Ja ega need teised pole ka tulnud muffinitega uksele koputama, nagu ameerika filmides :)
Aga külapäeval siiski ikka käisin uurimas. Sõin maitsvat portugali stiilis lehtkapsasuppi, ostsin kaasa rabarbri-maasikasiirupi ning ühe keeksi ja tulin siis tulema. Tehtud :)
Eelmisel nädalavahetusel käis külas kallis sõbranna, kellega tunneme teineteist juba lasteaiast saadik. Kuna Aki oli reisil, oli meil mõnus tsikkide nädalavahetus. (Huvitav, mis vanuseni on lubatud end veel tsikiks kutsuda? :))
Muidugi algas see pisut problemaatiliselt, sest reede õhtul sadamas peale külalise pealevõtmist otsustas auto roolivõimendi ära kaduda. Peale mõningast mõistatamist saime õnneks häid nõuandeid ning otsustasime, et suudame sellest hoolimata koju sõita. Natuke musklite treenimist!
Minu suureks rõõmuks hakkas võimendi poole tee peal iseenesest tööle. Laupäeval saabusid abijõud õliga, et seda roolivõimendile lisada, ning auto oligi nädalavahetusel kruiisimiseks korras :)
Aeg kulus linnutiivul: käisime kinos Rakkautta & Anarkiaa -filmifestivalil kaht mõtlemapanevat filmi vaatamas, poodlemas, kohvikus istumas ning muidugi ei jätnud me ka veiniklaase kõlistamata.
Oli nii tore!
Palusin Eestist batoonikesi, sain terve hunniku:
Vaatasime kunstiteost Helsingi Kauppatoril:
Sel nädalavahetusel oleme olnud virgad ja viksid ning üritanud talveks valmistuda. Istutasin lillesibulad maha, panime õuemööbli kokku ning Aki saagis vanu laudu juppideks, et neid võiks ahju visata. Muru sai ka niidetud, ma loodan, et see enam ei hakka vohama! Aitab juba sel aastal niitmisest.
Olen mõelnud, et mis ma selle blogiga peale hakkan. Tundub, et elu läheb mööda hoopis rutem kui ma blogisse jõuan kirjutada. Lisaks pooltest asjadest ei tahagi internetti kirjutada. Siis teengi selliseid "kuu kokkuvõtteid", kus väga üldisel tasemel kirjutan, mis toimunud.
See on jama, ma tahaks pigem hetke emotsioone ning rohkem pilte siia panna, aga no ei mängi hetkel välja. Mõtlesin juba ka Instagrami peale, et äkki teeks sinna profiili ja laeks vähe reaalsemas ajas pilte, aga olen märganud, et ega ma oma telefoniga ka eriti aktiivselt ei pildista :)
Kõige õigem oleks teha seda, mis endale paremini sobiks. Võib-olla ma proovin nüüd pisut aktiivsemalt blogisse suhtuda, vaatab, kas see on realistlik idee.
Igatahes, ilusat peatselt algavat nädalat!
1 kommentaar:
Teie juuras saab talv ja lumed tulema. Kõik on korras. Meil siin ongi juba lumi maas.
Sama mul, mida olen mõelnud teha oma blogiga. Oli pikk vaikus kesksuvest siiani, aga jälle hakkasin kirjutama.
Vist blogi on parem minule, olen kirjutaja.
Nägin televiisorist selle kunstiteose. Ta jagab vaatajad, teisele meeldib, teisele mitte. heh, heh, ütlen mina.
Postita kommentaar