Winter is coming

Gaah. Eelmisel nädalavahetusel Stockholmis nauditud puhkuse ja rahu tõime endaga kaasa. Ehk siis pole terve nädal mitte muhvigi kasulikku teinud. See tähendab mina ei ole, Aki ikka ühel õhtul vahetas virgalt talverehvid alla (väga ettenägelikult muidugi) ja täna koristas garaaži. Millegipärast auto pole sinna ammu enam sisse mahtunud. Muidugi oma rolli selles võivad mängida suverehvid, ventilatsioonikanalid, isolatsioonivillad ja teised kuussada asja, mis garaažis ruumi nõuavad. Rääkimata minu talvituvatest pelargooniatest. Need lillepotid sobivad garaaži miljööga kenasti kokku.

Mul oli reedel lausa vaba päev, plaanisin, et vähemalt siis ajan jalad alla ja teen midagi mõistlikku, näiteks hakkan elutoa seinu värvimiseks ette valmistama. Aga ei jõudnud midagi, terve päeva sõitsin autoga ringi: viisin veeproovid ära, käisin apteegis kassidele ussirohtu toomas, uurisin kangapoest köögikardinate hinda (muide uskumatult palju maksavad voldikkardinad ja rulood, pidin pikali kukkuma) ning üritasin endale riideid ja kingi leida (ei leidnud..).

Kuna talv on jõudsalt saabumas, siis meie kassid muutuvad üha soojalembesemaks. Laku istub leivaahju peal ja Naukku litsub end põrandal ahju vastu. Peemot nii väga soojast lugu ei pea, aga paar korda olen ka teda ahju peal maailma uurimas näinud.

Korrusmaja (pildistatud telefoniga, vabandage kehva kvaliteeti):


Laku passib (ja pahteldatud sein ootab remontijaid :)):


Panime muidugi lindudele ka esimest külmade ilmade puhul rootsi laua välja: kahes kohas on seemne- ja pähklisegu ning lisaks veel rasva. Milline sekeldamine läks kirsipõõsas lahti! Rasva- ja sinitihased olid hommikust õhtuni kohal ja nokkisid paremaid palu.

Naukku märkas ka mingil hetkel linnukesi:





Muide jälgige viimastel piltidel olevaid kardinaid, kas pole mitte minu stiil? :D Eks need tuleb ka millalgi välja vahetada, aga praegu las olla.

Kassidest rääkides, leidsin Peemotilt eile küljelt pehme mügariku. Kahe nädala pärast oleks tal nagunii vaktsineerimine olnud, aga läksime siiski täna igaks juhuks kassi arstile näitama. Arsti sõnul on tõenäoliselt tegemist rasvamügarikuga ja sellega midagi ette ei võetagi. Täpsemalt saab teada kui arst täna võetud proove uurib. Ja siis arst küsis, et kas Peemot on alati nii kõhn olnud. No ma olen nagu vaadanud, et silitades on kondid tunda ja et ta nagu on pisut saledam kui varem, aga pole üldse aru saanud, et ta kuidagi erakordselt kõhn oleks. Müttab muudkui treppe pidi üles ja alla, ma kuidagi mõtlesin, et selle tõttu on tal õlanukid endisest suuremad. Häbilugu küll, Laku sööb ju kõigi teiste toidud ära ja rasvub täiega, ja Peemot kõhnub. Mul oli väga piinlik seal arsti juures. Olime nagunii paar päeva tagasi Peemotile toidu allkorrusele pannud, peamiselt seetõttu, et Laku on megamassiivne ja peab söömisega piiri pidama. Nüüd paistab, et ka Peemotile on isiklikust toidukohast kasu. Ostsime talle kohe oma krõbuskeid, mitte sellist light-versiooni, mida seni oleme Laku ületu mugimise tõttu kõigile söötnud.
Kuu aja pärast lubasime Peemotit uuesti kaaluda ja selleks ajaks talle rasvavoodrit varuda. Loodan, et ta pole väga nälga kannatanud. Ta pole ju ka väga innukas sööja, natuke mugib ja siis läheb jälle ümbruskonda uurima. Kevadel tuleb kümme aastat täis, loodetavasti on veel teised samapalju ees.