Septembri tegemised

September hakkab juba lõpule jõudma, aga õnneks on kõik selle kuu nädalavahetused olnud suurepäraselt soojad ja päikselised.

Septembri teisel nädalavahetusel korraldati meil siin külapäev, mida ma reipalt väisasin. Ma tegelikult meie küla inimesi praktiliselt üldse ei tea, paar lähimat naabrit on sellised, kellega vahel saab paar sõna vahetatud, aga peale selle on tühi maa. Kuidagi ei tunne huvi ja ei ole ka selline eriliselt sotsiaalne tüüp. Ja ega need teised pole ka tulnud muffinitega uksele koputama, nagu ameerika filmides :)
Aga külapäeval siiski ikka käisin uurimas. Sõin maitsvat portugali stiilis lehtkapsasuppi, ostsin kaasa rabarbri-maasikasiirupi ning ühe keeksi ja tulin siis tulema. Tehtud :)



Eelmisel nädalavahetusel käis külas kallis sõbranna, kellega tunneme teineteist juba lasteaiast saadik. Kuna Aki oli reisil, oli meil mõnus tsikkide nädalavahetus. (Huvitav, mis vanuseni on lubatud end veel tsikiks kutsuda? :))
Muidugi algas see pisut problemaatiliselt, sest reede õhtul sadamas peale külalise pealevõtmist otsustas auto roolivõimendi ära kaduda. Peale mõningast mõistatamist saime õnneks häid nõuandeid ning otsustasime, et suudame sellest hoolimata koju sõita. Natuke musklite treenimist!
Minu suureks rõõmuks hakkas võimendi poole tee peal iseenesest tööle. Laupäeval saabusid abijõud õliga, et seda roolivõimendile lisada, ning auto oligi nädalavahetusel kruiisimiseks korras :)
Aeg kulus linnutiivul: käisime kinos Rakkautta & Anarkiaa -filmifestivalil kaht mõtlemapanevat filmi vaatamas, poodlemas, kohvikus istumas ning muidugi ei jätnud me ka veiniklaase kõlistamata.
Oli nii tore!

Palusin Eestist batoonikesi, sain terve hunniku:



Vaatasime kunstiteost Helsingi Kauppatoril:



Sel nädalavahetusel oleme olnud virgad ja viksid ning üritanud talveks valmistuda. Istutasin lillesibulad maha, panime õuemööbli kokku ning Aki saagis vanu laudu juppideks, et neid võiks ahju visata. Muru sai ka niidetud, ma loodan, et see enam ei hakka vohama! Aitab juba sel aastal niitmisest.

Olen mõelnud, et mis ma selle blogiga peale hakkan. Tundub, et elu läheb mööda hoopis rutem kui ma blogisse jõuan kirjutada. Lisaks pooltest asjadest ei tahagi internetti kirjutada. Siis teengi selliseid "kuu kokkuvõtteid", kus väga üldisel tasemel kirjutan, mis toimunud.
See on jama, ma tahaks pigem hetke emotsioone ning rohkem pilte siia panna, aga no ei mängi hetkel välja. Mõtlesin juba ka Instagrami peale, et äkki teeks sinna profiili ja laeks vähe reaalsemas ajas pilte, aga olen märganud, et ega ma oma telefoniga ka eriti aktiivselt ei pildista :)
Kõige õigem oleks teha seda, mis endale paremini sobiks. Võib-olla ma proovin nüüd pisut aktiivsemalt blogisse suhtuda, vaatab, kas see on realistlik idee.

Igatahes, ilusat peatselt algavat nädalat!

Londoni reis - esimene päev: kohustuslikud vaatamisväärsused :)

Maikuisest Londoni reisist on juba tükk aega möödas. Kohe peale reisi ei saanud mahti kirjutada (ja pildidki olid läbi vaatamata) ja nii ta jäi. Kogu aeg on midagi omaarust tähtsamat teha olnud või siis lihtsalt pole viitsinud. Kohutav, eks.

Nüüd olen pisut külmetanud, aias rabeleda ei saa (nuuks, viimased soojad ilmad!) ja kasutan aega reisimuljete meeldetuletamiseks.

