Pelargoonidest

On olnud tihe remondinädal. Igal õhtul oleme millegi kallal askeldanud. Sellest hoolimata oleme minu eelmisel nädalavahetusel blogisse kirjutatud graafikust maas. Graafik muidugi oli tagasivaates ka ülioptimistlik ja suhteliselt võimatu, sest paari tööd ma ei näinud üldse ette. Aga ometi oleme nüüd niikaugel, et üks rivi kive on liimitud.



Homme valame veel seinas olevad augud kinni (näiteks need pildil paremal asuvad, torude kohal), laseme massil mõne päeva kuivada ja siis võime kivid siledaks pahteldada.

Täna on teha olnud vaid üht kätepaari nõudvad tööd. Aki on nendega mässanud ja mul on olnud lausa puhkepäev! Vähemalt niimoodi see tundub, sest pole olnud vaja mingeid raskeid asju tassida, kive pooleks saagida (eelmise pühapäeva lõbu meil) või muid meeldivaid remondiasju teha. Nokitsesin natuke koristada ja päikeselise ilma puhul tõstsin pelargoonid garaažist sisse.

Sellised rohelisi võrseid on nad välja ajanud. Teine kast on olnud kõrgemal, saanud rohkem valgust ja sooja - võrsed juba ülipikad. Ma ikka veel imestan, kuidas ma neid taimi polegi veel ära tapnud, aga muidugi ma jõuan veel :)





Teised on puha rootsud:



Lasen neil nüüd ehk paar päeva muutunud eluoluga harjuda, siis üritan pistikuid võtta. Ja seejärel mulla ära vahetada. Neidki nõuandeid olen hoolega guugeldanud, ise ei oska veel muhvigi.

Ka teine rõõmus üllatus ootas mind garaažis. Olin sügisel potiroosi talvituma tõstnud, aga ei taibanud oksi maha lõigata. Täna vaatasin, et roos ajab aga uusi lehti välja. No tore! Tõstsin taime sisse, ujutasin pisut vees ja vahetasin mulla ära. Loodetavasti läheb veel kenasti kasvama.



Selline tups. Tõstsin ta katlaruumis vana tooli peale, et rohkem valgust saaks. Peaks neid oksi võib-olla ka natuke lõikuma, eriti kuna see sügisel tegemata jäi?



Lõpetuseks üks dramaatiline pilt Peemotist. Peaaegu kustutasin selle ära, sest pilt sai liiga tume, aga siis vaatasin, et see siiski sobib hästi Peemoti ilmega.

Einsteini mõttetera testimas

Kuigi juba Einstein* defineeris lollust (või hullumeelsust) nii: Insanity is doing the same thing over and over again and expecting different results, siis mina siiski mõtlesin seda ütlust tõestada. Käisin jälle füüsilise vormi testi tegemas, sest sellist võimalust taas pakuti. Tulemused olid praktilised identsed (üllatusmoment, eks) poole aasta taguse testiga võrreldes, sest ma ju trenni pole teinud :) Aasta lõpus olin kõigele lisaks paar kuud haige ja ei liigutanud lillegi. Õnn seegi, et regressi pole toimunud. 

Järgneb kohustuslik remondijutt:
Remont edeneb, aga aeglaselt. Töönädala eesmärk on müürida üks rivi kive vannitoa seinte "vundamendiks" ja nädalavahetusel panna maha põrandasoojustuskaabel ning valada selle peale tsemendist kaldega "pealispõrand". Kalde tegemine on pisut hirmutav, ma pole eriti veendunud meie oskustes selle osas. Aga proovime järele. How hard can it be? See on küsimus, mida ma tihti meie remondi suhtes esitan ja tavaliselt sama tihti pean tõdema, et no üsna raske võib olla :)


Üks hea uudis ka - osa minu pelargooniatest on garaažis talve üle elanud! Ajavad helerohelisi võrseid välja. Varsti peaks nad sisse sooja tõstma ja uude mulda istutama. Äge!

*Üldine arvamus on selline, et mõttelause autor oli Einstein, kuigi ilmselt selle tõestuseks midagi ette pole näidata.

Täiesti tavaline nädal jälle

Nädala teemad on olnud pikaks veninud tööpäevad ja lumekoristus. Olen ühe oma hirmsa projektiga niikaugel, et esitlesin seda võimalikele kasutajatele. Või no üritasin seda osaliselt neile müüa. Probleem on muidugi selles, et ma olen spetsialist, mitte müüja. Mulle meeldivad pigem faktid kui reklaamivad laused, ja mulle tundub, et kui uut toodet peab esitlemise asemel kiitma, siis on sel midagi viga. Niimoodi muidugi sajaprotsendiliselt pole, aga no mul kulgeb see arvamus veres.

Nii et pidasin vist kolm informatiivset ja selget esitlust, aga kiidusõnu oli ilmselt liiga vähe :D Viimases üritasin asja parandada, aga ei tea kuidas see välja kukkus. Seni vähemalt mingisugune huvi on potentsiaalsete kasutajate seas tekkinud, millest järeldan, et siis päris katastroof see ei olnud.

