Londoni reis - esimene päev: kohustuslikud vaatamisväärsused :)

Maikuisest Londoni reisist on juba tükk aega möödas. Kohe peale reisi ei saanud mahti kirjutada (ja pildidki olid läbi vaatamata) ja nii ta jäi. Kogu aeg on midagi omaarust tähtsamat teha olnud või siis lihtsalt pole viitsinud. Kohutav, eks.

Nüüd olen pisut külmetanud, aias rabeleda ei saa (nuuks, viimased soojad ilmad!) ja kasutan aega reisimuljete meeldetuletamiseks.

Meie Londoni reis sai õigupoolest teoks seetõttu, et vana-aasta õhtul loetlesime kohti, kuhu minna tahaks. Nimekiri on meil mõlemil pikk, aga London figureeris seal kõrgetel positsioonidel. Lennupiletid sinna pole ka eriliselt kirved ja nii saigi asi otsustatud.
Ööbimisel kasutasime Airbnb teenuseid. Olin mitmelt poolt lugenud, et Londoni hotellid on hinna-kvaliteedi suhtelt väga kehvad. Ei tahtnud seda omal nahal testida ning selle asemel proovisime maailmas populaarsust koguvat majutusportaali, kus tavalised inimesed oma tube või kortereid turistidele välja üürivad. Leidsimegi kesklinna lähedalt ühetoalise korteri, mis tegelikult oli minuarust ikkagi väga kallis - eriti kuna see oli lihtsalt tavaline elukoht, aga muidugi väga heas kohas - Victoria Stationi lähedal. Igatahes olen mõelnud Airbnb-d ka edaspidi testida - mõte iseenesest on väga hea.

Esimesel päeval peale saabumist ja korteriga tutvumist võtsime ette tüüpilise turistika - tutvumise peamiste vaatamisväärsustega. Esialgu olime veel reipad ja jalutasime ööbimiskohast läbi Westminsteri linnaosa parlamendihoone (Palace of Westminster) ja Big Beni suunas. Punastest tellistest majad ja huvitava väljanägemisega puud ääristasid tänavaid:







Võtsime kioskist täidetud leivad (trügisime järjekorras koos lõunapausi pidavate kontoritöölistega) ja istusime jõe äärde neid mugima, enne kui Westminsterit lähemalt uurisime.




Meie pargipingilt avaneski teises suunas selline vaade:



Briti parlamendihoone oli suur ja ümbruskond muidugi turistiderohke. Raske oli kogu kompleksi korraga pildile saada - no lihtsalt ei mahu. Oleks pidanud ilmselt üle silla teisele poole jõge marssima.





Westminsteri palee kuulus torn, suur Ben:





Ma ei olnud muidugi ainus, kes seda pildistada püüdis. Rahvas vooris massidena tänavail ja ma ei ole üldse tõuklemise ja masside fänn. Londonis muidugi pidi sellega harjuma - kuigi mõnusaid parke puhkepauside tegemiseks ja hingetõmbamiseks oli seal tasakaaluks küllalt. 

Teisel pool jõge oli London Eye:



Kindlasti oleks sealt väga head vaated olnud, aga seekord jätsime vahele. See-eest tegime tiiru Westminstri vastas seisva Westminster Abbey kiriku juurde. Pildile mahtus vaid killuke katedraali ühest osast:



Rüselusest väsinuna jalutasime St. Jamesi Parki, mis asub kuulsa aadressi 10 Downing Street taga. Maikuisest Londonist ja parkidest peab veel mainima seda, et kui teil on vähegi kahtlust, et olete millelegi allergiline, siis seda aega tasuks vältida või varuda hunnikutes rohtusid kaasa. Kõikvõimalikud puud, põõsad ja lilled õitsesid ning õhus lendles massiliselt igasugu ebemeid. Ma ei tea, et ma millelegi allergiline oleks (ega ka Aki), aga Londoni kesklinnas aevastasime peale saabumist pidevalt. Ja me ei olnud ainsad, tänavail oli ka teistel samasuguseid sümptomeid. Nina oli paks ja muudkui kõditas. Eks kõik oleneb muidugi ilmast, tuulest ja teab millest, aga igal juhul oli see väga üllatav kogemus.



Pargis istusime hetkeks murule jalgu puhkama. Kohe olid platsis ka oravad, kes turiste uudishimulikult tülitasid.







Edasi jalutasime Trafalgari väljakule, kus asuvad Nelsoni monument, National Gallery ja National Portrait Gallery. Muuseumitesse pääseb Londonis enamjaolt tasuta, aga meil ei olnud enam energiat neid sel päeval uurida.
Väljak purskkaevudega:



Vaade National Gallery suunas:



Väljakul oli ka selline ägedalt suur kunstiteos:



National Gallery ees oli rahvas kogunenud etteastet vaatama. Noored poisid olid muusika mängima pannud ning esinesid kordamööda street dance'i trikkidega. Ilmselt oli esinejate ajagraafik kuidagi kokku lepitud, sest ühel hetkel panid nad minutiga oma asjad kokku ja vabastasid koha järgmisele pundile, kes boomboxide ja muu tehnikaga kohale saabus. Väga huvitav!

Meie aga tõmbusime väsinult tagasi korterisse, tutvudes kõigepealt metrooga (sellega sõitmiseks tasub võtta Oyster card - ja sõitmist ikka tuleb, sest London on suur linn) ning lähedal asuva toidupoega. Tukastasime vist hetke ja alles õhtul seadsime sammud veel Buckinghami palee suunas.

Õhtu oli ilus! Suuremad turistimassid olid kadunud, ent linn ei olnud kaugeltki mitte tühi. Palee ise oli suhteliselt mittemidagiütlev. Aga muidugi küsimusi tekkis palju - kas seal siis kuninganna elabki? Noorpaar on vist Kensingtoni palees endale kodu leidnud. Muidugi tundub, et neil seal on neid paleesid jalaga segada, vali ainult mõni välja ja koli sisse :)



Esimene päev suurlinnas jõudis õhtusse. Linna ajalugu tundus käegakatsutavana, sellest ei ole võimalik ringi jalutades mööda vaadata. Võimsad ehitised, suured pargid, rahvamassid, aga siiski teatud hubane ja soe tunne, üllatuslikud hetked ning tõeline multikultuursus - sellised olid esimese reisipäeva muljed.