Meie Londoni reis sai õigupoolest teoks seetõttu, et vana-aasta õhtul loetlesime kohti, kuhu minna tahaks. Nimekiri on meil mõlemil pikk, aga London figureeris seal kõrgetel positsioonidel. Lennupiletid sinna pole ka eriliselt kirved ja nii saigi asi otsustatud.
Ööbimisel kasutasime Airbnb teenuseid. Olin mitmelt poolt lugenud, et Londoni hotellid on hinna-kvaliteedi suhtelt väga kehvad. Ei tahtnud seda omal nahal testida ning selle asemel proovisime maailmas populaarsust koguvat majutusportaali, kus tavalised inimesed oma tube või kortereid turistidele välja üürivad. Leidsimegi kesklinna lähedalt ühetoalise korteri, mis tegelikult oli minuarust ikkagi väga kallis - eriti kuna see oli lihtsalt tavaline elukoht, aga muidugi väga heas kohas - Victoria Stationi lähedal. Igatahes olen mõelnud Airbnb-d ka edaspidi testida - mõte iseenesest on väga hea.

Esimesel päeval peale saabumist ja korteriga tutvumist võtsime ette tüüpilise turistika - tutvumise peamiste vaatamisväärsustega. Esialgu olime veel reipad ja jalutasime ööbimiskohast läbi Westminsteri linnaosa parlamendihoone (Palace of Westminster) ja Big Beni suunas. Punastest tellistest majad ja huvitava väljanägemisega puud ääristasid tänavaid:







Võtsime kioskist täidetud leivad (trügisime järjekorras koos lõunapausi pidavate kontoritöölistega) ja istusime jõe äärde neid mugima, enne kui Westminsterit lähemalt uurisime.




Meie pargipingilt avaneski teises suunas selline vaade:



Briti parlamendihoone oli suur ja ümbruskond muidugi turistiderohke. Raske oli kogu kompleksi korraga pildile saada - no lihtsalt ei mahu. Oleks pidanud ilmselt üle silla teisele poole jõge marssima.





Westminsteri palee kuulus torn, suur Ben:





Ma ei olnud muidugi ainus, kes seda pildistada püüdis. Rahvas vooris massidena tänavail ja ma ei ole üldse tõuklemise ja masside fänn. Londonis muidugi pidi sellega harjuma - kuigi mõnusaid parke puhkepauside tegemiseks ja hingetõmbamiseks oli seal tasakaaluks küllalt. 

Teisel pool jõge oli London Eye:



Kindlasti oleks sealt väga head vaated olnud, aga seekord jätsime vahele. See-eest tegime tiiru Westminstri vastas seisva Westminster Abbey kiriku juurde. Pildile mahtus vaid killuke katedraali ühest osast:



Rüselusest väsinuna jalutasime St. Jamesi Parki, mis asub kuulsa aadressi 10 Downing Street taga. Maikuisest Londonist ja parkidest peab veel mainima seda, et kui teil on vähegi kahtlust, et olete millelegi allergiline, siis seda aega tasuks vältida või varuda hunnikutes rohtusid kaasa. Kõikvõimalikud puud, põõsad ja lilled õitsesid ning õhus lendles massiliselt igasugu ebemeid. Ma ei tea, et ma millelegi allergiline oleks (ega ka Aki), aga Londoni kesklinnas aevastasime peale saabumist pidevalt. Ja me ei olnud ainsad, tänavail oli ka teistel samasuguseid sümptomeid. Nina oli paks ja muudkui kõditas. Eks kõik oleneb muidugi ilmast, tuulest ja teab millest, aga igal juhul oli see väga üllatav kogemus.



Pargis istusime hetkeks murule jalgu puhkama. Kohe olid platsis ka oravad, kes turiste uudishimulikult tülitasid.







Edasi jalutasime Trafalgari väljakule, kus asuvad Nelsoni monument, National Gallery ja National Portrait Gallery. Muuseumitesse pääseb Londonis enamjaolt tasuta, aga meil ei olnud enam energiat neid sel päeval uurida.
Väljak purskkaevudega:



Vaade National Gallery suunas:



Väljakul oli ka selline ägedalt suur kunstiteos:



National Gallery ees oli rahvas kogunenud etteastet vaatama. Noored poisid olid muusika mängima pannud ning esinesid kordamööda street dance'i trikkidega. Ilmselt oli esinejate ajagraafik kuidagi kokku lepitud, sest ühel hetkel panid nad minutiga oma asjad kokku ja vabastasid koha järgmisele pundile, kes boomboxide ja muu tehnikaga kohale saabus. Väga huvitav!

Meie aga tõmbusime väsinult tagasi korterisse, tutvudes kõigepealt metrooga (sellega sõitmiseks tasub võtta Oyster card - ja sõitmist ikka tuleb, sest London on suur linn) ning lähedal asuva toidupoega. Tukastasime vist hetke ja alles õhtul seadsime sammud veel Buckinghami palee suunas.