Lumekoristus oli teine nädala märksõna. Kolmapäeval ja laupäeval rookisin üksinda terve õue puhtaks. Olin eile just viimast teerada tagauksest puukuurini kaevamas, kui hakkas tihedat paksu lund tulema. Kui ma oleks Alanis Morissette, siis ma laulaks et isn't it ironic. Tänaseni on sadanud. Nii et hommikul võtsime jälle lumelabidad kätte ja kordasime tehtut.
Muidugi ma üritan endiselt mõelda, et see on hea trenn, eriti kuna ma midagi muud sportlikku ei tee. Aga no vahel võib ikka kurta. Ja hirmuga ootan teisipäevast töökoha trenniklubi füüsilise vormi testi! Enne jõule olin ju kaks kuud haige ja ei teinud absoluutselt midagi. Kahtlustan, et jaanuari lumekoristuspäevad pole kaugeltki piisavad mingisuguse vormi saavutamiseks.

Lõpetuseks pilt uuest linnusöökla külalisest, seekord "tavalisest" rähnist. Saagem tuttavaks, suur-kirjurähn:

Linnusöökla külaline: hallpea-rähn

Selle talve parimad (ja ainsad) looduspildid on läbi akna võetud. Säh sulle looduspiltnikku! :)
Kõike ei saa remondi kaela ajada, mul oleks ilusti tund-paar nädalavahetustel aega kaameraga õues konnata. Aga no on mis on, ei suuda seda lihtsalt nüüd plaanidesse võtta.

Õnneks hallpea-rähnid tulevad ise õuele kohale. Lendavad ilmselt väikestes parvedes, sest meie toidupunktis nägin täna korraga kolme rähni ja samal ajal metsaservas paistis ka mööda puutüve paar rähni liikuvat. Rasvapallikesed on nende lemmikud:



Tihased üritavad ka jaole saada:



Isane rähn (punase pealaega) toksis rasva-automaadi küljes ja emane (halli peaga) sõi lumelt jäänuseid:



No mis tihased!




Esimest korda sel talvel nägin ka oravat, maiustas rahulolevalt maapähklitega. Ühel hetkel ilmus välja teine orav ja läks lahti trall ja tagaajamine. Kimasid ümber põõsa, ümber komposti, üle õue männikuni, sealt jälle õuele ja siis naabrite poole ... ei tea, kumb neist peale jäi (ja kas oli üldse reviirivõitlus või on õhus kevadet?), igatahes ühel hetkel istus üks orav jälle seemneautomaadi serval ja nautis pakutavat.

Tegime põrandat

Ma tean küll, et remondipiltide blogisse laadimine on suhteliselt mõttetu - neist ei saa eriti midagi aru ja kedagi eriti ei huvita ka vaadata kuidas põrandat või seina ehitatakse. Ma ise ka varem uurisin remondiblogisid selle mõttega, et näeks viimistletud lõpptulemust. Sellele eelnevad staadiumid tundusid väga aeglaselt edenevat.
Sellest hoolimata panen siia jälle paar pildikest nädala tegemistest :) Valmistasime duširuumi põrandat ette ja neljapäeval mässasime betooniseguga. Miks selline ettevõtmine? Lühidalt: vana põrand oli wc-st eraldatud ja kõigele lisaks erinevalt ehitatud. Insenerid panid pead kokku ja ütlesid, et see ei ole hea, tuleb uuesti teha. Mis siis ikka - tegime.

Siin on ettevalmistatud põrand: metallvõrk ja külglauad. Keskel on vee äravool.



Ja pärast betoonmassiga täitmist (muide kogu elutuba oli seda samuti täis):



Nüüd segu kuivab mitu päeva ja meil on puhkepaus remondist! Kasutasime seda ära ja tegime suure koristusaktsiooni. Eile saime pakiauto kasutusse ja viisime õuest ja toast autotäie ehitusprahti ära. Teine koorem jäi veel järele, aga vähemalt mahub nüüd üleval korrusel jälle liikuma.
Täna kraamisime katlaruumi ja töötuba, mis olid põhimõtteliselt ka remondiprahti, tööriistu jne täis. Vähe lahedam jälle olla ja peamine on see, et ei komista mingite jäätmete otsa.

Mõnes osas oleme siiski väga saamatud olnud. Õnneks on meil aktiivne naabrimees. See, kellelt selle maja ostsime. Tellis meile korstnapühkija ja reovee äraveo - sest oli samal ajal endale tellimas. Super! Ma siin just mõtlen, et mis talle tänutäheks viia, ilma temata me vist hakkama ei saaks :)

P.S. Korstnapühkija ei ole selline mustades riietes mees, kel on silinder peas ja karvane traat ümber õla nagu kõikides lasteraamatutes oli, petukaup! :)