Õhtu oli ilus! Suuremad turistimassid olid kadunud, ent linn ei olnud kaugeltki mitte tühi. Palee ise oli suhteliselt mittemidagiütlev. Aga muidugi küsimusi tekkis palju - kas seal siis kuninganna elabki? Noorpaar on vist Kensingtoni palees endale kodu leidnud. Muidugi tundub, et neil seal on neid paleesid jalaga segada, vali ainult mõni välja ja koli sisse :)



Esimene päev suurlinnas jõudis õhtusse. Linna ajalugu tundus käegakatsutavana, sellest ei ole võimalik ringi jalutades mööda vaadata. Võimsad ehitised, suured pargid, rahvamassid, aga siiski teatud hubane ja soe tunne, üllatuslikud hetked ning tõeline multikultuursus - sellised olid esimese reisipäeva muljed.

Jälle aiamõtteid ja -plaane

Nädalavahetusel nautisin iseenda meeldivat seltskonda. Ja kasside muidugi ka, ütleb Laku käppa nagu tervituseks püsti ajades:



Aki käis nimelt suvilas ja tõi sealt hunniku puravikke kaasa. Eile sõime puravikukastet ja pastat, täna puravikuomletti :) Homseks jäi ka veel pisut seeni, ülejäänud panime sügavkülma.



Meie kolme sahtliga sügavkülm hakkab juba täis saama, eriti kuna pühapäeval korjasin naabrite juurest veel kausitäie arooniaid. Ma veel ei tea, mis ma nendega peale hakkan. Esialgu olen mannavahu ja õuna-arooniamoosi peale mõelnud. Sügavkülmas pidavat arooniate mõru maitse ära kaduma - kui see nii tõesti on, siis võiks ju neid marju ka lihtsalt jogurtisse või pudru peale visata.

Ise müttasin nädalavahetusel aias, üritasin sajuvabadest ilmadest viimast võtta. Istutasin maha raiutud kuuse asemele uue, pisikese kuusetaime. Kaevasin taime meie enda õuest üles - oli ehk selline poolemeetrine tups, aga juured olid siiski juba laiale levinud. Mõned läksid katki ka, nii et olengi siin pisut mures, kas kuusest ka asja saab. Kui mitte - siis mis halvasti, see uuesti.

Meil oli ka veel üks aiandi kinkekaart järel, mis muidugi on mõistlik enne talve tulekut ära kasutada. Hankisime midagi sellist, mida ehk oma raha eest poleks valinud (ja sellepärast kinkekaardid ongi toredad, võid endale lubada midagi "hingele" :)) - rippuvate okstega õunapuu 'Royal Beauty'. Pole söödav, vaid ilutaim. Tegin terrassi kõrvale esialgu pisikese istutuse, panin sinna selle kuningliku iluduse, krookusesibulaid ning peale viskasin kurekella seemneid.



Õunapuu näeb hetkel natuke räbal välja :D Mannetu lausa selle pildi peal. Järgmisel aastal mõtlesin peenart pisut laiemaks kaevata ja sinna näiteks mingisuguseid madalaid püsikuid istutada. Oeh, aiamõtteid ja -plaane on rohkem kui teha jõuaks! Soovinimekirjas on mul näiteks vaher, kastan, sirelid, pähklipõõsas, ebajasmiin, aedhortensia, pojengid ...
Peaks vist mõtlema nii, et aed on nagu jätkuv protsess, mis nagunii mitte kunagi valmis ei saa. Aga ma olen alles niiiii alguses! Ja suurt ja selget plaani ei ole, on vaid väiksed projektikesed ümberringi - ehk siis täpselt vastupidi kõikidele soovitustele sellest, kuidas aeda projekteerida.

Üks järjekordne pooleliolev värk on see:



Mäletate, kui suvel kaevasime terrassi alt maad ära? See on kõik seisnud hunnikutes maja taga kallakul. Nokitsesin sinna suvel kiviäärist ja nüüd paar nädalat tagasi jätkasime tööd. Kive meil ju jagub samuti.
Eesmärk on teha kallakust kivimüüri abil kaks tasandit. Alumisele tuleks teerada ning ülemisele lõkkepaik ja võib-olla mingi puukuuri moodi asi lõkkepuudele. See siin keskel proovib trepp olla:



Tasandatavat ala peab veel suurendama (mulda igatahes jagub) ning lõpuks katame selle kaitsekangaga ning peale tuleb punast karva väikseteraline kruus. Oh plaanid, plaanid :)

Millalgi peaks joonistusvihikuga aeda jalutama minema ning kõik uitmõtted üles joonistama - mida kuhu paigutada ning millest alustada. Siis oleks hea järgmisse kevadesse startida. Muidugi ma olen seda juba korra teinud, aga plaanid ju alati muutuvad töö käigus :)